Ema mure: lapsel tuleb kooli vahetada, aga ta ei taha sellest kuuldagi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Wavebreakmedia ltd / PantherMedia / Scanpix

«Soovime oma poega panna teise kooli, linna. Varem õppis ta maal 4. klassis, aga kuna kool muutub põhikooliks ja kooli vahetamine on varem või hiljem vajalik, siis mõtlesime abikaasaga proovida poega linna 5. klassi panna. Mure aga seisneb selles, et poeg ei taha sellest kuuldagi!» kurdab ema Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Oleme talle pidevalt rääkinud, et ühel päeval tuleb tal linna kooli minna, aga ta keeldub kategooriliselt, ei räägi meiega jne. Mida peaks tegema, kuidas temaga sellest veel rääkida, kas peaks keegi kolmas isik temaga rääkima? Oleme hetkel nõutud.»

Vastab psühholoogiline nõustaja, Gordoni Perekooli koolitaja Õnne Aas-Udam:

«Kodus on tekkinud tõsised pinged, kuna teie neljandas klassis käiv poeg ei aktsepteeri vanemate soovi õppima asuda linnakooli. 

Alustuseks soovitaksin teil kõigil võtta-aeg-maha, st et kuna teema on nii tuline ja konfliktitekitav, oleks targem mõneks ajaks sellega pausi pidada ja «maha jahtuda».

Kui panna end lapse asemele, võib ette kujutada, mida ta tunda võib ja miks tal on suur vastupanu muutuse vastu. Neli aastat kooliskäiku, tuttavaks saanud klassikaaslased ja sõbrad, õpetajad ja koolimaja. Kogu elu toimib, on rütm ja süsteem. Inimene on loodud selliselt, et muutusi me ei armasta, stabiilsus pakub turvatunnet ja seetõttu on ka teie poeg praegu võtnud selge eitava positsiooni teie otsuse suhtes.

Teil vanematena on kindlasti head põhjused ja põhjendused, miks lapsel juba viiendas klassis parem oleks uues koolis alustada. Kas ma saan õigesti aru, et vanas koolis saaks ta käia kuus klassi? 

Kui see oleks nii, mispärast tal siis mitte lubada veel poolteist aastat tuttavas õpikeskkonnas edasi toimetada? Pikem etteteatamise periood annab lapsele aega toimuva teadvustamiseks, loob puhvri leppimiseks paratamatu muutusega. 

Kuigi inimestena meeldib meile stabiilsus, tuleme toime ka muutustega – kergem on nendega kohaneda, kui selleks on piisavalt aega ja muutus tuleb võimalikult pehme maandumisega.

Selleks saate vanematena palju ära teha. 

Kõigepealt – kuidas lapsega muutustest rääkida. Alustuseks mõelge hästi läbi, mida tahate talle öelda. Leidke sobiv aeg ja koht vestluseks ning andke lapsele teada, et soovite temaga koos arutada tulevase kooli teemat. Rääkige, et olete emana mures lapse tuleviku pärast ja soovite talle parimat. 

Kui räägite sellisel viisil, kasutades minasõnumeid (minasõnum räägib minust, mitte teisest ja seega me ei süüdista teist inimest), on suurem võimalus saada teine osapool ennast kuulama, koostööd tegema. 

Loomulikult tekitab ka minasõnum teises (tugevaid) tundeid, seega tuleb valmis olla, et mingisugune reaktsioon/vastupanu sealt tuleb (eitamine, rünnak, solvumine, jne), seega tuleb teil ümber lülituda kuulamisele. Aktiivne kuulamine tähendab, et sõnastate ümber teise inimese poolt öeldu, või tema sõnumi tagant paistva tugeva emotsiooni. Ise sealjuures midagi lisamata, oletusi tegemata. Niiviisi jahutate teise emotsioonid maha ning ta on valmis taas teid kuulama – saate end uuesti väljendada.

Aktiivse kuulamise ja minasõnumite kohta saate lähemalt lugeda siit.

On väga oluline, et te ei süüdistaks last, ei vähendaks tema tundeid, tema mõtteid, ei lohutaks ega ratsionaliseeriks – need ei aita teie last. Kuulake, mis teie laps räägib ja lihtsalt sõnastage see ümber. Kui laps tunneb, et vanemad teda tõeliselt kuulavad ja teda mõista püüavad, on suurem võimalus, et teie arusaamad lähenevad ning laps on valmis ka suuremaks koostööks.

Mida veel teha saate – pehmema maandumise heaks saate ise teha endale selgeks, mis kool jääb sõelale, kohtuda edaspidi kooli juhtidega, õpetajatega, tutvustada lapsele koolikeskkonda.»

Tagasi üles