Kutsusime oma lugejaid auhinnamängu raames üles kirjutama enda kooliajast. Sandra, Reelika ja Elerin meenutavad, et tol ajal olid vahetundide lõbustused ikka hoopis muud kui tänapäeval.
Lugejad meenutavad: meie kooliajal ollid sõbrapäevikud ning kohustuslikud aiatööpäevad
25. august 2018, 14:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sandra: Ma mäletan suurepäraselt enda esimest koolipäeva, enamasti kõikidel tüdrukutel oli seljas valge pluus ja musta värvi seelik. Meenub, et ma ei julgenud aktusele minnes abituriendi käest kinni võtta ja keeldusin temaga koos kõndimas. Siis vahetati see neiu ära ning lõpuks võtsingi hoopis teise neiu käest kinni.
Teisiti oli minu kooliajal kindlasti veel see, et meil ei olnud telefone. Mõnel üksikul nuppudega telefon. Vahetundides sai hoopis kõvasti keksu mängitud, mitte telefonimänge.
Reelika: Vaadates tagasi enda kooliaega, ei oska arvatagi, et praegune nutiaeg on selle unustanud.
Mäletan, kui klassiõdedega keksu mängisime ja vahetundides ootasime, et järgmine tund hakkaks ning täitsime sõbrapäevikuid ,mida hetkel pole meie noorte seas üldse olemas. Nädala alguses jagasime muljeid, mida tegime nädalavahetusel. Kehalise kasvatuse ootamine oli kõige põnevam - mida täna teeme?
Meie ajal ei olnudki koolis selliseid asju nagu praegu. Praegu saab telefoni ja tahvelarvutiga tööd teha. Vot see oli kooli aeg, kui said vahetunnis keksu hüpata ja õues jalutada!
Elerin: Põhikoolis käisin aastatel 1987-1996. Esimesed neli klassi pidi kandma koolivormi. Mäletan, et vahetundides pidime saalis ringiratast jalutama. Sügiseti oli terve kool kaasatud aga peedi-ja kartulivõtule kolhoosi. Hästi tihti sai spordivõistlustel käidud, naglid ja spordisärk otsiti koolilaost. Suvel olid kohustuslikud aiatööpäevad ja septembris tuli kõigil kooli ravimtaimi kaasa tuua. Koolimaja lõhnas igal sügisel värske värvi järele. Kool lõppes pea kõikidel klassidel maikuus ning mäletan, kuidas ma ootusärevalt ja elevil 1. septembril kooli läksin ja nii kõik need üheksa aastat.