Anneli Vilu saatis Naine24.ee-le jutustuse, kuidas ta Hiinas haiglasse sattus ning mida põnevat seal nägi ja koges. Esimeses osas kirjeldas Anneli, kuidas talle ootamatult õhkrinna diagnoos pandi, seejärel operatsioonile saadeti ning kuidas ta hiljem toredate hiinlastest palatikaaslastega tutvus. Järgnevalt toome lugejateni loo teise osa, mis ühtlasi eestlanna haigla-saagale punkti paneb.
Kolmas päev: ameeriklane ja ootamatud külalised
Hommikusel arstiringil antakse mulle teada, et täna on aeg minna uut röntgenvõtet tegema. Lõuna paiku saadetakse mulle järele üks meessanitar (sanitarid ongi siin mehed ja eranditult väga vanad). Too kohkub välismaalast nähes päris ära. Tekib olukord, mida ka varem hiinlaste puhul kogenud olen: nad usuvad silmi rohkem kui kõrvu.
Kui pildile ilmub «laowai», saadab silm ajusse signaali: võõras – järelikult keeleoskamatu. Võin neile korrektsete täislausete ja õigete toonidega hiina keeles igasugu asju rääkida, aga see lihtsalt ei jõua kohale – aju vastuvõtuosakond on blokeeritud. Sama lugu on selle vanataadiga. Ta suhtleb minuga ainult žestide ja häälitsuste keeles, mida ma siis omakorda kõva häälega talle hiina keelde tõlgin.
Mees paneb pöidlad ja nimetissõrmed ruuduks kokku ja tõstab rinna juurde.
«Ahhaa, kas läheme röntgenpilti tegema?» küsin igaks juhuks üle. Mees noogutab. Liigume lifti juurde, kus ta kõigepealt sõrmega alla osutab ja seejärel kaks sõrme üles tõstab.
«Kas sõidame alla teisele korrusele?» Mees noogutab jälle energiliselt, aga normaalses keeles ta minuga suhtlema ei hakka.
Selgub, et tavalise röntgenimasina asemel saadetakse mind kallisse kogukeha-ultraheliaparaati. Kahtlen küll, kas see minu pisikese kopsuhäda puhul kõige optimaalsem lahendus on, kuid nüüd on hilja vaidlema hakata. Eks siis annan haiglale selle lisakopika juurde.
Võtan koha sisse protseduuriukse taga olevas elavas järjekorras. Enamus patsiente on kohale veeretatud haiglavoodites või ratastoolides, mõned neist sidemetes ja kipsis. Olen ilmselgelt kohalolijatest üks kõbusamaid, kuid äratan oma verise pidžaama ja kohvrina käe otsas kõlkuva punast ollust täis kanistriga siiski elavat tähelepanu.
Pilukil ukse vahelt näen, kuidas neli meest parajasti üht voodihaiget naist aparaadist välja tõstavad ja tagasi voodisse asetada püüavad. Voodi on ratastel ja sõidab eest ära, mistõttu naine peaaegu et põrandale prantsatab. Huvitav, mitu korda päevas nad sellist protseduuri läbi viivad ja kui palju patsiente seeläbi ruumist veel suuremate vigastustega lahkuvad?
Meie palatis on uuendused: rögastav mees kirjutatakse haiglast välja. Kaks sõpra tulevad talle järele, ta pakub oma asjad kahte kilekotti ja siirdub rongi peale. Ees ootab 8-tunnine rongisõit kodukülla.
Juba poole tunni pärast saabub tema voodisse uus haige, väga vana ja kurnatud väljanägemisega meesterahvas. Teda saadab terve suur ja lärmav vahmiil: õde, tütar, väimees ja veel neli inimest. Üks neist näeb ruumi sisse astudes mind ja hõikab üle terve palati:
«Ohhoo – teil on siin ameeriklane!»
«Ei ole, ta on hoopis Eestist! Eesti pole Ameerikas, vaid Põhja-Euroopas. An Lan (minu hiina nimi) elab ja töötab Chengdus rahvusvahelises ärikoolis ja tema mees on professor. Ja kas tead, ta saab väga hästi mandariini keelest aru!» paneb naaber Yu Jun mehe paika.
Mees kuulab seda kõike üleolevalt ja kahtlevalt. Kui vahmiil vahepeal koridori suundub ja melu vaibub, hiilib ta vaikselt mu voodi juurde ja küsib igaks juhuks üle: «Sa oled ju Ameerikast, onju?»
Veidi hiljem trügib käratsevate sugulaste vahelt läbi keskealine paar ja sammub otsejoones mu voodi juurde. Naine kohendab emalikult mu tekki ja hakkab tervise kohta aru pärima. Alles siis tuleb meelde, kes nad on – mu töökaaslase Xiao Jing’i vanemad.
Nad otsustasid mind vaatama tulla, kuna teavad, et mu enda pere on kaugel. Külakostiks saan tüüpilist sichuani hittrooga mapo doufu (vürtsikas tofu hakkihaga), mida mulle otse voodis serveeritakse. Pärast sööki pühib «ema» mul isegi suu salvrätiga üle. Olen nende hoolitsusest pisarateni liigutatud.
Õhtul hilja, kui palatikaaslased hakkavad juba magama sättima, siseneb palatisse ootamatult suuri puuviljakotte tassiv meesterahvas. See on mu hakka-rahvusest sõber Feng Hua, kellega umbes kuu aega tagasi Hakka-piirkonnas reisides ühes teemajas tutvusin. Tean, et ta töötab puhkepäevadeta nagu enamus Hiina teenindussektori inimesi – kuidas ta leidis aega mind Chengdusse vaatama tulla?
Saan sellele ka kohe vastuse, kui mees pärast kümneminutilist vestlemist teatab, et nüüd on tal aeg tagasi minna, et viimasele bussile jõuda ja kodukülla tagasi sõita. Seega on ta täna sõitnud maha sadu kilomeetreid edasi-tagasi, et mulle kodukandi puuvilju tuua ja 10 minutit juttu puhuda. Mõnikord ei saa ma neist hiinlastest, vabandust, hakkalastest, aru!
Neljas päev: toru eemaldamine ja uus vabadus
Arst annab hommikusel ringkäigul teada, et pildi põhjal on mu kops peaaegu taastunud ja toru võib välja võtta. Pärastlõunal saabubki uus arst koos kahe meesõe ja operatsiooniriistade lauaga.
Panen tähele, et laualoleva varustuse hulka kuuluvad ka kummikindad, kuid neid ei vaevu arst kasutama. Doktor pusib natuke kopsu siseneva toru kallal, palub mul siis sügavalt sisse hingata ja köhida, tõmmates samaaegselt toru välja.
Väga vastik tunne, kuid mitte eriti valus. Seejärel plaasterdab arst haavaaugu kinni, kasutades selleks eelnevalt kitlikäisele käepäraselt kleebitud plaastreid. Hügieenist pole juttugi, jään lootma et olen hiina batsillidega juba piisavalt kohanenud.
Toru ja verine kanister viiakse ära, ma olen jälle vaba! Palun nädalavahetuseks külla tulnud Christophil aidata ellu viia mu ammuse unistuse – pea- ja ihupesu. Kraanist tuleb küll ainult külma vett, aga tunnen end pärast märja lapiga ülekäimist (tõhusam pesu pole lahtise haava tõttu lubatud) puhtamana kui kunagi varem.
Samuti saan lõpuks vahetada riideid. Saadan verise pidžaama väikese kahetsustundega pessu – olen sellega nelja öö ja päeva jooksul juba hingeliselt ja kehaeritiste kaudu kokku kasvanud.
Õhtul otsustame torust ja kanistrist vabanemist tähistada ja esimest korda välja haigla kõrval asuvasse sööklasse sööma minna. Haagime end naabervoodi elanike Yu Jun’i ja An Ju sappa ja siseneme üsnagi viisakasse söögikohta.
«Haiged» ehk An Ju ja mina jääme lauda ootama, meie «terved» saatjad Christoph ja Yu Jun lähevad leti äärde roogasid välja valima. Kaugele on kuulda, kuidas Christoph pisikese hiina naisega kõva sõnasõda peab, teemaks arvemaksmine.
Christoph jääb vaatamata sõnavara piiratusele peale ja saab uhkelt 8 maitsvat rooga sisaldava õhtusöögi eest 30 jüääni (umbes 3 eurot) välja käia.
Meie laudkond on sööklas ilmselgelt tähelepanu keskpunktis ja lauakaaslased naudivad seda täiega. Isegi kokad tulevad köögist välja ja teevad meie juurde asja, küsides nagu möödaminnes meie naabrite käest, kes need imeloomad on. Yu Jun on oma sõiduvees ja saab veelkord tervele sööklale Eesti, rahvusvahelise ärikooli ja professori plaati kedrata.
Viies päev: elavhõbe ja musta kana supp
Hommikusel kraadimisringil pillab õde õnnetult maha terve karbi mitmekümne elavhõbedakraadiklaasiga. Enamus neist läheb katki ja elavhõbedapallikesed hüplevad rõõmsalt mu voodi ümber.
Suunan õe tähelepanu asjaolule, et tegemist on üsna mürgise ainega, mille sissehingamine kopsupatsiendile ilmselt väga kasulik pole. Ta mühatab mõistmatult ja jätkab ringkäiku, lubades et küll keegi varsti tuleb ja killud kokku pühib.
Christoph tirib mu otsustavalt voodist välja ja viib õue jalutama, kuniks õnnetuse tagajärjed likvideeritakse. Poole tunni pärast tagasi saabudes on pilt aga sama. Christoph läheb õdede tuppa ja püüab neile olukorda selgitada – killud maas, mürgine elavhõbe palatis laiali.
Õed pole elavhõbeda mürgisusest mitte kunagi mitte midagi kuulnud, kuid saadavad siiski lõpuks kohale juba tuttava hommikuti lapiga ringi vehkiva vanamehe. Too käib harjumuspäraselt nagu tuulispask palatist läbi ja ajab killud igale poole laiali. Ohkame, anname alla ja tuletame meelde reeglit number üks – paljajalu põrandale mitte astuda.
Õhtul astub palatist läbi Xiao jing, kelle vanemad mind eile külastamas käisid. Ta toob kaasa potitäie oma ema valmistatud musta kana suppi, mis hiina meditsiini kohaselt pidavat eriti tervistav ja toitev olema. Kui ma veel kauaks haiglasse jään, siis hellitatakse mind ju päris ära!
Kuues päev: liikumisvõimetu naine
Arstikonsiilium arvab, et nüüd oleks paras aeg teha uus pilt ja kontrollida, kuidas kops on toru eemaldamisele reageerinud. Lõuna paiku saabubki mu palatisse juba tuttav meessanitar ja me suundume vaikides (olen loobunud katsest meie vahel verbaalset kommunikatsiooni arendada) liftide juurde.
Teel liitub meie missiooniga koridoris asuvasse voodisse majutatud liikumisvõimetu naine. Näen kuidas ta kõigepealt voodist auguga toolile tõstetakse, mille all on ööpott. Nii peab vaene naine oma hädad otse koridoris kõigi silme all ära ajama.
Seejärel kinnitatakse ta kõhule mõned klambrid, mille tarbeks ta pluus üle pea tõstetakse, nii et ta paljad rinnad möödakäijatele näha on. Selline käitumine tundub eriti räige, teades kui puritaanne maa on Hiina ja et siin lõigatakse filmidest välja kõik vähegi ihu paljastavad stseenid.
Naine tõstetakse ratastooli ja mu «sõber» meessanitar lükkab ta suures liftis kõige tagumisse nurka, näoga seina poole. Olen sellisest inimväärikuse jalge alla tallamisest vapustatud. Kuid hilises keskeas naine ise ja temaga kaasasolev meesterahvas, ilmselt abikaasa, taluvad kõiki alandusi stoilise rahuga.
Nimetatud episood jääb mällu haiglaelu kõige negatiivsema kogemusena. Üldiselt on haigla õed ja arstid väga sõbralikud ja abivalmid, ning seda mitte vaid minu kui välismaalase vastu. Vaatamata tihedale graafikule ja alamehitatusele leiavad nad alati aega, et mõni julgustav või humoorikas sõna öelda ning pisiasjades aidata.
Sanitarid on aga nõukogude teenindajate ehedad näited – apersonaalsed ja ebasõbralikud. Oletan, et tegemist on põlvkondade küsimusega: õed ja arstid on eranditult noored – 20-35-aastased, sanitarid aga kõik üle 60.
Noored ühelapse-põlvkonna esindajad on ilmselt saanud hoopis teistsuguse hariduse ja kasvatuse kui kultuurirevolutsiooni-generatsioon. Huvitav et mujal ei hakka see erinevus nii teravalt silma kui riiklikus teenindussektoris.
Pärastlõunal teatab arst mulle rõõmsa uudise: röntgenipildi põhjal tunneb mu kops end jälle hästi ja ilmselt võin homme haiglast lahkuda. Hurraaa!
Õhtul tuleb jälle külaline – kolleeg Ayong. Ta tädi peab haigla läheduses restorani ja Ayong toob mulle sealt õhtusöögiks parimate palade valiku.
Seitsmes päev: Eesti Hiina uudistes
Pakin parajasti oma asju, kui kõrv äkki eristab mängiva televiisori jutuvadast sõna «Aishaniya». Hiina uudistes näidatakse videolõiku Eesti teatetantsimisest.
«Vaadake!» karjatan kõvasti üle terve palati ja näitan näpuga teleka poole.
Palatikaaslased kuuletuvad ja vaatavad klipi huviga lõpuni. Seejärel viskab Yu Jun nalja: «Nüüd ma lõpuks usun et Eesti tõesti eksisteerib ja sa pole meile kogu aeg udu ajanud!»
Milline ilus lõpp minu haigla-saagale! Aitäh Hiina kesktelevisiooni uudistetoimetusele.
Arstide delegatsioon saabub kohale ja mu ihuarst teatab pidulikult, et olen terve ja võin koju minna. Käin läbi õdede kambrist ja tänan neid osutatud abi ja lahke meele eest.
Vahetame Yu Jun’iga telefoninumbreid ja lepime kokku, et läheme varsti Christophiga neid nende mägikülla vaatama. Pakin kokku läbiloetud raamatud, pärandan oma hiina ajalehed An Ju’le ja jagan kappijäänud puuviljad palatis laiali. Viimased hüvastijätud ja haiglauks langeb mu selja taga kinni.
Mis edasi? Nädalane «puhkus» sai läbi ja nüüd tuleb jälle argiellu ja –töösse sukelduda. Haiglaelu oli küll raske ja tüütu, kuid ka õpetlik ja huvitav. Olen tänulik võimaluse eest haiglaseriaali Hiina versiooni seestpoolt näha ja ehedat hiina elu oma nahal kogeda.
Kuidas ma muidu teaksin, et kusagil kaugel Sichuani mägikülas elavad nii toredad inimesed kui Yu Jun ja An Ju, et saan oma Chengdu sõpradele igas olukorras kinnisilmi toetuda ja et Hiina hiigelsuur meditsiinikaadervärk on vaatamata mõnedele tõsistele tõrvatilkadele meepotis üldjoontes täiesti toimiv süsteem. Mina sain seal igal juhul täiesti terveks ravitud.
* * *
Kirjuta ja võida auhindu! Hea lugeja, kui Sul on mõnel põneval teemal mõtteid, mida soovid teistega jagada, või on jutustada oma lugu, siis ootame seda aadressil naine@postimees.ee. Kirjutajaid premeerime erinevate iluauhindadega. Anneli Vilu saab tänutäheks loo eest Avoni kauakestva lauvärvipulga ja Anew Genics'i uuendusliku vananemisvastase hoolduskreemi.