Ilona Tootsi pereseiklused: autoga ja väikese lapsega teise maale kolimine

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Aleksei ja Sass uut maastikku piidlemas.

FOTO: Ilona Toots

Kui kõik muu seoses Eestist Šveitsi kolimisega tundus juba küllaltki kontrolli all olevat (kolimisauto tellitud, ravimid-kosmeetika, eluks vajalik kraam valmis ostetud, paberimajandus korda aetud, ebavajalikud asjad vanematele kaela määritud jne), tekkis aega mõelda ka meie füüsiliste kehade kohaletoimetamise peale tõotatud unistuste maale.

Oli aprilli algus ja Euroopas juba teed kuivad. Aleksei rõhus, et mina koos 3-aastase Sassiga sõidaksime lennukiga ja tema – üksi ja vapralt – mööda maismaad autoga. Tütar Malena jäi veel kuuks ajaks kodumaale olulisteks võistlusteks valmistuma ning pidi hiljem meie juurde Hansa Õhu voogudega saabuma.

Kuna me olime alles aasta alguses (Accelerista ja Elke Auto suurepärasel toel) soetanud endale uue auto, Toyota RAV4, ning Šveitsis autode (ja kuuldavasti ka kõige muu) hind on ikka näpistavalt kõrgem, siis loomulikult otsustasime auto Eestist kaasa võtta.

Rongiliiklus Eestiga samaväärselt suures Šveitsis toimib võrratult laitmatult: igal suunal ja nagu kellavärk. Ent auto annab vabaduse liikuda ning 4-liikmelise pere rongipiletid läheks meile päris kulukaks maksma, seetõttu oli auto oluline. Pealegi rääkis Aleksei iga kord juustumaalt naastes, et kütuse hinnad ei ole siinmail eriti kõrgemad kui Eestis.

Minule tundus aga ühiselt autoga Šveitsi poole sõitmine just niivõrd suurepärane võimalus käsikäes muutuva maastikuga uue reaalsusega kohaneda. Ehkki Aleksei tiirutas juba enam kui aasta kahe riigi vahet, oli meie kolimine tema jaoks ammuoodatud sündmus ja suur elumuutus kõigile.

Õnneks polnud Alekseid kaua veenda vaja ja meie peamine ülesanne oli leida piisavalt arukas reisiplaan, et Sass autos istumisest ei tüdineks ja meie teda lõbustades hulluks ei läheks.

Aga kilomeetrite arv oli muljetavaldav. Plaan oli hommikuti sõita paar tundi, siis väsitada laps mõnes põnevas kohas, seejärel jälle sõita, ja maksimaalselt kasutada ära Sassi und. Ent ka lapse ärkveloleku ajal tuli edasi liikuda ning selleks oli meil kaasas arvukalt dinosauruseraamatuid ja neid kujutavaid lelusid (Thank God for dinosaurs!), aga ka Sassi lasteaiasõprade poolt hüvastijätuks kokku pandud pildi- ja tegelusmapp.

Viie päeva ja nelja ööga pidime läbima veidi üle 2300 kilomeetri. Oleks Aleksei üksi sõitnud, saanuks ta napi une, kohvi ja tiibu-andva-joogi toel kohale juba kahe ööpäevaga, aga ma ei tahtnud kuidagi teda sellisel moel «seiklema» lasta.

Mööbliauto pidi startima alles järgmisel päeval peale meid, sest nende valduses olev kraam ei tahtnud pissida, magada, juua, ringi joosta ning lõputult jäätist limpsida.

Lumine start Eestist 02.04.2018.

FOTO: Ilona Toots

Ja ongi minek

Päeval ei startinud me loomulikult õigel ajal, vaid peale kõikide vanemate musitamist alles kell 20 ning ees ootas pikk sõit esimese öömaja suunas, mis asus juba teisel pool Lätimaad, Bauskas.

Niipea, kui teele asusime, palus Aleksei mul pagasilaegas avada. Huvitav, seal pole ju midagi erilist? Ja ometi ootas seal mind karbike sõrmusega... Vaatasin hämmeldusega seda sädelevat rõngast ning Alekseid ja tajusin kristallselgelt, kui oluline see siiski tema jaoks oli, et ma enda ja lapsed tuttavast turvalisest kohast lahti rebisin ja talle järgnesin. Tänu Alekseile olin ma õnne ja armastust kogenud, maailmas rännanud, kaks last ilmale toonud, hambaga olümpiamedalitki katsetanud ja läbi raskusterägastiku roomanud – ma isegi ei kõhelnud selles otsuses!

Endorfiine oli kehas ja ajus niivõrd palju peale pikka päeva täidetud pakkimise, paanitsemise, hüvastijättude, draamade ja sebimisega, et mulle tundus 400 km kukepea! Mõnus vabanemise tunne täitis õhupallina rinda ning iga sõõm uut tundmatut õhku pani rõõmust nihelema. Sass pidas vapralt vastu, ent viimase lasteaiapäeva emotsioonid, sigin-sagin ja muidugi laitmatult teel püsiv Toyota tegid puhta töö: umbes kell 22 kukkus lapse pea rinnale ja selleks päevaks sai eeter otsa.

Järgmine päev ja uued maanteekilomeetrid! Vaatasime suure hämmeldusega, kuidas mida riik edasi, seda enam kukkus kütusehind: Eestis oli E95 hinnaga 1,3 eurot, Lätis 1,2 eurot, Leedus 1,1 eurot ja Poolas umbes samasse kanti. Kas tõesti on meie kodumaal torud kullast või omandab bensiin pika tee vältel uued kvaliteediomadused?

Ka ilm üllatas. Eestist startis Sass oma lemmikutes lühikeseks kasvanud talvepükstes lumetükid soki sees, Leedu Klaipedas aga keksis ta juba šortside väel õues ringi. Üllatusin positiivselt Leedu maanteede ja elukvaliteedi üle. Riigis, mida ma kaugelt Eesti-mättalt arvasin igavaks ja aegunuks, oli tunda nii lahedat euroopalikku hõngu ja hubasust, nii et mul oli kohe piinlik oma väikluse pärast ning kahju edasi liikuda. Ent meie peaeesmärk oli ikka kaugel ees.

Trahv kaardimaksena

Poolast on autosõitjad alati rääkinud õudusjutte, kuid meie tee oli sujuv nagu laul. Esialgsed kaunid, aga aeglasevõitu looklevad üherajalised teed, mida tuli dinosauruselaadsete veoautodega jagada, hüppasid ühel hetkel plumpsuga pudelikaelast välja ja muutusid mitmerajalisteks kiirteedeks.

Pan’idemaal õnnestus meil ka politseinikega tutvuda. Aleksei pani vahel natuke juurde, et mõnest aeglasemast sõidukist mööda saada ning ühel sellisel hetkel nad meid märkasidki. Seni kui Sass poola sipelgaid sooja joaga tervitas, seletas pereisa midagi lõbusate maanteevalvuritega. «Dziękuję!» ja Aleksei rääkis uskumatust kogemusest. Nimelt palusid politseinikud teha kiiruseületamise eest otse nende autos kaardimakse. Täiesti autentne politseikonto ja trahv 20 eurot – nagu oleks poes käinud! Õhtuks jõudsime Varssavisse, otsisime üles oma üheöökodu ja tundsime end nii õnnelikena.

Järgmisel päeval oli Aleksei sünnipäev ja selle puhul läksime kõik koos Varssavi loomaeda, kus me aasta tagasi ka Sassi sünnipäeva vastu võtsime. Kui tavaliselt ma püüan ikka sünnipäevadel midagi välja nuputada, siis sel korral oli kogu aur kolimisele kulunud ja päev küllalt tüüne. Sünnipäeva meenutasid vaid ohtrad sms-piiksatused Aleksei taskust.

Kuna kolimisauto neelas meid taga ajades kilomeetreid palju aplamalt, siis otsustasime ka ise ööpäeva jagu varem Šveitsi kohale jõuda. Ja niipea kui Saksamaa piiri ületasime, avanesid autol siinsetel kiirteedel täiesti uudsed võimalused – sõida nii kiiresti kui jaksad. Sass muudkui magas ja Aleksei muudkui tuiskas. Meie Toyota suutis välja pigistada koguni 195 km/h.

Ehkki Aleksei on väga kogenud ja hea juht, saime siiski ööhämaruses vastiku ehmatuse osaliseks. Keset kiirteed oli üks rada ootamatult teisega kokku suunatud. Meil oli suur hoog sees kui äkki kerkis jäämäena kõrvale veoauto. Aleksei püüdis roolida meid turvalisse kohta, ent kuna tee oli veel ka märg, siis hakkas ta hetkeks vibama. Neelasin veel pool tundi peale seda adrenaliiniluksatusi ja paitasin lapse pead: meie teekond oleks võinud lõppeda siinsamas...

Aga peagi asendusid muremõtted roosilisematega. Olin broneerinud meile autentse majutuskoha ühes Saksamaa paljudest õllepruulikodadest ja lõppude lõpuks peale 800 kilomeetrit me keskööl ka  sinna jõudsime. Ent ust meile keegi lahti ei teinud, telefonile ei vastanud ja üldse tundus kõik teisiti... Peale mõningat kaardiuurimist selgus, et meie täpselt samanimelises linnas asuv sama nimega öömaja on 180 km kaugusel. Aleksei oli kuri nagu saatan, mina õnnetu, ja kell pool üks öösel. Aahhh! Lõime taas autole hääled sisse ja lohutasime, et nii on 200 km homme vähem sõita.

Sass meie uue kodu rõdul.

FOTO: Ilona Toots

Lõpuks päral

Lõpuks neljas reisipäev, mille lõpus ootas õige magus kirss – jõudmine Šveitsi. Ent enne veel olime me planeerinud läbi hüpata Abensbergi linnakesest Saksamaal, mille klubi eest Aleksei palju aastaid võistles ja kellega ka Euroopa judoklubide seas alistamatuks tuldi. Sealsamas väisasime ka tema välismaist treenerit, Davoriga. Millised mälestused ja emotsioonid, magus!

Aga ka seal rahulikult jalga kõlgutades kuulsime uue kodumaa rohetavate mägede, kirglike jõgede ja lillade lehmade kutset! Ja peagi nägime neid ka oma silmaga. Kohast, kus Sass kiirtee veerel pissipeatust nõudis avanes võrratu vaade mägedele, linnakestele ja loodusele. Istusime kolmekesi ahhetades pingil.

Kuna me olime Sassiga juba kahel korral Alekseil külas käinud, siis me teadsime, mida oma uuest kodulinnast oodata. Ent uus kodu oli üllatus. See oli valgust täis ja tundus otsekohe nagu meie oma.

Mööbliauto oli meid ikkagi ennetanud ja kaks tugevat eesti noormeest tuiskasid juba pikkade sammudega kastide, voodipeatsite ja raamatuhunnikutega mööda treppe üles-alla. Neil jagus veel energiat, et Sassiga võidu staadionil korvpalli ja jalgpalli mängida. Jah, meil on kohe kodu kõrval staadion ja Sass oli igatahes jõudnud nirvaanasse.

Vaatasime Alekseiga heldimusega seda meie oma kastilabürinti, Sassi elevust mänguasjadega taaskohtumise üle ning igast aknast tuppa piiluvaid mägesid. Me olime lõpuks kohal! Mis saab edasi, ei tea, ent üks oli selge, dinosauruseraamatuid ei suutnud me mõnda aega enam näha...

Tagasi üles