SÕBRANNA SÜNNITUSTOAS ehk Miks mind kalli inimese piinad naeratama panid

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Pilt on illustratiivne

FOTO: PAUL HAKIMATA / PantherMedia / PAUL HAKIMATA/Scanpix

Üks mu parimaid sõbrannasid oigab põrgupiinades, vingerdab, väänleb, sõrmed haaravad voodipäitsest... Ja ometi ma naeratan, suu kõrvuni.

Ei, ma ei ole ühtäkki muutunud sadistiks ning samuti ei tegele ma isiklikult hetkel oma sõbratari piinamisega. Kõik on absoluutselt naturaalne ja loomulik – mõned suisa ütlevad, et tegemist on kõige loomulikuma asjaga, mida inimesed saavad kogeda. Mu sõbranna, kes on ka Sõbranna kolumnist Heidi Ruul nimelt sünnitab.

Olen minagi omal ajal sünnitanud ja siis oigasin, väänlesin ja vingerdasin ma samamoodi. Kui nüüd tagasi mõelda, siis olen üsna kindel, et ma lõpuks enam niivõrd ei oianud, kuivõrd röökisin looma kombel. Heidi aga suudab valuga pealtnäha suurepäraselt hakkama saada. Jah, muidugi on tal ääretult valus, aga ta jaksab (kuigi ise vahepeal ütleb, et ei jaksa), pealegi ei ole ta senini kasutanud veel ühtegi meditsiinilist abivahendit, et valudega võidelda (ning sünnitus kulgebki ilma igasuguste epiduraalide või naerugaasideta, vaid üks NoSpa süst) – mina nii vapper ei olnud.

Tagantjärele kahetsen, et epiduraali võtsin, venitas see sünnituse pikemaks, kurnas lõppeks rohkem ning ega ju kokkuvõttes valudest ikka ei pääse. Mõtisklen Heidit vaadates, et kui peaksin veel korra sünnitama, teeksin seda teistmoodi. Usaldaksin oma keha rohkem (nagu Heidi näib usaldavat), prooviksin valudega paremini hakkama saada, ei kiirustaks epiduraali järele.

Kuidas sünnituseks valmistuda?

Aga enne seda 2. augusti saatuslikku ja imeilusat päeva pidime me ju kuidagi ka sünnituseks valmistuma. Me käisime erinevates perekooliloengutes, rääkisime põhjalikult läbi, millised on Heidi soovid ja ootused sünnituseks... Haha, ma teen nalja. Me ei teinud mitte midagi. Ka see, et ma sünnituspartneriks sattusin, oli kuidagi juhuslik – pärast üht meie «Naistejuttude» podcast’i lindistust, kui mina nautisin klaasikest veini ja Heidi mullivett, ütlesin möödaminnes, et kui Heidil pole kedagi kaasa kutsuda, läheksin hea meelega toeks ja särasilmil oli ta nõus.

Mida lähemale sünnitähtaeg (1. august) jõudis, seda rohkem ma paanikasse läksin. Ma ei olnud ju üldse valmistunud. (Kui mitte välja arvata paari artikli lugemist, kus kirjutati, et põhiliselt on sünnitoetaja rolliks ollagi, noh, toetaja. Masseerida, joota, higi pühkida, vahendada sünnitaja soove haiglapersonalile, füüsiliselt tuge pakkuda. Lihtne, onju!) Lisaks oli mul probleeme mu enda lapse hoiuga – ning vahepeal jõudsime juba isegi tõdemuseni, et suure tõenäosusega ma siiski appi ei jõua.

Õnneks aga võttis tulevane piiga asja tõsiselt, sai aru minu graafikumurest ning otsustas ühe pikavõitu tööpäeva jooksul ära sündida. Ma jõudsin haiglasse 2. augusti südapäeval ning juba õhtul enne kaheksat sealt lahkusin...

Kuid tagasi ettevalmistuste juurde. Oli nädalaid, mil mul oli isegi haiglakott pakitud. Arvuti, laadijad, snäkke, vett ja vahetusriideid täis. Vaja seda ei läinudki, jõudsin haiglasse otse kontorist imetillukese käekoti ja suhteliselt piduliku kleidiga. Tagasi vaadates: parim ettevalmistus, mis mul sai olla, oligi ilmselt tõsiasi, et ma olin ise kunagi sünnitanud.

Rõvedad detailid... ei ole rõvedad

Kuna ma olin ise kõik selle läbi elanud, teadsin ma – ka tuhude lugemise rakenduse abil – et valud saavad läbi. «Kohe on kõik, ma luban!» hüüdsin ma mantrana valude ajal. Ja ma teadsin, et valud on kasulikud – asi, mis läheb ise sünnitades väga kiirelt meelest. Tuhu tähendab, et emakakael laieneb. See tähendab, et keha valmistub, sätib valmis sünnituskanaleid selleks, et beebi välja mahuks. Seega oli mu hääles vankumatu veendumus, et see kõik on hea ja positiivne ning hiljem Heidi tõdes, et see oli tema jaoks üks olulisemaid asju, mille külge piinade ajal klammerduda. Ise valusse uppudes läheb väga kiirelt reaalsus vildakaks, sa unustad ratsionaalsuse, sa usud kogu oma olemusega, et see ei lõppe mitte kunagi. Nii et selleks olingi ma seal: julgustamas, kinnitamas, toetamas.

Muidugi oli ka füüsiline tugi asendamatu. Seljamassaaž ja kuumakott, aga ka abi siis, kui oli vaja asendit vahetada, juua ulatada või kõndida – kellelegi oli ju vaja toetuda. Hiljem arutasime mitmeid kordi, et mis meil küll arus oli, kaaludes, et ehk ma ikka ei lähe ja küll Heidi hakkama saab. Ma ei kahtle, et ta ei oleks hakkama saanud, aga üksinda sünnitada oleks ikka psühholoogiliselt väga raske.

On mitmeid mehi, kes kinnitavad, et ei suuda ettegi kujutada end sünnitustoas. «Kuidas ma oma naist pärast sama pilguga vaatan!» kurdavad nad. «Kõik see alumine ju muutub rõvedaks,» teatavad teised. Sellele tahaks ma ausalt öeldes sülitada. Jah, see ei ole lihtne, jah, oma armastatut piinlemas näha pole ehk kerge, aga kui sa päriselt tead, mis toimub, siis on see tõepoolest maailma kõige ilusam ja võimsam kogemus.

Minu jaoks oli ääretult jõustav taas veenduda selles, kui imeline on naise keha. See on pöörane, milleks me oleme loodud ja millega hakkama saame! Pöörane, fantastiline ja maailma muutev. Ja kui sa pole valmis sel ajal naisele toeks olema, siis... ehk pole sa ka isaduseks valmis?

Finale grandiosa

Heidi oli täiesti mustersünnitaja. Erinevad sünnitusfaasid läbis ta vaat et õpikunäitel. Üleminekufaas saabus peaaegu täpselt sel ajal, kui olin ennustanud – tegemist on nimelt selle viimase lõpuspurdiga enne päris lõppu, kui emakakael avaneb kaheksalt sentimeetrilt kümnele. See on aeg, kui kaob viimanegi side reaalsusega, tuleb valmis olla, et sünnitaja ei ole eriti kontaktivõimeline ning keskendub vaid ühest valust järgmisele, sisuliselt lihtsalt  vaid püüdes ellu jääda. See on kõige rõvedam periood, aga plussina on see ka ülejäänud sünnitusega võrreldes kõige lühem periood.

Aga Heidi oli imeline. Mina sel ajal loomastusin, tema tõmbus pigem rohkem endasse (kujundlikult siiski), vahepeal küll teatades, et talle aitab ja nüüd on kõik. Mul oli raske naeru tagasi hoida, kuna lõpp oli juba silme ees ja ma teadsin vankumatu kindlusega, et see saab kohe läbi. Naerma ma siiski ei hakanud, sest oluline oli ju siiski muu – see viimane tunnike veel teda veenda, et tõesti on kohe kõik.

Lõpuks saabus naksakas ämmaemand, kes viskas paar nalja, kääris käised üles, tõmbas kindad kätte ja teatas: «Nüüd teeme ära!»

Kolme-nelja pressiga oligi kõik, ilmavalgust nägi üks nääpsuke konnapojake, imeline pisipiiga. Olin kindel, et purskun nutma, selle asemel jooksid vaid üle põskede (ja naeratuse) pisarad. Praegugi sellele hetkele tagasi mõeldes tulevad üle kere külmavärinad ja kõlan katkise plaadina, aga see oli IMELINE.

Istusin pisipiigaga veel mõnda aega, kui Heidit korda seati, titte oli vaja ka soojendada, nii et seal me siis olime – mina teda sõrmedega silitamas, tema ühe silmaga mind piiludes soojalambi all mõnulenemas. Väike vääks, kellest saab õige pea juba suurem vääks ning siis ta juba lähebki kooli ja kohe ongi hetk, kui ma istun tema 18. sünnipäeva lauas ning jutustan kõikidele, kuidas ma kunagi omal ajal tema nabanööri läbi lõikasin. Ma juba kuulen, kuidas ta silmad pöörlevad: «No miks sa peaaaad mu sõprade ees seda rääkima...»

Post Scriptum

Ahjaa, muidugi kinnitas Heidi (nagu paljud sünnitajad), et ta ei kavatse mitte iial enam sellist lollust nagu sünnitamine ette võtta. Purskusin naerma: «Sa ei usu seda, aga mul on hetkel selline titeisu peal, et, vastupidi, läheks praegu kõhklematult ise uuesti sünnitama...!»

Tagasi üles