Lugejakiri: meie ajal pidi koolis vetsupaber endal kaasas olema

FOTO: KALJO RAUD / PM/Scanpix Baltics

Kutsusime oma lugejaid auhinnamängu raames üles kirjutama enda kooliajast. Anne meenutab, kuidas tema kooliajal olid reeglid palju karmimad. «Meie iseseisvusime varem,» kirjutab Anne.

Esimesse klassi läksin 45 aastat tagasi. Väga-väga palju on selle ajaga koolielus muutunud koolielus. Tol ajal oli õppetöö ka laupäeviti ja käisime koolis 11 aastat. Laupäeviti kooli minek ei olnudki tüütu, kuigi vanemad jäid koju. Tänapäeval õpivad lapsed 12 aastat ja laupäevad on vabad. Mina eelistaksin igal juhul eelistaksin 11 aastat õpet ja laupäeviti koolis käimist. Meie iseseisvusime varem. Keskkooli lõpetades olin 17, tänapäeval on lapsed kooli lõpetades märksa vanemad.

Meie ajal oli koolivorm. Koolivormipluus, mis oli rohekas, tüütas kevadeks ära. Hiljem keskkooli ajal oli tumedam sinine pluus, mis oli ilusam. Minu ajal veel ei olnud ruuduline koolivormiseelik kohustuslik, kuid hiljem muutus kohustuslikuks. Paksema tütarlapse tegi see veelgi paksemaks. Koolivormi kandmise kohustuslikkus võtab ära ebavõrdsusest tekkivad pinged. Osa vanemaid saavad oma lapsele kõike ilusat lubada, teised vaid tagasihoidlikke riideid. Klassipilti vaadates ei saa sageli aru, milline on õpetaja. Või on õpetaja kõige tagasihoidlikum. Koolis pidime käima vahetusjalanõudega. Algklassides olid vahetusjalanõudeks pealt kummiga sussid. Kontrolliti ka koolimütsi kandmist. Poistel pidid olema lühikesed juuksed. Meie klassis olid juuksed väevitud vaid ühel tüdrukul.

Kõrvarõngaid kõrvas olla ei tohtinud. Lasin augud teha pärast 9. klassi. Kahel viimasel kooliaastal vaatasime, millise õpetaja tundi sai kõrvarõngastega minna ja millise õpetaja tunniks tuli kindlalt ära võtta. Ükskord tahtis vahetunnil üks õpetaja, kellega meil ei olnud mingit seost, kõrvarõngad enda kätte võtta. Tookord pääsesime, aga edaspidi, kui seda õpetajat nägime, tegime, et kadusime.

Mingeid tehnikaimesid meil ei olnud, õpetaja kirjutas kriidiga tahvlile. 7. või 8. klassis külastas meie kooli delegatsioon. Meie klassil oli parasjagu matemaatika näidistund ning meile oli muretsetud grafoprojektor, mida nägime esmakordselt. Meil oli tunnikontroll või kontrolltöö ja õpetaja näitas graafiprojektoriga seinale küsimusi, meie pidime kirjutama paberile vastused. Kahe paberi vahel oli kopeerpaber. Õpetaja rääkis, et nagu alati, näitab tema küsimusi seinale ja meie anname pärast ühe paberi vastustega õpetajale. Meil oli tegu naeru tagasihoidmisega. Meil polnud varem midagi sellist olnud, aga üritati näidata, et oleme innovaatilised. Ka koolitarbeid ei olnud niimoodi saada kui praegu. Mäletan, mil sain esimesed vildikad ja millised need välja nägid. Oli kui õnnelik olin!

Igal esmaspäeval oli koolis piimasupp. Mõnel esmaspäeval oli koolimajas tunda põhja kõrbenud piimasupi haisu. Lubasin endale, et ei hakka kodus mitte kunagi piimasuppi keetma. Neljapäeviti oli kalapäev. Nimetasime neid kalu ookeanimölakateks. Kooli tualetis ei olnud vetsupaberit, see pidi endal kaasas olema.

Sügiseti pidime käima kolhoosis või sovhoosis kartulipõllul tööl. Sellel ajal tunde ei toimunud. Pidime käima ka pargis lehti riisumas. Suvel tegime kooli juures aiatööd.

Vaatamata suurele erinevusele saan öelda, et minu lapsepõlv oli õnnelik ja oskan väikestest asjadest rõõmu tunda.

Tagasi üles