Loore Linnu elu mängureeglid. Salanipp, kuidas oma elu täielikult muuta

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: stocksnap

Kui sageli oled talitanud mingit otsust tehes oma loogika ja mõistuse järgi, aga jätnud tähelepanuta tunded, mis üks või teine asi või olukord tekitab. Minu kogemus ütleb, et võid muuta oma elu täielikult, kui kuulad oma vaistu ja talitad pealtnäha loogikavastaselt, või ei kuula oma sisetunnet ja teed ratsionaalse ja kaalutletud otsuse, mis sind aga sugugi õnnelikuks ei tee.

See eluvaade – usalda ennast otsuseid tehes – viib kokkuvõttes tulemuseni, mis annab elule sära ja vahest ka uue alguse. Usu või ära usu, aga nii see on.

Minu enda elus on olnud aeg, mil vajasin hädasti muutust ja ka suuremat materiaalset kindlustunnet. Tahtsin omada rohkem raha, sest tundsin, et vajan teatud asju, millest oli justkui puudus. (Hiljem selgus, et ma tegelikult ei vajanudki neid asju, millest arvasin, et on puudus.) Aga see selleks.

Soovisin töökohta, mis oleks paremini tasustatud, saatsin soovi teele ja saingi sellise koha. Sisemuses küll natuke kripeldas, töö oli mu õiglustundega tegelikult vastuolus. Selle tunde surusin maha. Kõik oli pealtnäha ilus ja kena, aga tegelikkus ei olnud sugugi niisugune, nagu oleksin osanud oodata. Nimelt inimesed, kellega pidin päevast päeva koos olema, andsid mulle tagantjärele vaadates hindamatu kogemuse sellest, kuivõrd võib inimeste eluvaade erineda.

Ma ei olnud kunagi elus kokku puutunud otsese õeluse, kadeduse ja üksteise järel nuhkimisega, üksteise mahategemise ja tagarääkimisega. Päev-päevalt tekkis üha sügavam vastumeelsus tööle mineku suhtes. Püüdsin oma sisetunnet ehk vastumeelsust peita mõtetega nagu «Mu töökoht on ilus, raha tuleb kergelt, ma saan üle olla kõigest, oskan ennast kaitsta, teen oma parima, armastan inimesi, mulle meeldib minu töö jne».

Jätsin tähelepanuta oma hinge vajadused. Mul ei jäänud enam aega ühegi hobi jaoks, töölt tulles olin väsinud ja kurnatud, raha kulutasin väsinuna poodides ringi käies, sest mul oli seda rohkem kui kunagi varem. Ostsin palju asju, aga see ei teinud mulle isegi heameelt, sest olin kogu aeg pinges, stressis ja väsinud, kurb ja masendunud, et pean jälle tööle minema. Minu hing nuttis, aga ma peitsin selle tunde osavalt enda eest, kinnitades, et tuleb vastu pidada hea elujärje nimel.

Mis on hea elujärg?

Aga küsimus, mis on tegelikult hea elujärg, see sai mulle selgeks alles hiljem, tookord jäi see vastuseta, käitusin nagu masin. «Igaüks sinu asemel oleks teinud samamoodi», ütleb mõnigi, «mis sa siis ootasid, et kõik inimesed on head?» Ootasin jah, ma ei olnud valmis mürgiseks salavihast täidetud suhtumiseks, mida asutuses normaalseks peeti.

Kusjuures – põhjust nagu polnudki, kõik oleksid võinud olla rahul nii enda kui üksteisega, innustada ja motiveerida või siis vähemalt nalja heita, oli töö, mis tuli teha, oli hea sissetulek, aga mürgitase aina kasvas... Mis see küll oli, mis toimus – siiani vahel mõtlen, milleks see kogemus mulle anti? Küsimus polnud isegi konkureerimises, sest tööd jätkus kõigile, mis siis ikkagi toimus, et talumatuks muutus nii olukord kui olemine? Seda teab ainult Universum, miks sattusin just sinna, ta saatis mind õppima.

Ma ei tulnud sealt kohast ära kohe. Alateadlik hirm, et raha saab otsa, kust võtan järgmise koha, pean olema seal, kus olen, sest teisiti pole võimalik ära elada. Domineerisid ratsionaalsed kaalutlused, ma käitusin kui argpüks iseenda suhtes ja ma polnud enda vastu aus. Muidugi võib öelda, raha pärast tulebki kõike teha, aga – ei ole nii.

Üks mis kindel, tean ma nüüd, ennast ja oma tundeid tuleb austada ja mitte jääda kinni halbadesse stsenaariumidesse, uskudes, et nii peab, nii on vaja. Ei pea. Alati leidub mingi lahendus, kui oled otsustanud endasse lugupidavalt suhtuma hakata ja keeldud olukordadest, mis hingele haiget teevad, keeldud mürgistest inimestest, lihtsalt lahkud nende juurest.

Seda ma tegingi, tulin lihtsalt ära. Sellele aitas kaasa ka «armastatud kolleegide» süstemaatiline töö minu allasurumisel, kaebamine ja mustamine, mis kõik pärast mulle ilmsiks tuli. Küllap võite öelda, ju sa siis olidki nii kehv. Tegelikult ei olnud, tegin seda rutiinset tööd nagu vaja, ma olin täpselt nii hea kui vaja, aga ma ei olnud «nagu nemad». Minu kohalolek torkis iga päev kedagi, kes tegid oma tööd ainult raha pärast ja kelle maailmapilt erines totaalselt minu omast. Ma ei sobinud mustrisse ja see oligi see. Usun, et ka nende kurjade ja õelate inimeste hing tegelikult nuttis, aga oskamata leida muud, karistati üksteist. Kurb.

Vabanemise õnn

Ma tulin hõisates tulema ja palusin endalt andeks. Vabanemine tegi õnnelikuks. Rahast enam ei mõelnudki. Muidugi hakkasid avanema kohe ka uued uksed. Hing laulis ja süda oli rahul, mõistus otsis lahendusi. Olin endaga rahu sõlminud. Sain selgeks, et lahendused tulevad siis, kui oled nendeks valmis ja rõõmsalt ootel.

Kinnitan, et ainus, mis toimuvale tõkkeid seab, on kõhklused ja kahtlused. Välju olukorrast võitjana ka siis, kui olukord ei ole pealtnäha väga hea. Sest iga kord, kui sulgub mõni uks, avaneb kusagil teine. Ole selleks valmis. Ma sain üliväärtusliku õppetunni.

Mis on see, mida õppisin?

Tee seda, mille suhtes on sul head tunded, ära ignoreeri neid.

Sinu maailm on just selline nagu oled sa ise, ja kui sinna miski totaalselt ei sobi, siis ära võta seda vägisi ligi, pigem hoia eemale. Maailmas on palju sellist, mis on just sinu jaoks, leia see ja tegutse.

Usu, et toimid paremini, kui teed seda, mis sulle meeldib ja mis paneb su hinge laulma. Siis võivad juhtuda imed – ühtäkki leiad, et see, mis teed, on vajalik ja kõnetab teisigi.

Ei ole nii, et pead tegema tööd, mis sulle sugugi ei meeldi. Alati on võimalik leida midagi, mis sind õnnelikuks teeb ja lõpuks ka leiva lauale annab. Ole valmis muutusteks, ära karda neid. Usalda ja ujud pärivoolu.

Raha ei pea olema nii palju, nagu arvad. Vajadused on ju ka enda teha. Milleks teenida – kas tahad omada Rolexi kella või saab ka ilma läbi – kas asjad on need, mis rõõmustavad hinge või tegelikult hoopis miski muu? Küsi endalt, see on huvitav dialoog.

Elu on suur näitelava. Kui töö ei meeldi, anna ennast rendile, teadlikult, ja tule siis ära. Aga enne tee kokkulepe hingega, küsi, kui kaua ta nõustub rendil olema ja millal saab küllalt. Ning siis arvesta sellega.

Ausus enda vastu tähendab ka lugupidamist. Ja kõigepealt ole ise endaga aus ja lugupidav, siis oota seda teistelt.

Mina ei olnud enda vastu kumbagi ja sain õppetunni. See lugu võib-olla aitab kedagi, kes teab end olevat samas olukorras. Ei pea tegema midagi, mis pole aus ja hea, käsklusi ei saa teised jagada võitjale, võitja jagab neid ise.

Armastusega.

Tagasi üles