Ema süda valutab: suurem laps läheb kooli, aga väiksem tahab ju ka!

Linda Pärn
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Ian Lishman / Panthermedia / Scanpix

«Meil viimasel ajal populaarne teema see, et vanem laps läheb sügisel kooli. Vaatab juba vaikselt koolikotte ja muid koolitarbeid, teeb nagu turu-uuringut. Mure on aga pisema lapsega, kes on 4-aastane,» kurdab ema Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Tema tahab endale ka kooliasju. Ta tunneb, et jääb mingist tähtsast asjast kõrvale ja suurem ütleb ka, et kogu see värk pole pisema asi. 

Kas ma peaks pisemale ka oma «kooliasjad» ostma? Kuidas seda probleemi lahendada? Me pole just kõige paremal majanduslikul järjel ja kardan, et jõud ei käi kõigest üle.»

Vastab Gordoni Perekooli koolitaja Ly Kasvandik:

«Lapse kooliminek on pere jaoks kindlasti väga suur sündmus. Seda veelgi enam, et teie peres läheb kooli esimene laps.

Sagimist ja asjaajamist seoses kooliga tuleb kindlasti palju. Samuti on vaja lapsele natuke rohkem tähelepanu pöörata, et laps saaks aru – õppimine on kõigile tähtis, ka emale ja isale.

Kõige selle juures ei tohi kindlasti unustada väiksemaid lapsi. Tihti võib juhtuda, et aeg, mida nüüd rohkem kooliminevale lapsele pühendada, tuleks võtta väiksema lapsega tegelemise arvelt.

Siit ka soovitus, et kui vähegi võimalik, siis kaasake ka väiksem laps kooliminekuga seonduvast osa saama – näiteks muretsege vihik, pliiats temalegi. Veelgi olulisem on väikse lapsega tegeleda – ei piisa asjade ostmisest. 

On tore, kui õed koos kooli mängivad ja väiksem ka kooliminekut läbi mängida saab. Vajadus ema tähelepanu järele on suur mõlemal lapsel. Seda ei tohiks unustada ja sellele tuginedes tuleks ka käituda.

Rahulikku kooliga harjumisaega teile!»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles