Margit Meikar: partnerit pettes olen lähtunud põhimõttest, et vahelejäämine on keelatud

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Margit Meikar

FOTO: Rene Türk, erakogu

«Uhke pole mul põhjust olla, aga ausalt öeldes ma suurt selle pärast põe ka - selline ma olen. Iga kord on see juhtunud minu enese jaoks heal põhjusel ja alati olen lähtunud põhimõttest, et vahelejäämine on keelatud,» räägib Margit Meikar enda mõtetest kõrvalsuhete pidamisel.

Ma sattusin mõni aeg tagasi vestlema ühe vana tuttavaga, kellel on seljataga paarkümmend aastat kooselu. Ta tunnistas mulle, et kuigi tema paarisuhtest on kadunud ühine eluvaade, igapäevane rõõm ning rahuldustpakkuv seks, siis ta sellest kooselust ei lahku ning ühtegi kõrvalsuhet endale ka ei luba. Ta on andnud abielludes tõotuse olla koos ja ta peab seda aegade lõpuni.

Tegelikult on selliseid põhimõttekindlaid mehi ja naisi meie seas pigem vähem kui rohkem. Ka Tervise Arengu Instituudi hiljuti avaldatud uuring seksuaalkäitumisest räägib sama - igas neljandas kooselus petetakse. Võib-olla on see isegi liiga optimistlik tulemus - sensitiivse teema puhul kiputakse end pigem paremana näitama.

Igatähes elame me topeltmoraaliga ühiskonnas, kus ühelt poolt peetakse kõrvalsuhteid lubamatuks, samas osa neist, kes selles küsimuses kriitiliselt sõna võtavad, on samuti oma püsipartnerit petnud. Ma ei propageeri kõrvalsuhteid, vastupidi, kuid kuna paraku paljud meist puutuvad nendega ühel või teisel moel elus kokku, võiks petmisest ka avatumalt rääkida.

Peaaegu kõik on mõnel hetkel oma fantaasiates ihalenud kedagi teist kui oma partnerit. Küsi huvi pärast endalt: «Kui oleks 100 protsenti kindel, et see välja ei tule, kas ma võimaluse korral läheksin selle ihaldatuga voodisse?» Jah, on inimesi, kes sellest mõttest kunagi edasi ei liigu, aga paljudel meist on vaja vaid seksuaalset touchi, sobivat situatsiooni ning võimalust soov ellu viia.

Meeste puhul on petmise peamiseks põhjuseks vajadus seksuaalse põnevuse järgi, vähene või mitteootuspärane seksuaalelu ning rahulolematus oma paarisuhte hetkeseisuga. Naistega on pisut teisti, neil on esmaseks kõrvalehüppe eelduseks nn õnnetuse tunne, igatsus emotsionaalse läheduse järgele ja alles seejärel vähepakkuv seks kooselus või seiklusjanu.

Paljudel paaridel puudub suhte alguses teadmine, mida nende partner truudusest üldse arvab. Nad on astunud koosellu valede ootustega, vaid iseenda arusaamaga petmisest ja omavahel ei ole räägitud, mida üksteiselt soovitakse. Paljudele on monogaamsus ainuvõimalik, mõnedele on isegi kaaslase huvituv pilk vastassoole reetmine, kuid on ka neid, kes on nõus avatud suhtega, kus vastastikkusel kokkuleppel on vabad seksuaalsuhted mõlemale lubatud. Aga mida keegi arvab, see selgub alles kooselu jooksul ning kui kokku on sattunud inimesed, kel on väga erinevad arusaamad, siis on probleem suhtesse juba eos sissekirjutatud.

Mistahes laadi kõrvalsuhted kooselus on, neis ise olles või seda oma lähedaste kohta teades, on enamasti kõigile osapooltele probleemide ja mure allikas. On vähe neid, keda oma kaaslase seksuaalne huvi teise inimese vastu täiesti ükskõikseks jätab. Ja kuigi on ebarealistlik arvata, et esimene kirelõõm kestab kogu elu, et paarisuhtes on kõik alati hästi, partner ei näe teisi inimesi ega armu kellessegi enam kunagi, siis kuskil südamesopis me ikkagi loodame seda.

Miks mitte just seetõttu oma seisukohtadest truudustetuse teemal oma kallimaga rääkida? Ka siis, kui koos on oldud juba aastaid ja eelkõige siis, kui tunned, et midagi on suhtes korrast ära. Rääkida vaoshoitult, teineteist kuulates ja mõista püüdes. Rääkida sellest, mida kumbki truudusemurdmiseks üldse peab ja kui midagi sellist juhtub, siis kas ja kuidas saab edasi minna. On võimalus, et see, mida ise asjast arvad, on ka partneri jaoks kergendus teada. Ja kui pole, siis saavad vähemalt asjad rohkem selgeks.

Äkki toovad sellised vestlused arusaama, millises seisus paarisuhe mõlema arvates hetkel on. Siis saab koos mõelda, kas annab vajadusel midagi parandada ja äkki kõrvalsuhteid ei tekigi. Või on need hoopis aksepteeritavad.

Vahel aitab aga ühe või mõlema partneri «kõrvalhuvi» paarisuhet koos hoida. See võib olla käepärasem lahendus olukorrale, kus ollakse muutunud teineteise vastu ükskõikseks, kuid lahku minna ka ei taheta. Kas sellises elus ka väga õnnelikud ollakse, on omaette küsimus, aga mõnikord on koosolemine isiklikust õnnest ülem.

On hästi oluline endale teadvustada, et kõrvalsuhted ei teki niisama, igal pikemal afääril on alati mingi sügavam põhjus. Kõrvalsuhe toob paarisuhtes esile asjad, mis selles suhtes tegelikult toimub. Ta aitab mõista, millised on partnerite vajadused ja kas need on hetkel rahuldatud või mitte.

Olles ise «petja» rollis, tasuks mõelda, millest oma kooselus puudust tunned ja kas selles osas saab ja on ka tahet midagi ette võtta. See võib sulle tuua elumuutuva valikuvõimaluse - pead välja mõtlema, kas jääd oma endise partneri juurde, lood uue partnerluse või valid hoopis üksi olemise. Ja kõigil juhtudel saad oma ellu ja suhtesse täiesti uue kvaliteedi tuua, see on ju positiivne.

Mul endal on petmisega kahetised tunded. Kuulun nende sekka, kes juhuslikke kõrvalhüppeid eriti suureks patuks ei pea, st teistsugust moraalset kompassi omava inimese jaoks võivad minu arusaamad olla raskelt mõistetavad.

Muuseas, mõnikord võibki olla endal tunne, et oled kõrvalsuhet väärt - võid olla kurb, emotsionaalselt üksi, seksuaalselt rahuldamatu, partner ei hinda sind piisavalt, armunud, mis iganes põhjusel. Mina olen nii tundnud ja seetõttu oma elus ka mõnda partnerit seksuaalselt petnud. Uhke pole mul põhjust olla, aga ausalt öeldes ma suurt selle pärast põe ka - selline ma olen. Iga kord on see juhtunud minu enese jaoks heal põhjusel ja alati olen lähtunud põhimõttest, et vahelejäämine on keelatud.

Ka kaaslase füüsiline truudusetus poleks mulle kõige suurem probleem, palju hullem oleks koos olla mehega, kes kasutab sind ära või jätab raskel hetkel üksi. Seda oleks mul andestada peaaegu võimatu. Ja igal juhul oleks mulle koos edasi minek väga keeruline partneriga, kellega on kadunud omavaheline emotsionaalne ja intellektuaalne side. Kui minu partneri ellu tekiks keegi, kellega ta minu asemel tahaks rääkida hommikust-õhtuni, keegi keda ta igatseb ja kelle peale mõtleb. Kui see inimene täidaks tema emotsionaalseid vajadusi rohkem kui mina, kui keegi peale minu puudutab sel moel tema südant - see oleks minu jaoks tõeline reetmine. Aga seks - see on vahel ainult seks, mitte midagi enamat.

Kuid mul pole kunagi olnud küsimust, kas oma kõrvalhüppest rääkida või mitte. Mina ei räägiks mingist juhuslikust suhtest iialgi ja samuti ei tahaks ka ise vastaspoolelt midagi teada. Olen arusaamal, et ükskõik kui vihane ja kättemaksuhimuline hetkel oled või kuidas oma kõrvalsuhet kahetsed - sellest ei tohi rääkida! Ideaalis mitte kellelegi, aga kindlasti mitte oma partnerile.

Ometi on omajagu neid, kes tunnistavad ka ühekordse kõrvalhüppe ülesse, sest on vaja olla «aus», nende süütunne on sedavõrd suur ja nad loodavad saada nii indulgentsi. Aga see ausus on minu arusaamal täiesti egoistlik - iseenda parema enesetunde hinnaga tehakse oma kaaslasele väga-väga haiget. Kui ta ei teaks, siis tal poleks ju valus?

Ja enamasti tekitab tõde pikas perspektiivis palju rohkem kahju kui kasu. Seda eriti siis kui soovid oma partneriga edasi koos olla. Siis on ta ka väärt usku, et teda seksuaalselt ei ole reedetud. Kui minu võimuses oleks oma kaaslasele südamerahu alles jätta, siis ma seda ka alati teeksin.

Õnneks olen täna kooselus mehega, kelle arusaam truudusest on samasugune. Kuid meilgi on omavahelised kokkulepped, mis on teise jaoks sobiv ja mis mitte. Näiteks meie jaoks on igalaadne flirtimine lahe ja aksepteeritav, aga seks, kus me mõlemad koos pole kaasatud (siin on mõned erandid ka, ma ei hakka neil targu pikemalt peatuma) - see on ikkagi reetmine. Tavamõistes me ilmselt ei tundu olevat teineteisele seksuaalselt truud, kuid meie endi jaoks on asi vastupidi - me ei anna kellegile ühtegi katteta lubadust, me ei peta mitte kedagi, ammugi teineteist. Meil on lihtne elu - kuna kaaslase omamise pinge on kadunud, jääb järele puhas rõõm – olla koos, olla õnnelik, nautida ja armastada.

Tagasi üles