Paul ja Netty Pinna tütar Signe oma noorusaastail kuulsa isa-ema kõrval kodumaa publiku tunnustust ei saavutanud. Talle heideti ette võõrapärast kasvatust ja saksa keele aktsenti. Alles paguluses Rootsis kujunes temast eesti keeles näitleja ja lavastaja. Ta asutas Stockholmis 1969. aastal Pinna Stuudio, mis tegutses pea 13 aastat.
Pinnade näitlejatepere
Paul Pinna oli jäänud üheksa-aastaselt ema kasvatada ja elutingimused nooruses ülearu lahedad polnud. Selle kompenseerisid Pauli lahe iseloom ja kaasasündinud näitlejavõimed. Ka juhused mängisid lavalesattumises suurt osa. Koos Theodor Altermanniga sai Paul Pinnast kutselise Estonia teatri alusepanijaid.
/nginx/o/2018/04/18/7795441t1h51d5.jpg)
Netty Adleriga tutvusid nad Suur-Karja tänaval vanas rootsiaegses kivimajas, kus Paul oma emaga tol ajal elas. Samas majas oli modisti juures tegev neiu Netty, kellel samuti huvi näitemängu vastu. Nii viiski Paul ta algul kaasa asjaarmastajate näiteringi ja hiljem sai neist paar juba kutselises teatris. Noored abiellusid 1908. aastal. Esimene laps – tütar Signe sündis 6. oktoobril 1909, poeg Paul 1913.
Signe ise on meenutanud: «Meie kodune elu suures korteris Vaksali puiesteel oli igati normaalne. Mu vanemad olid tööl ja seegi oli laste arvates normaalne. Tütarlapsena olid minu päevad peale koolitööd alati täidetud keelte-, klaveri- ja balletitundidega, nii ei olnud õieti aegagi isa-emast puudust tunda. Meie kodu hing oli kahtlemata ema, kellest alati hoovas ütlemata soojust. Isa oli ikka nagu rohkem pjedestaalile asetatud.»
Signe käis Eugenia Litvinova balletistuudios ja kooli läks ta hea koduse saksa keele oskusega.
Muidugi oli selles perekonnas ka oma tumedam pool, mida laps esialgu ei osanud mõtestada, kuid mis ometi vajutas oma pitseri. Paul Pinna oli tuntud oma rohkete armuseikluste poolest ja polnud saladuseks, et 1917. aastast peale oli tal tegelikult kaks perekonda.
«Kui jõulu-õhtu oli, papa tegi meile jõuluvanameest, meil oli kuusk ja nii ilusad kingitused, kõik oli nii kena. Aga kui jõulumees oli ära tehtud, läks isa teise perekonda, seal pidi ka jõulumeest tegema. Ja siis me olime jälle omaette, mammi oli üksi, kõige rohkem kannatas ju ema. Naisele oli see suur ohverdamine, aga ta armastas ju,» arvas Signe täiskasvanuna.
Teatrimaailma avastamine
Kuni kümneaastaseks saamiseni polnud Signel vähimatki aimu, et tema vanemad on kuulsad näitlejad. Mõnikord mängis Netty tütrele kodus nukkudega teatrit, aga muidu ei vihjanud miski ema tööle. Teatri ligi lapsi väiksena ei viidud. Sellest siis tuligi, et Signe tõelise šoki sai, kui ta oma ema teatrilaval esimest korda nägi.
Ta oli siis juba koolilaps, kui koduõmblejanna talle kord ilusa volangidega kleidi õmbles ja tüdruk etendust vaatama viidi. Kui siis ema esimeses vaatuses lavale tuli, lilled peas ja helesinine elegantne kleit seljas, siis polnud see enam kodune soe ema, vaid keegi võõras ja kauge olevus. Signe sakslannast õpetaja küsis pärast näidendi lõppu lapselt: «Missugune vaatus Sulle kõige rohkem kurba tegi?» Signe ütles, et esimene.
Isa näitlejaameti teadasaamine polnud enam maailmaraputav sündmus. Aastatega tuli harjumine ja teadmine. Teadmine ka sellest, et papa vahepeal jõi. Kuigi kodus ei toimunud neil mingeid joomapidusid ega näitlejate kokkutulekuid. Paul Pinna pidutses ikka sõpradega restoranides. Kodus ei räägitud kunagi teatrist, rollidest, intriigidest ega pahandustest. Netty kohtles oma meest, kelle nõrkusi ta hästi tundis, rahuliku ning ennastsalgava üleolekuta.
Paul Pinna oli hoolitsev perepea, nii nagu ta seda ise tõlgendas. Suviti töötas ta kuursaalides ja kabareedes, et naisele ja lastele võimaldada mugavat suvitamist ja puhkust. Headel aegadel ilmestas tema käitumist lai joon – siis võis ta hiilida öösel kikivarvul lastetuppa ja nende öölaua kommidega üle puistata või tütre voodisse koerakutsika poetada.
Kuid lapsed said suureks. Oma pojale teatas Paul Pinna: «Ma ei saa sulle rikkust anda, aga ma annan sulle kasvatust.» Paul läks Tartu Ülikooli õigusteadust õppima. Kuid tütar tundis huvi teatritegevuse vastu. «Teater? Ei tule kõne alla,» oli perepea kategooriline. Ema vaid vangutas pead: «Sina lapsuke, ei saa sellega kunagi hakkama.»
Salongidraama «Dollarid»
Signe siiski murdis 19-aastaselt lavale, aga seda filmiekraani kaudu. Temast tehti filmidiiva Sisy tummfilmis «Dollarid», mida väntas Konstantin Märska ja lavastas Mihhail Lepper, kes oli ühtlasi neiu partneriks.
See oli salongidraama lihtsast kontoripreilist, kes üleöö miljonäriks saades ületab kõik takistused armastuse teel ehk teisisõnu öeldes – moodne tuhkatriinulugu.
Film võeti üles Estonia-Filmi vastvalminud ateljees Tallinnas, lõpustseeni peoõhtu filmiti Estonia teatri punases saalis. Linateose valmimisprotsessist annab aimu 1929. aasta Filmilehes avaldatud reportaaž, kus kirjeldatakse ühte võttepäeva järgmiselt: ««Dollarid» on esimene film, mis valmib selles ateljees. K. Märska on lasknud endale ehitada kontoriruumi, kus tulevane dollarite-pärijanna Evi (Sisy Pinna) teenib. Kontor on tõesti «perfekt» vähimagi üksikasjani. /.../ Ülal riietetoas käib samuti kiire ettevalmistus. Seal jumestab hr Toffer tegelasi enne aparaadi ette astumist, teeb nende huuled punaseks, silmad tumedaks ja näo valgeks. /.../ Alata, hüüab lavastaja ja kohe kostab aparaadi tume surin. Masinakirjutajad istuvad igavledes pultide taga, suitsetavad, loevad romaane, flirdivad meesametnikkudega... on ju «vana» väljas ja seepärast tööpaus. /.../ Pärast mitmekordset kordamist õnnestub võte. /.../ Siis lastakse tegelased väikesele pausile ja hakatakse filmima Sisy Pinnat eraldi.»
Filmimine oli juba käimas ja pea kõik osalised leitud, puudus ainult näitleja direktoriks. Ühel päeval ilmus Lepper rõõmsalt platsile: «Nüüd on meil ka direktor olemas!» - «Kes?» - «Paul Pinna!» See võttis Signel jalad nõrgaks. Vaatamata kummagi osapoole vastakatele tunnetele said võtted tehtud.
«Dollarid» esilinastus 1929. aasta kevadel ja kriitika linateost ei hellitanud. Sellele heideti ette sisutühjust ja välismaiste salongilugude jäljendamist. Armu pälvis vaid Märska operaatoritöö ja Sisy Pinna, kes näidanud «tõelikult elustunud mängu».
Okkaline tee lavale
Pärast «Dollareid» sõitis Signe Berliini, suurte unistustega saada kuulsaks filmitäheks. Isaga oli kodus muidugi palju ütlemist, enne kui ta sõita tohtis. Paul Pinna oli tol korral Rahvateatri direktoriks ja juhtis ka oma isiklikku «Pauli baari» - tänu sellele leidus peres raha rohkem kui tavaliselt. Ainult aastake seda võimalust oligi, kui Signe sai võtta tunde Saksamaa teatristuudios baltisaksa päritolu näitlejanna Elsa Wagneri juures, kes oli kuulsa Max Reinhardti õpilane.
Üsna pea sai nooruke tütarlaps aru, et ta oli oma naiivsuses filmimaailma täiesti sobimatu. Voodisse pidi minema mitte ainult näitejuhiga, vaid ka stsenaristide, mänedžeride ja kellega iganes veel.
Signele piisas sellest kogemusest, kui üks talle ligi kleepunud «mänedžer» teda kohvikus suudelda üritas. Nii jäigi tema suurimaks saavutuseks statisti osa ühes kostüümidraamas, kus ta teadlikult end teiste taha hoidis, et mitte jääda silma, juhul kui see film peaks kord kodumaa ekraanidele jõudma.
Estonia, Vene ja Saksa teater
1931 tuli Signe tagasi Tallinna ja sai Saksa teatris peaosa tükis «Babys». Sellel oli menu ja seda juhtus nägema Paul Olak. Kuna Olak oli parajasti Estonia direktor, siis lasi ta näidendi eesti keelde tõlkida ja viis selle Estonia lavale, kutsudes Signe peaossa. Kaasa mängisid ka Paul ja Netty Pinna. Tükk ei löönud läbi. Signe meelest olid selles süüdi valed kostüümid ja lavastus, teiste arvates peaosalise saksapärane aktsent.
Estonia ansamblisse kuulus Signe vaid poolteist aastat, siis temaga lepingut enam ei pikendatud. Hilisemas elus ei saanud näitleja kunagi anda ühtki intervjuud, ilma et oleks küsitud – miks ta Estoniast lahkuma pidi. «Kolm Pinnat — see oleks liiga palju olnud,» arvas ta. «Paljude kolleegide ja eriti kriitikute silmis olin ikka rohkem näitleja oma vanemate suure ande armust. Kui mulle enam midagi muud ette heita polnud, siis toonitati minu emakeele puudulikku hääldamist.»
Muidugi oli neiu üsna õnnetu. Kui tuli produtsent, kes kutsus ta Vene teatrisse, siis ei võtnud ta hetkegi mõtlemisaega. Kodus hüüdis Signe isale: «Ma hakkan Vene teatris mängima!» Isa vaatas teda ehmunult: «Tüdruk, sa oled hull!»
Vene keelt ta tõepoolest ei osanud, aga ta ei lasknud sellisel väikesel pisiasjal end häirida. Signe õppis oma osa lihtsalt mehaaniliselt pähe. Tema venelasega abiellunud tädi oli terve esietenduse vältel hirmust kange, kartes, et mõni repliik võiks valesti minna. Aga tüdrukut ennast ei seganud miski.
Loomulikum oli seejärel siirdumine Tallinna Saksa teatri lavale. Näitejuhiks oli seal Voldemar Mettus ja kolleegideks teisigi eestlasi – Olev Eskola, Maks Karro jt. Üheks menukamaks näidendiks sai «Armastan sind» koos Berliini külalisnäitleja Herbert Klattiga. Voldemar Mettus kirjutas: «Kahju, et eestlased ei vaata, mida Pinna tütar Saksa teatris teeb.»
1936. aastal abiellus Signe leitnant Arthur Jürgenthaliga, kes oli mereväelane ja Eesti Vabariigi ohvitser.
Netty Pinna surm 1937. aastal polnud kerge ei tütrele ega Paul Pinnale. Aasta hiljem abiellus Paul oma sõbra Theodor Altermanni lese Millyga, kellega tal oli juba 20-aastaseks saanud tütar. Signe kolis koos oma abikaasaga emast jäänud elamisse. Ühel õhtul ilmus nende juurde veidi vintis isa ning ütles, et see on ka tema kodu, et tema tahab seal ööd olla. Signelgi oli palju südamel, seepärast ta vastas: «Ei tule kõne allagi! Sul on nüüd oma elamine, oma kodu!» Arthuril hakkas äiast kahju, sõidutas ta koju.
Heitlused oma kodu ümber
Vene baaside tekkimise ajaks oli Arthur Jürgenthal oma naisele lahedama elamise võimaldanud. Neil oli arhitekt Jakobi planeeritud villa Wismari tänava nurgal, vastas park, akendest avanemas vaade Toompeale ja Pika Hermanni tornile. Nad said seal elada vaid mõned kuud, kui 1940. aasta kenal palaval suvepäeval pööras maailm end pahupidi.
Signe abikaasa oli just autoga Piritale sõitnud, et supelda ja naine üksi koju jäänud, kui helises uksekell ja kolm ohvitseri tulid vaatama nende maja. Signe, ise hirmust värisedes, üritas tõestada, et maja jääb sõjaväe jaoks kindlasti väikeseks. Kuid see ei aidanud. Neile anti üheksa päeva aega väljakolimiseks.
Jõuetult istus Signe aias, koer süles, kui Arthur tuli rannast, supelnud, heas tujus... ja siis tuli hakata paanilise kiirusega mõtlema, kuhu paigutada oma mööbel ja kuhu põgeneda ise. Mõneks ajaks said nad peavarju šokolaadivabriku Kawe omaniku Vellneri Kadrioru eramus.
Sakslased hakkasid lähenema, kätte jõudis küüditamise aeg. Ühel ööl ärkasid nad sellest, et suured veoautod kihutasid mööda promenaadi. Instinkt sundis põgenema. Signel õnnestus saada Nõmmele venna ülikooliaegse sõbra perre, Arthur leidis varju Signe tädi juures kapi taga. Kõige kehvemini läks vend Paulil, kelle NKVD-lased tõesti kinni nabisid ja vangitapiga Venemaa poole saatsid. Kuid Narvas sai rong sakslaste mürsutabamuse, vagun purunes ja Pinna juunioril õnnestus põgeneda. Tuli ka näitleja Paul Pinna enda aeg – ta mobiliseeriti nõukogude armeesse.
Sakslaste saabudes said Signe ja Arthur oma villasse tagasi kolida. Ahastusega meenutas naine veel aastakümneid hiljemgi: «Maja ees oli üks saksa sõdur suure püssiga./.../ Läksime koos sisse ja jumal, kuidas see suur tuba välja nägi! Meil olid seal ju suured prantsuse aknad, kuni põrandani, ja uks viis kenasti aeda. Seal olid ainult punased/... / loosungid! Lenini pilt, Stalini pilt. Ja põrandal ainult /.../ põhk! Kõik see täis seal! Soldatid olid ju maganud kindlasti seal. Ja siis see saksa soldat võttis oma püssi ja kõik need loosungid: maha, maha! Hakkasime mõlemad jalgadega trampima, katki kõik! Ja soldat ütles: see oli tema kõige õnnelikum tund.»
Naisest sai jälle näitleja. Seekord hakati saksakeelset teatrit tegema Draamateatris. Signest sai üks selle teatri kandvamaid jõudusid, mängides koos noore Voldemar Panso ja vana partneri Olev Eskolaga. Panso kirjutas imestusega oma päevaraamatusse: «Pinna Signe – kui võõras vaimus on ta kasvatatud. Ta on näitleja, teatriinimene ja ei tea, kes oli August Sunne. Aga Saksa näitlejaid ja nende eraelu teab täpselt. Pole lugend ka «Tõde ja õigust.»»
9. märtsi õhtul 1944, kui kogu eestlastest publik oli kogunenud Estoniasse «Krati» etendusele, läks Signe Pinna koos tuttava advokaadiga Heliose kinno. Keset seanssi algas pommitamine. Advokaadi kontor oli üle Raekoja platsi ja sinnapoole nad siis jooksma hakkasidki.
Signe Pinna on meenutanud: «Jumal, mina oma kõrgete kingakontsadega. Ja see Raekoja plats kividega! Ma ei mäleta ka, kuidas ma jooksin, hing väljas. Üleval pea kohal läks taevas kõik valgeks. Olen seda nii tihti unes näind, kuidas me seal jooksime./.../ Terve Harju tänav põles. Kui pommitamine natuke järele andis, hakkasime kodu poole minema./…/ Meie villa oli alles, ainult aknad olid katki. Ja Arthur oli koeraga keldri läind, kõige rohkem kartis koer...»
Uus algus Rootsis
Peatselt oli ka neil endil käes aeg lahkuda. Mööbel, rõivad ja kasukad olid juba ammu enne pakitult Soome saadetud. Arthuril kui mereväeohvitseril oli õnnestunud põgenemiseks päris korralik mootori ja purjega paat hankida. Laeval oli umbes 30 inimest koha leidnud, teiste seas surmahaige välisminister Jüri Uluots.
Nad paigutati kõigepealt Rootsi põgenikelaagrisse Lidingös. Magati kahekordsetel vooditel paberist linade vahel päris mitu kuud. Kui teised seal tööd tegema pidid, siis Signe Pinna oskas ennast laagri esinaise sõbrannaks teha ja seega sai hellitamise osaliseks. Jõuluks anti korter Rigsbys nagu teistelegi pagulastele, sisustuseks üks söögilaud, mõned toolid ja raudvoodid. Nemad ei pidanud seda kuigi kaua koduks pidama. Arthur sai peagi oma erialasele tööle – reederiks laevale. 1945. aastal sündis poeg Jüri.
Arthur ostis Nockeby aedlinna endise Stockholmi linnapea lumivalge villa. Mööbel ja rõivad said lahti pakitud ning elu muutus jälle elamisväärseks. Ühel päeval kohvreid lahti pakkides avastas Signe oma asjade hulgast kunagise menulavastuse «Armastan sind!» näidendiraamatu ja otsekohe tekkis tal mõte, et seda võiks Rootsis mängida, vajaks ainult kahte näitlejat ja ühte dekoratsiooni. Artur Adson tegi tõlke, Edmar Kuus sai Signe partneriks, Hanno Kompus võttis näitejuhi ülesanded endale ja nii see asi neil lavale toodud saigi.
Siis tuli teatritegemisega pikem vahe. Oma osa nõudis poja kasvatamine, aga ka seltskondlikud kohustused. Signe käis sageli koos abikaasaga välismaareisidel, kus tutvus jõudetundidel teatritega, näiteks Londonis, Pariisis või Hamburgis. Tavaliselt võeti need reisid ette oma autoga: «Mina olin autojuht, sest mu mees oli mereväes noore ohvitserina kaotanud ühe silma. /.../ Ma armastasin autot juhtida. Meil oli mitu autot. Esimene oli «Mercedes Capulet», spordiauto, aga see jäi meile väikseks. Siis tuli suurem «Mercedes Limousin», siis oli mul endal üks «Mercedes Capulet», pisikene, sellega ma kihutasin ringi ja siis tuli «Alfa Romeo», see oli väga suur auto.»
Eesti pagulasteater
Ühel päeval helistas Aarne Viisimaa ja küsis: «Signe, kas sa ei tahaks jälle teatrit teha?» Ta lavastas tol korral Stockholmi Eesti teatris. Nii sattuski naine uuesti teatrimaailma, osaledes aastatel 1954-1969 kümmekonnas näidendis. Tundus, et alles nüüd sai ta eestikeelse publikuga kontakti. Signe tegi pikki aastaid kaasa kõigis Viisimaa lavastustes, niikaua kui see lavastas.
Näitlemine ei suutnud täita terveid päevi. Signe võttis Stockholmi kunstistuudios maalimise tunde ja Karin Saarseni sõnutsi olevat ta olnud päris andekas kunstnik: «Stiililt meenutavad Signe Pinna tööd rootsi kunstniku Nils Dardeni sugestiivseid pintslitõmbeid.» Lisaks võis teda leida mõne moodsa jazz-balleti etendusel või kirjutamas mälestuskilde oma vanematest kohalikule eesti lehele.
Pinna Stuudio
Päris rahul Signe siiski polnud, ta tahtis midagi veel. Mees õhutas, Karin Saarsen ergutas ja nii läkski Signe Pinna ühel päeval ajalehetoimetusse ja lasi trükkida kuulutuse – ta avab Pinna Stuudio.
Peagi koondusid tema ümber mõned näitlejad. Signe leidis võimaluse hakata etendusi andma Södra teatris. «See oli õige teater, meil olid kulissitöölised, me ei pruukind ise midagi teha — tuled ja kõik on valmis tehtud. Nii et meil oli see tundmus, et meil on õige teater, saime seal õhtuti proovi teha, proovisaalid õiged ja teater õige. Muidugi pidid kõik loobuma honorarist. Aga kõik inimesed töötasid ju ka, proovi sai teha ainult õhtuti, pärast tööd. Muidugi oli see väga raske, aga hakkama saime,» on Signe meenutanud aastaid 1968-1981.
Signe lavastas stuudios väga palju ise. Tema sihiks oli au sees hoida oma isa mälestust, mängida eranditult eesti algupärandeid, hoolitseda noorte näitlejate järelkasvu eest võõrsil ja kaasa tõmmata senisest veelgi rohkem publikut. Ta suutis tõepoolest pea igal aastal mõne uue lavastusega välja tulla tänu kontaktidele pagulasautoritega nagu Salme Ekbaum ja Ilmar Külvet Kanadas ning Arvi Moor ja Arvo Mägi Rootsis. 1981 lavastas Signe Pinna isegi Raimond Kaugveri «Rong väljub hommikul».
Viimane visiit kodumaale
Poeg Jüri oli õppinud Stockholmi ülikoolis kunstiajalugu ja pedagoogikat, siis abiellunud. Kui 1970 oli surnud Arthur Jürgenthal, teatas poeg ükskord emale, et ta on astunud teatrikooli. Pärast kooli lõpetamist palkas Uppsala linnateater Jüri Jürgenthali lavastajaks. See töö sobiski talle rohkem kui näitlemine.
Veel kaua aega pärast Eesti vabanemist ei tahtnud Signe Pinna kodumaad külastada. Tema poeg oli juba Tallinnas käinud ja Noorsooteatris isegi lavastanud, kui proua Pinna-Jürgenthal end lõpuks kokku võttis ja 1995. aastal paariks päevaks oma endisele kodumaale sõitis. Ta nimetati Eesti Näitlejate Liidu auliikmeks.
Signe Pinna kodumaal käimisest kirjutas Kalju Haan: «Signe saabus Tallinna, et austada oma lavapartnerit Voldemar Pansot viimase auks korraldatud teatrifestivalil. Tema igale mõttele reageeriti rõõmsa üllatusega, tuliste aplausidega. Kandis seda kõike emalt päritud šarmantsus ja daamilikkus, enese väljamängimise hasart. Signele kuulub kõige härrasmehelikum kummardus ja tänutunne teatrikunsti nii isikupärase jälje jätmise eest.»
Signe Pinna suri 99-aastaselt 29. oktoobril 2008 Rootsis. Ta oli alati uhke olnud oma päritolule kuulsate näitlejate perest.
Kasutatud: