Lugejakiri: ka Nõukogude ajal oli koolikiusamine olemas ja kiusati igal võimalikul juhul

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: URMAS LUIK / PRNPM/EMF

Meie lugeja Liina meenutab põhjalikult kooliaega Nõukogude Liidus: «1990.aastal tulid meile laagrisse külla Soome koolilapsed, vaatasime neid nagu ilmaimet, sest selliseid riideid ja jalanõusid ning sellist elurõõmu polnud me enne kohanud.»

Minu koolitee algas 1983 aasta septembris. Esimesest koolipäevast mäletan suurt siseõue ja palju-palju õpilasi. Abituriendid viisid meid käekõrval aktusele, kõigil tüdrukutel olid seljas sinised pihikseelikud ja valged pluusid, poistel tumesinised koolivormiülikonnad ja samuti valged pluusid. Kohal olid kolhoosiesimees, külanõukogu esimees ja partorg. Lehvis punalipp ja räägiti Leninist ning tema suurtest tegudest ja sellest, et ka meie hakkame nüüd tema jälgedes käima.

Saime oma elu kõige tähtsama raamatu, mille hoidmist toonitati eriti kõvasti. Pidime hoidma ka kõiki muid õpikuid, sest need tuli kevadel tagastada ja anti edasi uutele õpilastele. Esimesel poolaastal tohtisime kirjutada ainult hariliku pliiatsiga, pastapliiatsid olid keelatud. Kui kirjatehnikat ja kirjatähti hakkasime õppima, tulid kasutusele täitesulepead, mis alalõpmata lekkisid ja meie vihikud ja sõrmed olid sinise tindiga koos. Pastapliiatsid võisime kasutusele võtta alles neljandas klassis.

Vahetusjalatsitena olid koolis nõutud pehmed pealt kummiga sussid, mida oli kerge jalga panna ja mis püsisid hästi jalas. Riietuseks oli lubatud ainult koolivorm. Isegi jahedate ilmadega polnud lubatud koolivormi peal kanda kampsunit või midagi muud sooja andvat. Meikimine, ehete kandmine ja keemilised lokid ning juuste värvimine olid koolis samuti keelatud. Ainult abituriendid võisid kanda hõbedast koolilõpusõrmust.

Vahetundide ajal koridoris joosta või niisama seina ääres seista ja sõbraga rääkida ei tohtinud, pidime paarikaupa või üksi käest kinni hoides ringiratast jalutama kuni kell jälle tundi helises. Korda valvasid korrapidaja-õpetaja ja suuremad õpilased. Kes korda rikkus, pandi karistuseks seina äärde seisma seljaga jalutajate poole. Hiljem otsustas õpetaja, kas seismine jätkub klassis või saab «patune» oma pinki istuda ja tunnis osaleda. Kevadel soojemate ilmadega võisime vahetunni ajal ka õues olla, populaarne mäng tüdrukute hulgas oli kummikeks, poistel «luurekas».

Jõule ei tähistatud, isegi seda nime ei mainitud mitte mingil viisil, olid näärid ja näärivana. Enne nääripidu kaunistasid abituriendid koolisaali, seal oli alati palju kuuseoksi, vatti, karda ja tulukesi ning maast laeni ulatuv näärikuusk. Kõik, kelle vanemad töötasid kolhoosis, said kingiks kommipaki, kus oli sees oluliselt paremaid komme, kui need, mida poes müüdi. Kingituse sai alati ka klassijuhataja, temale organiseeris selle klassi lastevanemate komitee. Tavaliselt oli see kas kristallkauss või mõni muu hinnaline ese, mis oli defitsiit ja tavaline inimene tavalisest poest, liiati veel maapoest, seda osta ei saanud. Ka lihvaõttepühi või emadepäeva polnud, olid armeeaastapäev, SSOR - aastapäev ja naistepäev.

Pärast näärivaheaega algas alati suusaveerand. Olime kehalise kasvatuse tunni ajal iga ilmaga õues. Väiksemad lapsed kelgutasid, suuremad suusatasid. Kellel kelku polnud, lasi suure kiletükiga mäest alla. Selliseid riideid, nagu tänapäeval, polnud. Olid villased karupüksid ja labakud, mille külge lumi tükkidena kleepus ja pärast soojas ruumis sulama hakkas. Seda muidugi juhul, kui oli soe, sest päris tihti juhtus, et kooli katlakütja oli oma töö hooletusse jätnud ja nädala algul oli klassiruumis sooja 10 kraadi ringis. Sellisel juhul lubati jalga jätta saapad ja selga joped või mantlid, tunnid olid samuti veid lühemad ja saime varem koju.

Kooli vetsud olid alailma väga halvas korras - puudusid prill-lauad ja potikaaned, sageli oli loputuskast katki ja vett ei tulnud üldse või voolas kogu aeg otse potist alla. Käte kuivatamiseks pidi igal lapsel oma käterätt kaasas olema, sest kätepaberit ei olnud ja wc-paber ilmus maakooli vetsu samuti koos Nõukogude aja lõppemisega.

Oli õnnepäev, kui koristaja oli toonud wc-sse ajalehetükke, teadagi milleks. Sooja vett polnud samuti peaaegu mitte kunagi, käed pesime kraanist tuleva külma vee ja täiesti tavalise majapidamisseebiga. Kehalise kasvatuse tunni järel polnud samuti võimalik ennast pesta, sest dušširuum oli kole ja räpane ning nagu eelpool mainitud, sooja vett ju polnud.

Tervisekontrollid olid meil igal aastal - mõõdeti, kaaluti ja kontrolliti nägemist. Lastearst koos õega teostas ka täikontrolli igal aastal. Seda kõike ikka klassis ja kõigile koos. Alati pidid kaasas olema taskurätt ja kamm, ka nende olemasolu kontrolliti sageli.

Igal klassil oli kooliaias oma peenrajupp või mitu, kuhu kevadel külvasime seemneid ja suvel olid kohustuslikud aiatöö tunnid, kus pidime rohima. Hiljem suuremates klassides olid aiatöötundisest vabastatud need, kes läksid TPL-i, ehk kolhoosi peete rohima või kapsaid istutama. Kolhoositöö algas tavaliselt juuni algul ja lõppes juuli esimesel nädalal. Nii saime endale taskuraha teenida. Alates neljandast klassist käidi kolhoosis ka sügisel kartuleid korjamas või porgandeid üles võtmas, suuremad lapsed vahel ka kartulihoidlas kartuleid sorteerimas. Ühe kartulivaka hind oli 50 kopikat ja paari peale jõudsid usinad korjajad 15 vakka kindlasti poole päeva jooksul korjata. Sügisene kolhoositöö kestis tavaliselt 2-3 nädalat ja õppetööd sellel ajal ei toimunud.

Väga palju oli loomulikult Leninlikku ideoloogiat, väga pidulik sündmus oli pioneeriks astumine. Enne seda pidime vanemate seltsimeeste juhatusel õppima pioneeritõotust, mis algas umbes nii et: «Mina (oma nimi) tõotan pühalikult oma seltsimeeste ees….» Pioneeriks astumise järgselt saime õiguse kanda kuldsete nööpidega valget pluusi pidulikel sündmustel ja kohustuse kanda punast kaelarätti. Koolivorm asendus neljanda klassi sügisel ruudulise seeliku ja sinise pluusiga. Sinine pihikseelik jäi algklass lastele. Iga pioneerirühm kandis kellegi nime - kas mõne Nõukogude Liidu kangelase või kangelaspioneeri oma. Rühm, kuhu mina kuulusin, kandis Volodja Dubinini nime. Pidime täpselt teadma tema elulugu ja kangelastegusid ning seda, kuidas ja mis asjaoludel ta suri.

Õpilased, kes vähegi laulda oskasid, olid kohustatud kooris laulma, algul mudilaskooris, hiljem lastekooris. Tõsi - lastekoori siiski päris kõik ei pääsenud, seal tegi õpetaja siiski väikese valiku parematest lauljatest. Suures aus oli rahvatants. Kuna õpilasi oli palju, oli koolis mitu rühma, kõik erinevatest vanuseastmetest. Palju oli huvialaringe ja need kõik olid osalejatele tasuta - esmaabi, raamatusõprade ring, kodu-uurimis ring, laskmine. Lisaks kunsti-, muusika- ja käsitööringid. Iga õpilane pidi kohustuslikus korras vähemalt ühe huviringi tegevusest osa võtma, muidu alandati käitumishinnet.

Kooli tarditsiooniks oli iga nelja aasta järel peetav rahvaste sõpruse festival ja koolis tegutses rahvaste sõprusklubi «Tõrvik». Mäletan viimast festivali aastal 1988, kui külalisi oli igast toonase Nõukogude Liidu nurgast - Grimmist, Gruusiast, Usbekistanist, Leedust, Lätist jne. Külalised ööbisid õpilaste pool kodudes, oli palju erinevaid ekskursioone, kultuuriprogramme jne. Viimased külalised lahkusid tavaliselt pühapäeva õhtul, saabuti aga juba reede hommikul. Igal klassil oli kohustuslikus korras sõprusklass või -kool kuskil suures Nõukogude Liidus. Alguses toimus kirjavahetus vene keele õpetaja abiga ja hiljem juba iseseisvalt.

Palju rõhutati tsiviilkaitse tähtsust. Koolis toimusid sageli õppused, kuidas oletatava keemiarünnaku vms korral varjuda. Kodus pidime õmblema valmis vati-marli maskid, mis tuli siis ette siduda ja kogu klassiga minna ettenähtud nö «varjendisse». Räägiti sellest, palju peaks kodus olema konserve, kuivaineid ja puhast joogivett, et ohu korral mõnda aega iseseisvalt hakkama saada.

Kui tänapäeval on igal õpilasel telefon, siis sellel ajal oli telefon luksus. Õpetajate toas oli lauatelefon ja see oli kõik. Polnud ka mingeid arvuteid ja muid tänapäeva imevidinaid. Üldse pidime üsna varakult iseseisvaks saama, sest sellist ninnutamist nagu tänapäeval, ei olnud. Kui olid rumal ja laisk ning õppida ei viitsinud, ei hakanud keegi selle üle vaidlema, õppenõukogu otsustas, kas jääd istuma või ei. Ja kui jäid, polnud seda kellelegi kaevata. Kõik, kes mingi pahandusega hakkama said, olgu see siis salaja suitsetamine või bussijaamas kaklemine, said diektorilt käskkirja. Need rippusid klaasi all seinal, kõigile teadmiseks ja lugemiseks. Samuti nagu kiituse avaldamised tubli õppeedukuse või millegi muu silmapaistva eest. Kui olid aga eriti «nüri pliiats» saadeti sind lihtsalt kuhugi abikooli või käitumisprobleemide puhul erikooli.

Koolitoit oli samuti totaalselt erinev tänapäevasest, alustades juba toidunõudest - supp, kaste ja kartulid olid kõik ühesugustes suurtes emaileeritud kaussides, söömiseks olid roostevabast plekist kausid, mis laual üksteise sees hunnikus olid. Samuti polnud alumiiniumist lusikaid ja kahvleid, nuge laual polnud. Samuti ka salvrätte. Morssi või teed jõime tavalisest teeklaasist ja pärast sööki pidi keegi laudkonnast laua üle pühkima marlilapiga, mis vedeles ja haises nõudepesuruumis kausis kloorivees. Igast klassist oli alati kaks korrapidaja-õpilast, kes olid sööklas abiks laudu katmas ja koristamas. Mingit sanitaarriietust meil polnud, olid tavalised triibulised köögitädide põlled ja need sidusime endale ette. Puuvilju ma koolisööklas ei mäleta, isegi õunu mitte, rääkimata haruldastest apelsiinidest või mandariinidest.

Koolikiusamine oli olemas sellel ajal ja kiusati igal võimalikul juhul - kas siis vanemate staatuse tõttu, seetõttu, et olid paks, prillikandja või punapea või kui õppisid liiga hästi. Olid muidugi ka häid sõbrasuhteid, suur mood oli salmikud ehk salmialbumid. Sinna pidi siis igaüks, kelleni see kaustik jõudis joonistama või kleepima mõne pildi ja kirjutama luuletusi või vanasõnu ja kõnekäände. Harva, aga vahel siiski, nõustusid ka õpetajad sinna kirjutama.

Klassiekskursioone, selliseid nagu tänapäeval, ei olnud. Või noh, olid, aga need olid kindlaks määratud kohtadesse. Mäletan, et esimese klassi ekskursioon või matk oli kodukoha luidetesse ja rabametsa, hiljem käisime lähedal asuvas kalakasvatuses ja karusloomafarmis. Keskkooli lõpumatk oli alati Leningradi (praegune Sankt - Peterburg). Teatrikülastusi ja klassiõhtuid oli kooliaasta jooksu üks-kaks, hiljem juba veidi rohkem. Pioneerid käisid igal kevadel ja sügisel ühe nädalavahetuse Lemme laagris ehk siis lihtsalt kämpingutega puhkealal nädalalõppu veetmas. Olid erinevad mängud ja võistlused, lõkkeõhtu ja ööhäire. 1990.aastal tulid meile laagrisse külla Soome koolilapsed, vaatasime neid nagu ilmaimet, sest selliseid riideid ja jalanõusid ning sellist elurõõmu polnud me enne kohanud.

Jah, ühiskond oli suletud ja üle ujutatud kommunistliku ideoloogiaga, aga ehk oli see ka teisest küljest hea, sest pidime saama varem iseseisvaks, hakkama eluga toime tulema ja oskama probleeme lahendada. Pidime oskama näha puude taga metsa. Sellegi poolest oli ka muretu lapsepõlve aeg, kus ei räägitud laenudest, töötusest, vaesusest. Lapsepõlv, kus võis olla julgelt õhtuti õues, kartmata kurjategijaid või narkomaane. See oli lapsepõlv Nõukogudemaal.

Tagasi üles