/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
/nginx/o/2018/08/24/11309791t1h2db6.jpg)
Tänavuse Eesti suve kallal vaevalt keegi vinguda julgeb. Kuid meil leidub siinkandis ka midagi, mis on märksa sagedasem kui ebaeestilik päikesepaiste ja soojus – nimelt hiigelpikk rannajoon ja piisavalt tuuli. Ole vaid mees ja võta sellest viimast purjelauasõiduga!
Hetk enne seda, kui parajalt tugeva tuule esimest korda korralikult purje saan, alles tuigun vibreerivatel makaronjalgadel ega saa tuhkagi aru, mis puhub, kust puhub ja kuidas seda loodusjõudu liikumiseks kasutada saab. Aga äkki on hoog selline, et laud lendab hüpeldes üle lainete ja pean kogu keharaskuse taha kallutama, et tasakaalus püsida. See on ebareaalselt mõnus! Ning imelugu küll – suurema hooga tuisates on tasakaal parem ja liikumine märksa loomulikum, kui ettevaatlikult ukerdades. Tekib vahetu tunnetus, tuul on konkreetne vend, ma saan temast aru.
Meri ees on suur ja lai ning kelle asi, kuhu täpselt ma jõuan. Keda huvitab, et ma ausõna peal laual püsin, koba peale pööran ja kehvasti kurssi muuta oskan? Tunne on kirjeldamatu. Selles pole hirmu ega ühtegi segavat emotsiooni, ainult rõõm. Vaimustav on tunda ennast pisikese prahina, keda tuul kannab sinna, kuhu tahab, ning laine loksutab, kuidas heaks arvab. Kas tõesti mõni neist kaldal suurena paistnud probleemidest on veel päriselt olemas?
Tuul on konkreetne vend – sa saad temast aru. Ja suhe on kahepoolne – temal on sinust suva!
Roosta rand on nagu väike surfiparadiis – avatud rannik, läänekaare tuuled, sügav vesi, mõnusate reggae’rütmidega surfibaar, kust saab varustuse, koolituse ja ka kõhutäie. Ruumi sõitmiseks ja elu nautimiseks leidub nii maal kui ka merel! Kuid päris uisapäisa ei saa siiski leekima panna – mõlemal pool tulevad kivid ette ja nende otsa kihutamine pole tervislik. Hooga kivi otsa lendamine ongi enam-vähem ainus oht, mis surfajat varitseb. «Tõsta puri kõrgemale! Vii taha! Veidike veel! Stopp, nüüd on kurss hea!» – surfiintruktor Aivo Mänd on seilanud mu kõrvale hetk enne seda, kui oleksin kividesse põrutanud.
Aivo on üks Surfari klubi hingi. Ta on sõitnud juba üle 15 aasta ja enamikust oma sõpradestki surfarid teinud. Tõeline vaba seiklejahing, kes näib erilise mureta kõikjale jõudvat. Tuleb, pikad juuksed laperdavad, päikesest põlenud nägu laia naeru täis ja lihtsalt nakatab oma optimismi ja hasardiga. Mulle sobib tema õpetamisstiil ideaalselt – täpsed juhised, ei mingeid liigseid sõnu. Ta ei ütle kunagi, et ära tee, see ei sobi algajale … Ainult kuulab, muigab ja julgustab: «Proovi! Kui kannatust on, küll siis tuleb ka!»
Olen kärsitu õpilane – purje veest sikutamine tundub väga tüütu, kas kuidagi muudmoodi ei saaks? Vaatan, kui kergelt surfiguru kaldal lauale astub, tahan ka nii osata! Aivo naerab, et kaldastarti ta algajatele tavaliselt ei õpeta, aga miks ka mitte, kui on viitsimist pusida. «Mingeid reegleid ei ole, millal midagi õppima peaks,» teab kogenud surfihunt. «Ma sain koolitades üsna kiiresti aru, et pikal teoorial ei ole mitte mingisugust mõtet – tunnetus tuleb ainult merel. Olen isegi sellest loobunud, et liiva peal asjad ette teha, sest purje tõstmine maa peal ei sarnane absoluutselt sellega, mis on vees! Inimese hasarti ei tasu raisata – ta tahab ju kohe vett saada! Teen baasteadmised ja ohutuse selgeks ning kohe tegudele.»
Aivo õppis purjelauasõitu omal käel pärast seda, kui kümneaastasena nähtud olümpia purjeregatt oli talle kustumatu mälestuse jätnud. Purjetamine tundus kättesaamatu, aga laud ja puri – sellest sai kinnisidee. Hankis laua, algajale küll täiesti sobimatu, nagu enamasti juhtub, ning mässas, kuni tuuleloogika omal käel lahti muukis. «Ma ei ütle, et iseõppimine väga hea on, see võtab palju rohkem aega. Praegu ütlen algajale – tee nii! Kui ta kuulab ja teeb, siis ka kohe sõidab. Mul endal võttis ikka pikalt aega, et aru saada, kuidas üks või teine asi toimib.»
/nginx/o/2018/08/24/11309802t1h5361.jpg)
Ajal kui artikkel trükki jõuab, olen ma merel käinud vaid viis korda, niisiis alles esimesed triibud. Päris esimene purjelaua-deit sisaldas aga ohtralt algaja õnne. Sattus olema sile meri ja mõõdukas maatuul – sain tasakaalu kätte, tuule purje ning lauluga minema. Ei mingit põhjalikku solberdamist, nagu olin eeldanud. Jõudsin isegi mõelda, et milles kühvel, miks iga viimane kui mees juba merel pole?
Järgmisel korral purjelauale ronides sai mu ebaadekvaatne optimism muidugi haleda nätaka kirja – läksin vee peale üle 10 m/s puhuva meretuule ja kõrge lainega, mis ilmselgelt polnud algaja ilm. Ja küll see meri klohmis mind! Kogu teooria pudenes koost nagu saiapuru, lendasin aina hooga üle poomi või rullis laine mu lihtsalt enda sisse rullbiskviidiks. Heal juhul viis meetrit värisevatel jalgadel sõitu ja siis jälle nina vee all. Järele ei suutnud ka jätta – tahtmist oli ju palju, ainult oskusi hirmus vähe. Mõne sõjaka tunni järel pidin siiski merele ja tuulele alla vanduma ning taanduma.
«Me ei võitle tuulega, nagunii jääksime alati kaotajaks. Lase hoopis tuulel ennast kanda,» õpetas hiljem Aivo. Mina pidin selle arusaamani jõudma isikliku ämbris kolistamise kaudu ja raskemat teed pidi. Sõjasaagiks oli tollest sõidukorrast mastimuhk peas, väljaväänatud varvas, pahupidi käinud käelaba ja lugematul hulgal uusi sinikaid. Paar päeva ei saanud kätekõverdusigi teha, selline koogelmoogel oli keha asemel ja motivatsioon käis ka üsna põhjas ära.
Sellegipoolest olin juba järgmise hea tuulega taas merel – enne kui ükski sinikas kaduda jõudis. Täiesti kogemata sattusin puhkuse ajal Roosta surfiklubisse, leidsin sealt armu-või-ära-ägeda surfiõpetaja Aivo ja sestpeale hakkaski asi minema. Kolm korda on vist purjelaua puhul miinimum, seni tuleb lihtsalt hambad risti vastu pidada. «Vaatan, et jonnist ja kangekaelsusest sul puudust ei tule,» nentis Aivo muhedalt, nähes mind vähegi tuulisemat sorti ilmaga mere poole lidumas. «Maailmas pole ühki inimest, olgu ta nii andekas kui tahes, kes kohe võtaks rannast laua ja purje ning lihtsalt sõidaks. Õppimine on pikk, vaevaline, vahel valus. Kuid see teebki selle ala minu meelest hästi lahedaks! Kui vaatad kedagi, kes ikka tuiskab tormiga, siis tead, et ta on käinud läbi väga pika teekonna ja jäänud püsima.»
Kuulen imestusega, et 90% uutest tulijatest, kes alaga suure hurraaga algust teevad, annavad peagi alla. Vaatavad, kui ilusti teised sõidavad, aga siis selgub, et ise nii ei saagi. Aivo: «Võimatu! See on nii raske. Kõrval on palju teisi harrastusi, mis tulevad lihtsamalt. Näiteks SUPi puhul võtad ja sõidad. Julgen öelda, et mul endal läks aeglasemalt kui minu õpilastel, keda nüüd oma vigade pealt ongi nii lihtne õpetada. Kuid ükski tõeliselt äge asi ei tulegi lihtsalt kätte – purjelauasõidu kaifi ei ületa minu jaoks mitte ükski teine ala!»
Aivo armastab laineid ja tormist merd. «See teeb sõidu nii huvitavaks! Seal on hüpped, lainest üles- ja allasõidud, palju adrenaliini. Kui meri tormab, siis on ikka võimatu kaldal istuda – sa pead olema seal! Lepime sõpradega kiirelt kokku ja sõidame mere äärde.»
Kuid sõitjad ja stiilid on erinevad – mõni valib suurema purje ja glisseerib mõnuga siledal merel. Mina kaldun oma lühikese sõidukogemuse pealt, aga võib-olla ka lihtsalt õpetaja tuules, samuti lainetest vaimustuma. Taltsutamatu ja metsik meri on äge! Mis sellest, et algul ma lausa kartsin laineid. Juba suurema rulli vari, mis selja tagant lähenes, võttis jala värisema ja enamasti pühkis mu laualt maha. «Sa pead lainega kaasa lainetama,» õpetab Aivo. Taas lihtne ja geniaalne soovitus. Mis viga õppida, kui hea nõu kohe käepärast võtta? Hirm on viimane asi, millest lainetes kasu tõuseb, aga parasjagu muretust, liikuvust ja pehmet põlve tuleb igati abiks.
Surfari klubi koondab fänne, kelle parimad sügistuuled alles ees. Klubi on avatud ka uutele sõpradele, sest see on väga seltskondlik ala – merel veedetud tunde täiendab mõnus tšill surfibaaris ning ühel lainel olles on soojad suhted harrastajate vahel kiired sõlmuma. Surfiseltskonda iseloomustav avatus ja vabameelsus koos stressivabadusega muudab atmosfääri eriti mõnusaks. Olen siin vaid mõne korra käinud, aga juba tundub, nagu oleks kõik omad; iga asjaliku lause vahele mahub pisut muhedat tögamist või mõni naksakam nali.
Aivo on merel käinud ka 25 m/s tormiga ning tuisanud kõrges kaares üle lainete. «Sel ajal, kui meie merel oleme, publikut väga pole,» räägib surfar. Suvi ja soe vesi on küll alustamiseks head, kuid tihti saabuvad parimad tuuled alles sügisel. Fännid sõidavad aprillist novembrini, soojas kalipsos pole külma karta. «Hea tuul algab seitsmest meetrist sekundis,» kinnitab Aivo. «Alguses teed esimesed sammud, saad aru tuulest ja sellest, kuidas purje hoida, valitsed seda aina paremini. Siis õpid keharaskust purjesse kallutama, sealt on järgmine samm panna trapets peale ja siis õpid glisseerima. Laud muutub kergemaks ja kiirus tõuseb: üle 50 km/h vee peal on üsna tavaline. Minu meelest see ongi hetk, kui sa saad aru, miks üldse peab purjelauaga sõitma!»
Eesti ongi surfiparadiis!
