Emand Evelini multimuhe maitsemanuaal

Soe leib, mõtelge!

FOTO: Peeter Kümmel / Sakala

Mulle meeldib, kui sisuliselt võluvad asjad on veenvalt vormistet. Tostap kõnetasid «Kingitud maitsed» mind juba enne ainsamassegi retseptisse kiikamist. Sissejuhatused on ikka olnud mu lemmikud, harutihti moodustavad nad raamatu parima osa, ning siin on meil lausa kaks sissejuhatust. Õigemini, olgem täpsed, on saatesõna ja saamislugu. See on oluline vahe.


Sissejuhatus võib sind juhatada seni, kuni oled omadega sees, ja vaata siis ise, kuidas sa sealt välja pääsed. Sõna ja lugu on aga täpselt need kaks asja, mis raamatu heastumisele kaasa oskavad aidata. Ja kokaraamatutega on küll mõnikord nii, et sõnu on, aga lugu pole ollagi.

«Kingitud maitsetes» annab algus lootust, et saab mõlemat. Vilunud sirvija käsi suunab pilgu algusest lõppu ja lõpp kinnitab aimdusi. Loendid on tõsiseltvõetavuse märk. «Kingitud maitsetel» on loendeid koguni kolm: retseptide loend, isikunimede loend ja aineloend. Viimane siis koostisosade oma. Enne loendeid veel lehekülje jagu viiteid Ärma raamatukogus leiduvatele autorit vaimundanud kokaraamatutele. Muljetavaldav. Lubab loomingulist lugu loota.

Olgem ausad – kui eesmärgiks on saada juhiseid söögitegemiseks, siis neid on kirja pandud ja välja antud juba täiesti piisavalt. Pole meil kokaraamatute puudust, ei ole. Mõne suurema ja paksema seljas võib täiesti rahulikult elust läbi ratsutada ja kulinaarne karjäär ei pruugi seejuures sugugi kasinaks jääda. Loeb muu. Lisaväärtust tahaks.

Lihtlabase retseptikogu peale ahtakest omaruumi enam ei kulutaks, riiulites toimub niigi tont teab mis. Ja ruumi see raamat võtab, õhku ja hingamist on antud nii sõnale kui pildile. Mis muudab trükise suurepäraseks lugemis- ja vaatamisraamatuks, aga mitte nii mõnusaks köögikaaslaseks. Kesse ikka tahaks kaunist väljaannet kohe kotletiplekiga vääristada.

Mistõttu jään ammuli käsa e-versiooni ootama. Kui tahvel­arvuti või lugeri ekraan pliidi kõrval tiba jahuseks läheb, tõmban lapiga üle ja korras. «Kingitud» maitsete pabervalmikut nuustikuga tülitama ei lähe. Ilu on ühesõnaga olemas. Retseptid on loomulikult olemas, ja neid on mitmelt maalt ja mitmesuguseid. Lihtsamaid ja pidulikumaid, algajale huvilisele sobivaid ning selliseidki, mis eeldavad mõnesugust kogemust, käelist osavust ja kõhutunnet sõna kõige otsesemas mõttes.

Ning ennäe! – on ka lood. Igal roajuhisel on oma taust ja sünnilugu, need on vormistet suhteliselt lühidalt, keskeltläbi samavõrra juturuumi kulutatakse pajatamaks, miks midagi kunagi kusagil kellegi poolt tehtud on, kui sellele, kuidas seda järele teha.

Meeldivale seltskonnale omavalmistet söömaaegu serveerides läheb jutt enamasti ikka sinnakanti, et mismoodi ja kusmoodi üks ja teine vatsapoolis tegija toidukaardile jõudnud on. Need lood on pool ühise vitsutamise rõõmust, ja seda rõõmu restoranidest üldjuhul osta ei saa.

«Kingitud maitsed» jutustavad lugejaga koos piisavalt palju, et tekitada tahtmist minna ja järele proovima hakata. Mis võikski olla ühe korraliku kokaraamatu üks peamisi eesmärke. Samas ei kisu tekst tüütuks egotrippimiseks, kirjutaja isik ei tähtsustu üle toitude. Ametite-tiitlitega vehkimist ei paista kuskilt otsast, see raamat kannatab lugeda ka siis, kui tiitlid on ammu teised või polegi õieti teisi. Maitsev manuaal.

Emand Evelinile lähedal seisva riigimehe tsiteerida armastatav Marcus Aurelius on öelnud:

«Kuninglik on, kui teed hästi, aga räägitakse halvasti.»

Halvasti rääkida pole sellesinase toiduteose puhul põhjust – võib-olla ei ole siis tulemus piisavalt kuninglik, on hoopis sõbralikult kodune? Ei tea, aga toda tähendamissõna tasub meeles pidada ikka, saab rahulikuma meele ja kergema südamega süüa (ja uusi raamatuid) teha.

Ja kui nüüd lõpetuseks vaadata, mida siin raamatus ei ole ja mida järelikult autorile pakkuda tuleks, kui ta ootamatult visiteerima juhtub, siis mina valmistaksin tõhusa pekilise seaprae sellisel moel, et ka põlisemad põrsapõlgurid naerunäol lauast tõuseksid.

Tundidepikkuse küpsetamise jooksul eraldunud ja eemaldet sularasval aga laseks vahajaks hanguda, küll siis on hea teda lumivalge kihina Ärma leiva käärule määrida, paberõhukeste küüslauguviiludega katta ja külma tõmmu kodukalja kõrvale haugata. Ehe Eesti, mõtelge.

Raamat

Evelin Ilves
«Kingitud maitsed / Gifts of Taste»
Varrak 2011

Tagasi üles