Sille-Kadri Simer: saa endast ometi üle!

Foto: Erakogu

Ma olen seda tüüpi inimene, kes kõnnib enesekindlalt tänaval, komistab sirgel teel, kukub ja pillab terve oma käekoti sisu laiali. Kas ma peaksin antud olukorras piinlikust tundma? Ei. 

Ma vaatan oma katkiseid lemmikpükse, mis on pärit aastast 2014, ja naeran enda üle, et suudan olla nii käpard. Vähemalt kõrvaltvaatlejatele pakun sõud ja nüüd on põhjust minna šoppama. Fantastiline! Ma ei võta elu liiga tõsiselt ja läbi selle olen avastanud õnneeliksiiri.

Varajastes kahekümnendates kannatasin igapäevaselt tõsiste ärevushäirete all. Pidevalt muretsesin, paanitsesin, mõtlesin üle ja olin stressis. Iga probleem ülikoolis, eraelus või tööl tundus sõna otseses mõttes maailma lõpuna. Kindlasti koormasin ennast üle käies paralleelselt ülikooli päevaõppe kõrvalt täiskohaga tööl.

Tegelikkuses oli kõige väsitavam hoopis minu hoiak: kõike tuleb teha laitmatult! Hinded peavad olema korras, raha piisavalt, tööl ei tohi eksida ja alati peab olema hea tuju. Raske öelda, miks ma olin endale nii kõrged standardid seadnud. Võimalik, et olin liiga enesekriitiline ja kõrge saavutusvajadusega. Analüüsides enda käitumist tagantjärele, siis ilmselgelt oli mul soov olla täiuslik. Mõttetu unistus.

Kui sa oled inimene, siis sa ei saa olla täiuslik - lihtne elutõde. Aastatega olen lahti lasknud igasugusest kinnisideest olla täiuslik ja varjata oma eksimusi. Hetkel võtan elu väga vabalt. Ma olen, kes ma olen. Näiteks ma ei oska lauda. Selle asemel, et mõttes kaasa laulda, lõõritan kõvasti ja valesti, sest vähemalt endal on lõbus. Kohtan tihti inimesi, kes on veendunud enda perfektsuses. Nad käituvad, nagu ei kuuluks üldse teistega samasse rassi: kunagi ei eksi, ei komista, ei esine keelevääratusi, ei läbipõlemisi ega pettumusi. Vähemalt nii nad presenteerivad ennast. Reaalsus võib olla loomulikult midagi muud.

Alandavat sõimu ei pea taluma

Mäletan eredalt ühte töökaaslast, kes mind aastaid tagasi uuel ametil koolitas. Ta oli juba vana kala ja teadis kõike, mis andis talle mingil põhjusel õiguse olla väga range ja üleoleva suhtumisega. Ta kunagi ei andestanud mulle ühtegi eksimust, ükskõik, kui tühine see ka ei olnud.

Mõistan, et minuga võis olla raske. Olin püüdlik, aga hajameelne: salvestasin faili valesse kausta või vale nimega ja unustasin oma kohvitassi pärast tööpäeva lõppu ära pesta ja nii edasi. Samas ma ei arva, et väärisin alandavat sõimu iga pisivea eest, mis tegelikult kahju ei toonud ega omanud tõsiseid tagajärgi. Mõistsin väga hästi kriitikat ja tagasisidet ning ma ei vajanud pooletunniseid telefonikõnesid, mille ajal tundsin ennast kui viieaastane, kes on just ema lemmikvaasi ära lõhkunud.

Ükskord avastasin töökaaslase apsaka ning mainisin talle möödaminnes, et ta oli teinud vea ning ma parandasin selle ära. Imestan, et ta mulle atendaati ei organiseerinud. Kuulsin teiselt kolleegilt, kuidas ta kõneles minust kui õelast ja ülbest töökaaslasest, kes teiste pisivigasid nina alla hõõrub. «Mida ta arvab endast? Kuidas ta küll julges?»

Iroonia?

Kunagi võtsin seda kõike väga tõsiselt ning põdesin kuude viisi iga sõnelust töö juures. Praegu ma ütleks sellise käitumise peale lihtsalt: «Kullake, saa endast üle. Me kõik eksime.» Enamiku asju saab parandada ja pole mõtet minna närvi triviaalsete sündmuste peale. Konfliktid, probleemid ja eksimused on osa elust. Ma tean - šokeeriv!

Elu on täpselt nii keeruline või lihtne, kuidas me ise otsustame elada

Kõik on suhtumises kinni. Näiteks 2018 on siiani olnud mu elus parim aasta, hoolimata sellest, et ma olin aasta alguses töötu, mees jättis maha ja mu lemmikloom suri ära. Ma ei keskendunud pikalt negatiivsetele emotsioonidele ja ei põdenud nende teemade pärast.

Tean, et kui suudan probleemde üle nalja teha, siis suudan ka nendest üle saada. Lisaks on sel aastal juhtunud väga palju head. Mitmed unistused on realiseerunud: ma olen reisinud, uued väljakutsed leidnud.

Ja see aasta ei ole veel läbi! Super! Väga oluline on enda üle naerda ja mitte võtta elu liiga tõsiselt. Kui see on liiga raske, siis ei tohiks oma ebarealistlikke standardeid teistele peale suruda.