Loore Linnu elu mängureeglid. Asi, millega suudab elus leppida vaid väärikas inimene

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Pixabay

Ainus seadus, mis siin ilmas muutumatult kehtib: mitte miski pole jääv ega püsiv, kõik muutub kogu aeg.

Benjamin Franklin on öelnud: «Kui siin ilmas on midagi kindlat, siis on need surm ja maksud.» Sellele võib julgelt lisada: «...ja ka see, et kõik kogu aeg muutub.»

Sageli peljatakse millegi lõppemist. Lõpp on justkui igavene, pöördumatu ja muutumatu, seda ei saa kontrollida ega ka ära hoida. See on justkui midagi ebaloomulikku, sageli ebaõiglane. Vahest hirmutab inimest kontrolli puudumine elusündmuste üle?

«Kui ma piisavalt vaeva näen, saan oma elu kontrolli all hoida,» usub nii mõnigi. Aga ei saa. Lõpud ja lõppemised tulevad ikkagi ja nende üle kontrollivõimalus paraku puudub. Vahel tulevad lõpud äkki, hoiatamata, lõhkudes seni igavesti kestvana näiva. Jah, muuta ei saa midagi, mis on sinu ümber, ei sündmusi, mis toimuvad ikka ega inimesi, kes sind ümbritsevad. Aga muuta saab oma suhtumist, nii inimestesse, sündmustesse kui lõppudesse - see on ainus, mida teha saab.

Ja – midagi, mis tuleb ära õppida, on omaksvõtt ja leppimine. Vastu sõdimine ei aita ei edasi ega tagasi. Lõpp on lõpp, aga! Selles on alati peidus algus. Alati! See on eluringi seadus, eluring ongi ju muutuste tsükkel. Nagu kogu looduse ringkäik – igavene muutumine. Kuid igal etapil on täita oma ülesanne – võta teadmiseks, arvesta sellega.

Ikka kustub mõni tuli

Vana hindu jutt räägib noorest naisest, kes kaotas poja. Naine ei suutnud kaotusega leppida. Ta käis majast majja, kandes oma surnud poega süles, kerjates raha poja ravimite jaoks. Ta oli murest murtud ja ahastuses. Keegi soovitas tal minna Buddha juurde abi küsima. Tulvil kaastunnet, saatis Buddha naise uuesti teele, öeldes, et annab ravimid, kui naine toob talle peotäie sinepiseemneid perest, kus pole keegi kunagi ühtegi lähedast kaotanud. Naine käis perest perre aga ei leidnud mitte ühtegi sellist.

Viimaks naine mõistis, vaadates mäeküljel istudes kauge küla kustuvaid tulesid, et ta pole ainus. Ikka kustub mõni tuli, ikka süttib kusagil uus. Naine mõistis, et kaotusega leppimine on ainuke võimalik viis, et edasi minna, nii tema kalli poja hingel kui ka temal endal oma eluga.

See on väga vana lugu aga selle meenutamine on kuidagi lohutav – leppimine on uue alguse jaoks ainuke võimalus.

Iga elumuutuse eel on tõenäoliselt olnud midagi, mis tingib vajaduse teistmoodi elukorralduseks, kas mõni raske sündmus, tööalane ebaõnnestumine, haigus, suhte lõppemine. Kuid kui seda suuta vaadata kui sissejuhatust uude elupeatükki, uude eluetappi, võib muuta selle vähem valusaks. On lootus ennast veidigi säästa – sest kinnijäämine vanasse ei aita mitte kuidagi.

Kui vaatad lille, mis on kasvanud sedavõrd, et enam vanasse potti ära ei mahu, siis pane tähele, mis lillega juhtub. Ta kas ajab juured kitsaks jäänud potist välja, venib pikaks, kaotab värvi, ronib mööda seina üles, kasvab viltu või jääb kiratsema. Normaalseks edasikasvamiseks oleks lihtsalt vaja uut potti ja uut mulda. Sama on inimesega, tema eluga. Vaja on uut ja värsket pinnast.

Kui keskkond muutub talumatuks, suhe ei toimi, vaid ahistab, töökoht ei paku midagi hingele, vaid tekitab stressi, kaotus on olnud nii suur, et valu tapab – siis on vaja muutust. Kaotuse puhul mõttemustri muutust, eelkõige paratamatusega leppimist, töökoha puhul otsustavat tegutsemist ja oskuse omandamist öelda ei, halva suhte puhul lõpetamise vajaduse paratamatuse tunnistamist. Kõik need otsused muutusega kaasaminemise kohta on lihtsalt nii vajalikud – selleks, et edasi minna ja anda võimalus eluringi uue etapi algusele. Värske tuul aitab paremini hingata.

Kaotusvalu on lõks

Ometi käitub inimene just vastupidi – tunnetades lõppemise lähenemist, teeb ta kõik, et vanast kinni hoida. Ikka leiab midagi suhtes, mis juba ammu kiratseb, kui mitte muud, siis vähemalt süütunde, mis keelab samme ette võtta. Kaotusvalu muutub valuliseks viisiks kontakti hoida minevikuga, mis ometigi mitte kunagi tagasi ei tule. Inimene klammerdub selle külge, mis või kes tal on alati olnud, uus algus on hirmutav. Isegi mõne vana eseme äraviskamise asemel üritatakse seda mitu korda parandada, raisates palju raha ja aega, lõpuks tunnistades, et aeg sai vist ümber, tuleb osta uus.

Muutustega kaasaminek ei ole lihtne ja selle kui elu paratamatuse tunnistamine samuti mitte.

Iga sündmus elus, ka see, mis hakkab lõppema, on üks õppetükk. Kujutle, et oled koolis ja sind viiakse järgmisse klassi, kui oled vajalikud eksamid teinud. Sama on elukooliga, sa ei saa edasi, kui jätad õppimata ega lähe vastama.

Sellest ometigi lihtsalt pole pääsu. Kui sa ei õpi nüüd, saad uue aja eksamiks, aga ikkagi ei pääse õppimisest. See käib ka lõppude omaksvõtmise kohta. Lõppemised on elutsükli loomulik osa. Kui võtad vastu selle teadmise koos võimalusega muutuda ja muutusi vastu võtta, õpid eelkõige austama iseennast. Ainult väärikas inimene tunnistab oma eluteed koos kõigi raskustega. Ja õnneks, teadagi, vana asemele tuleb alati uus, see on elu seadus. Ja uus on uus – tulvil võimalusi.

Tagasi üles