/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
/nginx/o/2018/07/08/8420521t1h7f84.jpg)
Meil siin koduses konnatiigis on õige mõnus asju oma mätta otsast vaadata. Elu on lihtne – harjumuspärane tundub õige ja võõras vale. Kuidas aga paistavad eestlased eemalt vaadatuna? Arter kutsus vestlusringi kaks maailmakodanikku, Kristian Steinbergi ja Marianne Mikko, ja koos avastasime mõndagi üllatavat! Meie tugevused on need, mida me ise tihti tugevusteks ei peagi. Nõrkused aga need, mida kombeks üldse maha vaikida.
Kristian Steinberg on Londonis tegutsev rahvusvahelise haardega moedisainer, kes lektorina tegev ka Eestis. Kõrvalpilku siinsele ühiskonnale on ta kujundanud 13. eluaastast saati, kokku 29 aastat.
Marianne Mikko on elanud aasta Lõuna-Aafrikas ja 11 aastat Brüsselis, esmalt erikorrespondendina, seejärel europarlamendi liikmena. Seega on tal 12-aastane kogemus vaatamaks Eesti ühiskonnale nii lähedalt kui ka kaugemalt. Mõlemat maailmakodanikku seob aga harjumus asju terase pilguga seirata ning julgus oma tõekspidamised keerutamata välja öelda. «Praegu on Eestis aeg, kui pole keelatud olla tark, kuid on lubatud olla loll,» ütleb Marianne kuraasikalt.
Maailm on mürast ja sisutühjast paljusõnalisusest küllastunud. Vaiksema natuuriga eestlane, kes enne mõtleb ja alles siis ütleb, on seal väga teretulnud!
Teise edu on raske taluda, kohe on platsis kadestajad ja mahategijad. Miks iseloomustab meid eestlastena selline iseäralik joon? «Selle põhjuseks on alaväärsuskompleks,» on mu vestluskaaslased ühel nõul. «Enesekindluse puudumine. Arvatakse, et parem ründan esimesena, sest muidu teeb teine seda nagunii.» Kui järele mõelda, pole olemas mingit legendaarset eestlase kadedust, mis eneseusu kasvades ja hirmude kahanedes alles jääma peaks. «Minu meelest külvab kurjust ja kadedust ka edulugude fetišeerimine – sulle sisendatakse maast madalast, et pead olema parem kui teine. Kuid väike valge kadedus pole paha, see võib olla hoopis edasiviiv jõud,» leiab Marianne.
Kristian leiab, et pidev võrdlemine ja kadedus on väikese ühiskonna eripära. Kihavas suurlinnas nagu London, kus ta elab, ei saa end kellegagi mõõta ning samuti ei käitu sa mitte kellegi silmis valesti. «Mida väiksem koht, seda kitsamad on normid, millest sa ei tohi kõrvale astuda. Inimesed ei julge erineda ega areneda, kartes, et muidu nad ei kuulu enam siia,» ütleb mees.
Maailmakodanike hinnangul on omavahel jagelemine see, mis meile rahvusvaheliselt kaikaid kodaraisse pillub – selle asemel võiks suuremeelsemalt koostööd teha.
«Selge ja konkreetne edu on ju väga seksikas,» nendib Kristian. «Nii me unustamegi kergesti ära, et ühiskonna tõeline jõud on mitmekesisus. Pole vaja ainult tippe, meil on vaja ka taustajõude ja kriitiliselt mõtlejaid. Et ehitada midagi, mis oleks vastupidav, on vaja kõiki kaasa haarata ja näha kasu selles, et oleme erinevad ja meie võimed on erinevad.»
«Ja oma parimaid omadusi saab inimene rakendada vaid siis, kui ta saab end vabalt väljendada, kartmata, et sellele järgnevad sanktsioonid,» lisab Marianne. «Kui keegi väljendab ebapopulaarset ideed, kuid teeb seda argumenteeritult, siis kuulakem teda. Edulood pole Eestile praegu hädavajalikud.»
Mitmekesisuse aktseptimine tagab, et keegi ei tunne end väljatõugatuna. «Kunstikoolides näiteks avaldub huvitav fenomen – kunstnikud on omavahel kardinaalselt erinevad inimesed. Seetõttu ei tunne keegi, et ta täielikult kuulub sinna, aga samuti ka mitte seda, et ta ei kuulu,» lausub Kristian ja lisab, et Eestis tuleks kriitiliselt ja kiiresti võtta erinevusi salliv hoiak. «EKAs õpetades vestlesin sel teemal oma õpilastega ja kõik nad olid veendunud, et meie ühiskond ei taha näha mingisugust erinevust. See on ohtlik märk.»
Niisiis mõttekoht – kas kellegi hirmu ja kadedusega paika pandud normid on tegelikult ikka väärt seda, et oma vabadus ära anda?
Kõik me oleme kuulnud legende eestlase töökusest ja visadusest. Aga kuidas me suhtlemisega toime tuleme? Nüüdismaailmas loevad kontaktid rohkem kui saavutused ja suhtlemisoskus võib professionaalsed oskused üles kaaluda.
«Eestlased on introvertne rahvas ja me oleme harjunud seda puuduseks pidama,» ütleb Marianne. «Minu meelest on see just meie unikaalne tugevus. Meil on oskus esmalt kuulata ja alles siis tegutseda. Me ei tuiska uisapäisa võitlusse, ilma et oleks natuke asja kõrvalt jälginud. Väljapoolsust on väga lihtne omandada ja eestlased saavad oma ideede esitlemisega suurepäraselt hakkama, kui seda vajalikuks peavad.» Teistpidine areng – ekstravertsuselt suurema kaalutlevuse suunal – on oluliselt raskem.
Marianne hinnangul on kalduvus enne analüüsida ja seejärel tegutsema asuda eriti omane õrnemale soole. «Naised on võrreldes eesti meestega avatumad. Nad avaldavad ka oma arvamust alles pärast seda, kui on teema endale selgeks teinud. Niimoodi uljalt nad sõna ei võta ja käsi puusa ei löö. Ja mis on tulemus – eesti naiste arvamus loeb päris palju. Eesti mees jääb maailma areenil sageli silma väiksema empaatiaga, kesisema väljendusoskusega ja sellega, et hinnang antakse süvenemata. Nii et minu meelest on eesti naised maailmas konkurentsivõimelisemad kui eesti mehed.»
«Milleks propageerida mingit suhtlemislaadi, mis on inimesele võõras? Eestlase vastupidavust ja vaikset sitkust enamikul teistel rahvastel ei ole,» leiab Kristian. «Maailm on mürast ja sisutühjast paljusõnalisusest küllastunud. Vaiksema natuuriga eestlane, kes enne mõtleb ja alles siis ütleb, on seal väga teretulnud.» Niisiis pole meil mingit vajadust käituda nagu teised ning lobiseda sama palju kaasa. Praeguste kaartidega jääb meile maailmas pigem otsustav viimane sõna.
Maailmas otsitakse oma unikaalset lugu, kuid väga oluline on selle tonaalsus. Traagilisus võib korraks kaastunnet äratada, kuid heade kontaktide aluseks on ikkagi positiivsed legendid.
«Varem oli eestlasel kombeks rääkida maailmas oma raskest minevikust, aga õnneks on see aeg ümber saamas,» muigab Mikko. «Jah, meil oli Nõukogude režiim ja orjarahva ajalugu, kuid see ei huvita maailmas kedagi – igal rahval on omad probleemid. Mitte keegi ei soovi endale ühte probleemi lisaks.»
«Olen tähele pannud, et eestlastele on üldse omane hoida fookust pigem negatiivsel,» mõtiskleb Kristian. «Isegi kui läheb päriselt hästi, siis kohe otsitakse midagi, mis siiski ei ole päris hästi. Usun, et see tuleb eestlase skeptilisusest – arvatakse, et täielik positiivsus ei saa ikka olla päris tõsi. Mujal maailmas ei hoita vestlust positiivsel toonil ebasiirusest, vaid see on osa viisakusest teiste vastu. Ning hirm avalikult hõisata hoiab meid asjata tagasi rõõmu jagamast. See pole patt, kui sa armastad oma tööd, oma elukaaslast või oled hiljuti millegi suurepärasega hakkama saanud, sellest rääkimine ei ole halb toon, nagu eestlased näivad uskuvat.»
«Nüüdseks on Eesti visiitkaart täiesti muutunud – me oleme innovatiivne e-Eesti, see tekitab elavat ja positiivset uudishimu ja maailm on eestlastele palju avatum,» rõõmustab Marianne. Traagilise legendiga ei jõua kaugele ei maailmas, karjääriredelil ega ka inimsuhetes.
Maailma väärtushinnangutes nihkub fookus üha enam välistelt väärtustelt sisemistele. Enam pole nii tähtis edu ja saavutused, kui just see, kui õnnelikuna inimene ennast tunneb. Terved suhted, tunded ja emotsioonid on üha enam elu vundamendiks. Eestis aga on see protsess alles käivitumisjärgus, leiavad nii Marianne kui ka Kristian – siin ei peeta suhetest rääkimist sageli heaks tooniks ei seltskonnas ega meediaruumis. Käibel on tühjad fassaadid «kõik on täiuslik» või eelistatakse püsida faktidega määratletavas ratsionaalsuses.
«Meediaruumis on suur puudus sellest, et keegi räägiks siiralt ja vahetult inimsuhetest,» märgib Marianne «On kollased pinnapealsed uudised ja valged tõsised uudised, kuid suhetest pole Eestis kombeks rääkida.» Naine usub põhjuse olevat selles, et neis teemades pole õiget ja valet, nii tekitab valdkond ebakindlust eeskätt meestes. «Kuid kõik inimesed vajavad võimalust kaasa mõelda ja ära tunda, et nad pole oma küsimustega üksi. Sellest ju tegelikult elu koosnebki.»
«Suhetest ja tunnetest on vaja rääkida ning see on suur viga, et mehed end sellest mängust eemale hoiavad,» usub ka Kristian. «On täiesti vale arvata, et suhteteemadega tegeleda pole mehelik. Need pole pehmed teevad, vaid kõige kõvemad teemad üldse, absoluutne vundament kõigele elus. Eesti meestel on tohutult potentsiaali emotsionaalse intelligentsuse teadliku arendamise kaudu tugevamaks, tervemaks ning ka maailmas konkurentsivõimelisemaks saada.»
Feminismiteemat oleks Eestis kohatu kalevi alla lükata ja väita, et probleemi pole. Eesti naiste haridustase on maailmas tipus, kuid palgalõhe Euroopa Liidu sügavaim. Jäigad soorollid piiravad naisi ja kurnavad mehi, olukorra paranemisest võidaksid mõlemad pooled.
«Haritud naine on Eestis vähe väärtustatud,» põrutab Marianne, kes näeb iganenud hoiakutes suurt arengupidurit. «Soostereotüübid ja konservatiivsus panevad mind muigama. Mis talupoja tarkus! Aga kus on talutütre tarkus? Pea igas suvalises lauses või väljendis on olemas suhtumine, et ühed oleks nagu paremad kui teised. Majanduslikult rääkides on naiste potentsiaali kasutamata jätmine selge ressursi raiskamine.»
Kristian lisab teooriale faktid. «Future Labs ja UBS Panga trendiennustus sätestas, et kui me kasutaksime ära juba praegu olemas oleva naiste potentsiaali Euroopas, teeniksime me 2027. aastani selle võrra 10 triljonit eurot enam. See on reaalne suur potentsiaal.»
Probleemina näevad mõlemad naiste surumist liialt kitsastesse soorollidesse, neid on teenimatult vähe juhtide ja otsustajate ridades. Teisalt on see olukord väga ränk meestele, kellele langeb liiga suur vastutusekoorem.
«Praegu on mehed väga suure pinge all, sest neile langeb surve olla tõeline mees, tajumata samas, milline on maskuliinne identiteet nüüdisaja maailmas,» leiab Kristian. Mehed esitavad endale tingimusi, millele vastama peavad, sealt tuleneb väga kõrge sisepinge, surve kogu aeg juhtida, kõike kontrollida ja olla edukas.
«Mida kõike mees enda silmis peab tegema, et mees olla,» ütleb Marianne kaastundlikult. «Samas võib nii kodus kui ka tööl olla juht ühtviisi mees ja naine, ning juhiroll võib ka vahelduda. Elekter ei tunne sugu, tolmuimejal on üsna ükskõik, kes selle nuppu vajutab. Naised jälle lepivad liiga paljuga.» Soostereotüüpide muutmine on naise sõnul üks kõige aeglasemaid ja valulikumaid protsesse, positiivseid muutusi on juba toimunud, kuid pikk maa teineteise aktseptimiseni on veel minna. «Selge see, et sa ei saa üksi vastuvoolu ujuda – siis sa oled idioot. Aga kui ujujaid on rohkem ja tekib vastastikune toetus, on see juba liikumine. Mehed eelistavad teisi mehi põhjusel, et nad mõtlevad sarnasemalt. Maskuliinses maailmas paremaks orienteerumiseks soovitan teha tutvust jalgpalliga – see on mäng, mida mehed mõistavad ning mille reeglid kehtivad ka võimumängudes. Vaadake vaid neid dramaatilisi kukkumisi, mille puhul alati tundub, et sportlane kohe sureb. Aga ta tõuseb püsti ja mängib edasi. Naised neid mänge ei oska, aga me võiksime neist vähemalt aru saada.»
Oskus naerda ja keerulisest olukorrast huumori abil välja ujuda on mõlema arvates eestlase suurim stressimaandaja. Tugevamad teevad nalja enese arvel, ebakindlamad naeravad teiste üle, kuid naerda oskab ja armastab enamik.
«Eestlase eneseiroonia on alati aidanud meil ellu jääda. Olgu aeg milline tahes, alati aitab nali lollist olukorrast üle saada ja tervet mõistust säilitada,» usub Marianne. «Eestlastel on annet näha asju teravast või ootamatust vaatenurgast. See annab tunnistust intelligentsusest – irooniameel ja tarkus käivad alati koos.»
«Kuid iroonilisel huumoril, sarjamisel ja ilkumisel on väga suur vahe,» lisab Kristian kiirelt. Tema hinnangul on eestlaste seas kahjuks väga levinud ka negatiivsus ja ründavad repliigid, mis nõrga huumori maski all pole tegelikult midagi muud kui puhas pahatahtlikkus. Nalja tooni määrab sageli ära see, kelle käes on võim. Tugevama iroonitsemine nõrgema kallal on ebaeetiline, kuid neid, kellel on meie üle võimu, tohib alati vabamalt pilgata.
«Peab mõistma, mis on selle nalja eesmärk. Iroonia võib maandada pingeid keerulises olukorras. Õel nali võib hoida hoopis inimesi tagasi, et ärge jumala eest astuge reast välja, katsuge olla võimalikult tavalised. See meid edasi ei aita,» sedastab Kristian.