Eesti esimene naisprofessor Sigrid von Antropoff-Hörschelmann mängis sõja ajal klaverit ka käte veritsedes

Maal. Määramata kunstnik: Sigrid Antropoff-Hörschelmann oletatavalt, ETMM _ 12623:2 ML 260, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum.

FOTO: ETMM

1. aprilli 1936. aasta Päevalehes kirjutati: «Ühes pr. Antropoffi 50. sünnipäeva pühitsemisega toimus ka veel teine sündmus — nimelt tema edutamine professoriks /…/ seega osutub pr. Sigrid Antropoff esimeseks eesti naisprofessoriks.» Üsna ootuspäraselt oli tegu pianistiga ja kraad omistati talle Tallinna Konservatooriumis.

Musikaalne perekond

Sündides kandis meie esimene naisprofessor nime Sigrid von Hörschelmann ning ta oli baltisakslane. Hörschelmannide suguvõsa esiisa Eestis oli Ernst August Wilhelm, kes oli pärit Saksamaalt Erfurdi lähedalt pastoriperest. 18. sajandi teisel poolel sai ta vanima Tallinnas tegutsenud gümnaasiumi rektoriks ja retoorikaprofessoriks. Tema pojad jätkasid samuti nii professori kui pastoriametites. Sigridi isa Edwin von Hörschelmann oli sündinud juba Haapsalus, sealse Püha Johannese koguduse õpetaja perekonnas ja saanud hariduse Tartu Ülikoolis. Hiljem töötas ta Tallinna Toomkoolis kreeka keele ülemõpetajana ja ajalehe Revaler Beobachter toimetajana. Edwinil oli ilus lauluhääl ning ta laulis Liedertafeli kooris ning meeskvartetis.

Korporatsioon «Estonia» liikmed Arthur Bätge, Edwin Hörschelmann ja Christoph Mickwitz, grupifoto 1870.

FOTO: Rahvusarhiiv

Ema Antonie Bätge ehk Toni esivanemad olid Lübeckist Tallinna rännanud alles 19. sajandil. Bätgede patriarh Ernst Karl Friedrich Bätge oli jõukas kaupmees ja bürgermeister ning valiti 1894 isegi aastakeseks Tallinna linnapea kohusetäitjaks. Tänu perekonna majanduslikule jõukusele oli Toni saanud hea hariduse ning preilidele kohase muusikalise õpetuse – ta mängis hästi klaverit ja oskas hulgaliselt klassikalist repertuaari.

Armastus muusika vastu viis klaveriõpinguteni

Edwini ja Toni üheksaliikmeline lastepere kasvas muusika keskel. Kõik lapsed laulsid või mängisid pilli. Sigrid von Hörchelmann sündis perekonna neljanda lapsena 2. aprillil 1886. aastal ja oli juba varakult väljapaistvalt musikaalne. Perekonnalegendi kohaselt ümisenud ta kõrvujäänud laulukesi juba enne seda kui rääkima õppis ja kaheaastasena roninud klaveri taha ning toksinud kuulmise järgi näpuga viisikesi. Esimest muusikalist õpetust ja suunamist sai väike tüdruk emalt.

Koolipõlves sai Sigridi juhendajaks Peterburi konservatooriumi kasvandik pianist Alice Segal, kes 1903. aastal avas Tallinnas omanimelise muusikakooli. Sigrid siiski seal õpinguid ei jätkanud, vaid astus hoopis Berliini kõrgemasse muusikakooli. Tema klaveriõpetajaks sai seal Ernst Rudolf ning kompositsioonitunde andis kuulus helilooja Мах Bruch. Juba kaks aastat pärast õpingute algust, 1905. aastal, debüteeris 19-aastane neiu Tallinnas kahe klaverikontserdiga. Suurgildi ja Mustpeade klubi saalis toimus esinemine sümfooniaorkestri saatel. Kooli lõpetas Sigrid 1907. aastal interpreedi ja pedagoogi diplomiga. Klaverimängus oli diplomandi iseloomustatud kui raske repertuaari valdajat, kes on musikaalne ja kel on hea maitse ning arenenud meisterlikkus.

Karjäär sihikindla tööga

Vastu tavapäraseid ootusi ei saanud Sigrid von Hörschelmannist abielunaist, kes oleks matnud oma ande perekonna rüppe. Ta alustas hoopis vaevalist ja rasket karjääri õpitud erialal, saades esimese töökoha Ateena konservatooriumis klaveriõpetajana. Töö pedagoogina katkes kahe aasta pärast, kui linnas puhkes tüüfus ning Sigrid haigestus. Raskest tõvest paranemine võttis pikka aega ning viimaks tervenes ta tänu õe Herda hoolitsusele, kes elas mehega Šveitsis ning kutsus ta enda juurde.

Pärast seda tundis Sigrid, et vajaks täiendust uuema muusika interpreteerimise ala. Ta siirdus aastaks Pariisi kuulsa prantsuse pianisti Raoul Pugueau’ juurde. Järgnes kirev eluperiood – klaveripedagoogina Erfurti muusikakoolis Saksamaal ja Jaroslavli muusikaseltsi koolis Venemaal. Paralleelselt õpetajatööga püüdis ta kõikjal anda ka kontserte.

Esimese maailmasõja puhkedes asus Sigrid von Hörschelmann elama Peterburi, kus teenis ülalpidamist eratundide andmisega. Vaheldust tõid esinemised privaatsalongides ja kord astus ta üles isegi tsaarikoja orkestri solistina. Kui pealinnas olu ja elu 1917. aastal väga keeruliseks muutus, asus naine elama Helsingisse. Kuid sealgi võimaldasid ärevad ajad vaid harva mõne kontserdi anda.

Tallinna õpetaja ja pianistina

1919. aastast õnnestus Sigrid von Hörschelmannil asuda kodulinna Tallinna. Siin pakuti talle pedagoogikohta kõrgemas muusikakoolis, mille naine ka vastu võttis. Üsna varsti nimetati kool ümber Tallinna Konservatooriumiks. Tema kolleegide pere oli üsna kirju. Sinna kuulusid nii tema endine õpetaja Alice Segal koos oma kooli õpetajatega kui ka Peterburis õpingud katkestama pidanud noored pianistid Erika Franz, Vanda Saarmann ja Vladimir Padva. Sõja lõppedes lisandusid veel Helmi Mohrfeldt, Theodor ja Artur Lemba ning Peeter Ramul.

Tallinna Kõrgema Muusikakooli õppejõud Estonia kontserdisaalis 1919. I reas (vasakult): Helmi Viitol, Alice Kelkhen, Sigrid Antropoff, Emmeline Hellmann, Mihkel Lüdig, Alice Segal, Mathilde Lüdig, Raimond Bööcke, Johannes Paulsen, Leonhard Neumann II reas: Vanda Leiman, Alfred Papmehe, Gertrud Ruckteschell (Kapp), Margarete Fink, Samuel Lindpere, Sinaida Bukanovska, Galina Nazimova, Eddy Bullerian, Peeter Süda; III reas: Irmgard Jürventson, Erika Franz, Georg Reder, Vanda Saarmann, Vladimir Padva; IV reas: Anton Sutinski, Juljus Vaks, Bernhard Lukk.

Tallinna Kõrgema Muusikakooli õppejõud Estonia kontserdisaalis 1919. I reas (vasakult): Helmi Viitol, Alice Kelkhen, Sigrid Antropoff, Emmeline Hellmann, Mihkel Lüdig, Alice Segal, Mathilde Lüdig, Raimond Bööcke, Johannes Paulsen, Leonhard Neumann II reas: Vanda Leiman, Alfred Papmehe, Gertrud Ruckteschell (Kapp), Margarete Fink, Samuel Lindpere, Sinaida Bukanovska, Galina Nazimova, Eddy Bullerian, Peeter Süda; III reas: Irmgard Jürventson, Erika Franz, Georg Reder, Vanda Saarmann, Vladimir Padva; IV reas: Anton Sutinski, Juljus Vaks, Bernhard Lukk.

FOTO: Rahvusarhiiv

Sigrid von Hörschelmannist sai populaarne õpetaja, kes leidis oma õpilastega hea kontakti ja püüdis alati arvestada nende individuaalsusega. Ta jagas oma teadmisi ja oskusi rõõmuga ning teda iseloomustas hea suhtlemisoskus. Mitmetest tema õpilastest said head muusikapedagoogid. 1926. aastal nõudis haridusministeerium õppejõudude ja õpilaste arvu piiramist, soovitades loobuda madalama kvalifikatsiooniga ja muulastest õppejõududest. Nii jäi vaid seitse klaveriõpetajat, Sigrid Hörschelmann nende hulgas, ja igale paar tosinat õpilast.

Eesti Vabariigi tingimustes sai naine alustada jälle ka kontserttegevusega. Juba 1920. aasta algul sai pianist kutse esineda sümfooniaorkestri kontserdil Mihkel Lüdigi dirigeerimisel, esitades Beethoveni III klaverikontserti. Ka saatis ta oma isa meeskoori Revaler Liedertafel nende kontserdil Estonia kontserdisaalis. Sündisid ka iseseisvad soolokavad professionaalselt valitud muusikast, tugeval tehnilisel tasemel, loovalt interpreteeritud ning ilmekalt ette kantud. 1922. aasta oktoobris esines naine koos viiuldaja Alfred Papmehliga ning detsembris koos laulja Elia Brandt-Wittrockiga. 1924. aasta juunis võttis pianist osa kontserdist, millel prooviti esimest Eestis valmistatud tiibklaverit «Astron». Koos temaga musitseerisid Theodor ja Artur Lemba ning Hermann Bieck. Lavale olid kõrvuti asetatud «Bechsteini» kontsertklaver ja uus «Astron» ning pianistid mängisid kordamööda mõlemal klaveril.

Viimaks ka abielu ja perekond

1924. aasta suvest 1930. aasta lõpuni oli naise kontsertpianisti tegevuses paus. Nimelt oli Sigrid Hörschelmann 1921. aastal abiellunud endast kümme aastat vanema Sergei von Antropoffiga, kes oli kuulus bioloog ja Mendelejevi perioodilisuse süsteemi edasiarendaja. Muidugi viis neid kokku muusika. Sergei mängis hästi altviiulit ning esines kammermuusika seltsi kvartetiga. Kui naine 38-aastaselt lapseootusele jäi, otsustas ta koormust vähendada. 1925. aastal sai Sigrid Andropoffist tütre Renata õnnelik ema. Lapse eest hoolitsemise perioodil jätkas ta vaid oma õpetajaametit konservatooriumis.

Antropoff, Sergei 1927.

FOTO: Rahvusarhiiv

Järgnesid kümme aastat aktiivset kontserditegevust. Soolokavades domineerisid romantikud, aga ka Debussy, Palmgren, Mac Dowell. Kontserdi lõpus improviseeris Sigrid Andropoff tihti publiku antud teemadel või eesti rahvaviisidel. 1930. aastail lisandusid partneritena tenor Rudolf Jõks ja tšellist Raimond Bööcke. Tihti käidi perega Šveitsi kuurordis puhkamas ja nii mõnigi kord andis naine Cademarios ka kontserte või saatis mõnd tuntud lauljat klaveril.

Tunnustus professoriks nimetamisega

1936. aastal sai Sigrid Antropoffist esimene naisprofessor Eestis. Kuna aktus konservatooriumi saalis langes kokku tema 50. sünnipäeva tähistamisega, siis oli see eriliselt pidulik. Tervituskõne pidasid haridusministeeriumi esindajana kunstide teaduskonna direktor Karl Koljo, konservatooriumi direktor Juhan Aavik ja klaveriosakonna juhataja Theodor Lemba. Ametlikule osale järgnes kontsert, kus juubilar suure menuga üles astus.

Ümberasumine

Sigrid Antropoffi tegevus Tallinnas lõppes 1939. aastal, mil algas baltisakslaste ümberasustamine Saksamaale. Ta viidi kogu perega Danzigi ja sealt edasi Gdyniasse, kus rasketele elutingimustele vaatamata esines pianist baltisakslastest muusikute koondkontserdil, millele järgnes ülistav arvustus kohalikus ajalehes Danzinger Vorposten. Järgmiseks elukohaks sai Poznan, kus Sigrid Antropoffist sai jälle pedagoog muusikakoolis kuni sõjasündmused 1943. aastal põgenemisele sundisid. Samas koolis oli viiuliõpetajaks endine Tallinna konservatooriumi viiuliprofessor Johannes Paulsen, kelle juures võttis tunde ka Sigridi tütar Renata.

Tankid sundisid kõik pooleli jätma ja uuesti pagema. Peavarju leiti Lübeckist, kus elas 1920. aastast Sigridi vend Armin. Antropoffid asusid tema majja elama. Seda rasket aega on meenutanud tütar Renata Jung: «Tuba oli nii külm, et ema käed hakkasid veritsema, kui ta klaverit mängis. Õpilaste tunnid toimusid ju samas toas!» Ka professor Paulsen ja viiuldaja Alfred Papmehl jäid pidama Lübeckisse. Esimene neist suri küll juba 1945. aastal, aga Papmehliga koos esines Sigrid Antropoff nii mõnelgi kontserdil. Ta leidis tööd jälle muusikakooli õppejõuna ning lektor-interpreedina rahvaülikoolis. Saabunud rahulikumad ajad võimaldasid vahel sõita Cademariosse või Zürichisse. Oma avalikud esinemised lõpetas pianist 76-aastasena 1961. aastal suure kontserdiga Cademario kuursaalis.

Lübeckis elas Sigrid Antropoff 1979. aastani. Kaotanud seal oma mehe ja venna, otsustas ta vanaduspäevi veeta Hamburgis, kuhu oli aastate eest pärast abiellumist kolinud tema tütar. Uueks eluasemeks sai mugav toake pansionaadis.

Kuid isegi pansionaadis ei saanud elatanud muusikaprofessor klaverimängimisest loobuda. Kuna tema toakesse klaver ei mahtunud, tuli proual musitseerida saali pianiinol. Iga päev mängis ta tunni või pool. Nii said alguse tema esinemised pansionaadi elanikele ja töötajatele, kuhu ikka kogunes palju rahvast. Proua Antropoffil oli haruldaselt hea mälu – ta esitas kõik teosed peast. Veel oma 99. sünnipäeval oli ta nii heas vormis, et võis mängida Bachi.

Sigrid Antropoff suri 9. aprill 1987 101-aasta vanuses ja on maetud Hamburgi.

Kasutatud:

Veera Lensin. Esimene Eesti naisprofessor – 100. Teater.Muusika.Kino 4/1986

Alo Põldmäe. Eesti esimese naisprofessori topelttähtpäevaks. Kultuurileht, 4. aprill 1996.

Tagasi üles