Eesti seltskonna koorekihi kaitsev «emake» Anna Kõrv kaotas pere kibedale saatusele

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Anna Marie Kõrv

FOTO: KM EKLA, A-181:3735

Anna Marie Kõrv oli naine, kes oma vaiksel ja rahuarmastaval moel püüdis 19. ja 20. sajandi vahetuse sündivas Tallinna eestlaste haritlaskonnas rahvusluse teed käia, seda vaatamata oma konfliktsele ja olupoliitikasse kalduvale ärimehest-kirjamehest abikaasale. Tema kodune elu põimus hämmastaval kombel paljude seltskonna ja kultuuri koorekihi inimestega.

Anna polnud mingi marieunderlik salongidaam, vaid pigem ümar, soe ning lahke emalik tüüp, kes kaitsvalt oma tiiva alla kogus tuntud näitlejaid, kunstnikke ja ärimehi.

Kirjandushuviline tütarlaps

Anna sündis 31. märtsil 1862. aastal Narvas Heinrich Keeri peres. Ta lõpetas sealse tütarlastegümnaasiumi ja sõitis siis Tartusse, et sooritada kodukooliõpetaja eksamid. Neiu spetsialiseerus saksa ja prantsuse keelele, kuigi iseenesestmõistetavalt valdas ka vene keelt. Koduõpetajana saigi noor tütarlaps tööd mitme perekonna juures nii Narvas kui ka Peterburis.

Anna jaoks oli üheks oluliseks elutähiseks tutvumine skulptor August Weizenbergi onupoja Juhan Weizenbergiga, kes oli tuntud luuletaja, Jakob Hurda koolivend ja töötas Tormas Carl Robert Jakobsoni isa juures. Weizenbergi kaudu tutvus Anna Carl Robert Jakobsoniga, kes sel ajal juba oma radikaalset Sakalat välja andis.

Kuna Anna Keer oli kirjandushuviline tütarlaps, siis saatis ta oma lühijutukesed ajalehele. Jakobson pidas tema kirjutisi avaldamiseks sobilikeks. Carl Roberti jutul käis alati palju eksalteeritud rahvuslasi, eriti «rahvuslikke» naisi ja neiukesi. Jakobsonil oli alati veini ja viinamarju kodus, teed ei joonud ta kunagi ilma rotveinita. Naisi tõmbas ta oma mehelikkuse, kirglikkuse ja siniste prillidega eriti kergesti külge. Jakobson oli huvitav ka ilma Sakalata.

Ajalehetoimetuses oli Carl Roberti abiliseks esialgu olnud Jaak Järv, kuni mehed isiklikul pinnal lootusetult tülli läksid. 1881. aastal kutsus Jakobson Järve asemele toimetusse tööle Jakob Kõrvi. Just Sakala juures tutvuski Anna oma tulevase abikaasaga, kes oli temast kolmteist aastat vanem.

Jakob Kõrv ja Sakala

Jakob Kõrv oli sündinud Kodavere kihelkonnas rentniku pojana, hariduse saanud kihelkonnakoolis ja pärast seda töötanud koolmeistrina. Siis aga siirdunud Tartusse, õppinud vabakuulajana ülikoolis ja seejärel olnud Põllumeeste Seltsi kirjatoimetaja. Mihkel Veske õhutusel ning mõjul oli Jakobil tekkinud huvi kirjandusliku ja ühiskondliku tegevuse vastu. Kõrv kirjutas üles muistendeid, esitas Kirjameeste Seltsis mitu rahvaluulealast ettekannet ning avaldas kogumiku «Eesti-rahva muistejutud ja vanad kõned».

Jakob Kõrv., CRJM F TR I 504 F 518, SA Eesti Maaelumuuseumid, C. R. Jakobsoni Talumuuseum,

FOTO: muis.ee

Carl Robert Jakobsoni elu oli selleks ajaks juba väga sisutihedaks muutunud ning ta viibis tihti Riias, Peterburis või Kurgjal ja uuel abitoimetajal Jakob Kõrvil tuli üsna rohkesti ajalehe jaoks ise kirjutada. Kuigi vähemalt «Poliitilise ringvaatuse» redigeeris Jakobson alati ise üle.

August Kitzberg, kes tihti Sakala toimetust külastas, on kirjeldanud, kui usalduslikult suhtus Jakobson Jakob Kõrvi, seda eriti rahaasjades: «Kummuti pealmine laegas oli lahti, seal oli hulk pakki seotud, aga ka nähtavasti hoolimatult sinna sisse visatud lahtist paberraha. Lukku seda laegast vist ei pandudki ja Jakob Kõrvi vastu oli Jakobsonil seesama usaldus, mis enese vastu. Et kassaraamatut ei peetud, nägin sellest: mina viisin ju ka raha ja Kõrv viskas selle kah laekasse, ainult tellimise aadressid kirjutati üles.»

Jakobsoni äkiline ja varajane surm 1882. aastal oli ootamatu paljudele eestlastele. Kuni aastani 1885 jätkas Jakob Kõrv Sakala vastutava toimetajana, kuigi sisulise poole eest vastutasid teised.

Ajaleht Valgus ja tõlketööd

Jakob Kõrv kolis Tallinna ning tema peatähelepanu koondus ajalehele Valgus, mille ta ostis Viru Eesti seltsilt Kalevipoeg. Anna ja Jakob abiellusid 1885. aastal. Järgmise aasta algul nägi ilmavalgust poeg Heinrich-Mihkel, keda hakati hüüdma Heinoks ja 1890. aastal tütar Helene-Karoline, keda hakati kutsuma Helmiks. Paarist sai pealinna seltskonnas arvestatav perekond.

Valguse tiraaž hakkas kohe kasvama, sest Jakob Kõrv avaldas rohkesti põnevusromaane-tõlkeid ja Kaval-Antsu ja Vanapagana lugusid.1890. aastate keskel jõudis ajaleht kaasaja kontekstis väga suurte tiraažideni, kusjuures omanik olevat hoobelnud, et tema lehe lugejate arv ulatus pea 10 000.

Jakob sai tuntuks ka tõlkijana. Tema arvele on jäänud mitmed eesti keelde tõlgitud väärtteosed, nagu Tolstoi «Sõda ja rahu», Puškini «Kapteni tütar» ja Gogoli «Tarass Bulba». Kõrvi enda algupärane jutustus «Kindel eesmärk» ilmus 1888. aastal esmalt samuti järjejutuna.

Kuid 19. sajandi lõpul tärganud realistliku kirjandusvooluga, mida esindas eelkõige Eduard Vilde, jäi Jakob Kõrv opositsiooni, esinedes oma ajalehe veergudel vihase kriitikaga, millele Vilde vastamata ei jätnud. Kirjandusliku skandaali põhjustas «Luigemäe Olli», mille Jakob Kõrv enda originaalina välja andis, kuigi see tegelikkuses oli vaid Chateaubriand’i «Atala» suvaline mugandus.

Samal ajal, kui abikaasa andis välja ajalehte, tegeles Anna Kõrv tõlkimisega. Tema üks tuntumaid tõlkeid on Jules Verne’i seiklusjutt «Kapten Granti lapsed». Teose esimene väljaanne ilmus 1889. aastal pealkirja all «Kapten Grant'i lapsed, ehk Teekond ümber Maailma» G. Kuhsi kirjastuselt ning tõlke kordustrükid H. Mathieseni kirjastuselt aastal 1891 ja kirjastuselt Valgus 1902. Lisaks tõlkis Anna Kõrv väiksemaid tekste ajalehe jaoks. Kui Tallinnas hakkas käima rohkem soomlasi, kes eesti kultuuri vastu huvi tundsid, lõi Anna nendega hea kontakti ja ühtlasi hakkas ka ise soome keelt õppima.

Ärimehe naine

Jakob Kõrv oli rohkem olupoliitik kui hingeline rahvuslane, rohkem äri- kui aatemees. Kui 1890. aastatel hoogustus venestuspoliitika, sai endisest jakobsonlasest äge tsaarivõimu toetaja, olles veendunud, et eestlastele on kasulikum vene tsaaririiki sulanduda. Ajakirjandusmaailmas sai ta lausa kurikuulsaks oma pidevate kaebuste ja intriigidega teiste väljaannete vastu.

Nii oli temal suur osa selles, et maalt saadeti välja Jaak Järv ja suleti konkureeriv ajaleht Virulane. Samuti oli Jakob Kõrvi käsi mängus Eesti Kirjameeste Seltsi sulgemises, mille viimased aastad olid möödunud venemeelsete ja patriootiliste liikmete omavahelises vaenutsemises. Tema ja tsensor Jüri Truusmanni kaebuste ning kuberner Sergei Šahhovskoi nõudmise peale likvideeriti selts ametlikult 1893. aastal.

Anna seisis avalikkuse ees alati oma abikaasa kaitsel ja püüdis leida tema tegudele õigustust. Teisiti poleks ju abielunaine talitada saanudki.

Suvepuhkus Haapsalus

Elfriede Lenderile, kes tol ajal kandis veel Meikovi nime ja sattus Kõrvide perekonda koduõpetajaks 1899. aasta suvel, jättis nende kodune elu mulje eestimeelsest perekonnast. Ta on kirjutanud oma mälestustes: «Kuigi kõneldi, nagu tol ajal igas haritud eesti perekonnas, ka võõrkeeli – saksa, vene ja ka prantsuse keelt, lastele oli palgatud prantslanna, kes nendega iga päev üks tund harjutas – oli eesti keel samaväärne teiste keelte kõrval. Eesti keelt ei kõneldud mitte ainult teenijaga, vaid ka omavahel. Kas oma perega või külalistega laua ääres istudes juhtus sagedasti, et kõneldi saksa keelt, mindi üle eesti keelele ja siis jälle saksa keelele, vene keelt kõneldi vähem. See meenutas mulle haritud vene perekondi, kus kõneldi vene ja prantsuse keelt läbisegi.»

Suvel tegi Elfriede Meikov Kõrvidega koos kaasa mitmeid üritusi. Käidi vaatamas Georg Lurichi esinemist ja paar-kolm korda Miina Härma koori kontsertidel. Kord olevat terve Härma laulukoor palutud isegi Kõrvide juurde koju lõunale. Anna Kõrv jättis noorukesele kasvatajannale eriliselt sümpaatse mulje: «Ta oli väga rahulik, lahke ja pidas lugu külalistest. Ta kohtles igaühte juba tol ajal, kui ta ise veel noor oli, mitte emalikult, vaid vanaemalikult, nii rahulikult-mõnusalt. Ka nalja tegi ta rahulikult. Perekond näis olevat jõukas ja pr Kõrv ei olnud kitsi. Tal oli koguni olemas see, mida venelased nimetavad laiaks jooneks, kuid sealjuures omas ta ka sakslaste korralikkust ja korrektsust.»

Toitu oli söögikordade ajal laual rohkesti ja teenijale ei mõõdetud kunagi toiduaineid. Pahaks ei pandud ka seda, kui vahel tütar Helmi veidi toiduga pirtsutas. Jakob Kõrv ise ei viibinud pidevalt Haapsalus. Ta ilmus sinna mõneks päevaks, kui tema ärid seda lubasid. Neil kordadel rõõmustati noori - üüriti landoo ja tehti väljasõite ümbruskonda või Paralepa randa.

Lenderi meelest olid Heino ja Helmi targad lapsed, tõsiste huvidega ja hästi kasvatatud. Vanemad hoidsid oma lapsi väga, isegi hellitasid. Helmi oli isa eriline lemmik, vahel teravkeelne, kuid kapriisideta. Heino aga olevat olnud emasse - alati rahulik ja mõnus.

1901. aastal sündis perre veel üks laps – tütar Alice. Just siis ostis Jakob tema nimele maja Hariduse tn 1, mida oli esialgselt üks paruness hakanud ehitama lastekoduks, kuid see jäi pooleli. Kõrv laskis selle lõpuni ehitada ning viimistleda. Nende eluasemeks sai kuuetoaline kinnise palkoniga korter teisel korrusel.

Puumaja Hariduse t 1, kus on elanud ajakirjanik ja kirjanik Jakob Kõrv.

FOTO: Fotis

Pere tervisemured

1904. aastal muutus poliitiline võitlus Tallinnas teravaks. Kõrvid sattusid opositsiooni enamusega eesti tärkavast intelligentsist, kes rõõmustasid võidu üle Tallinna linnavolikogu valimistel. Valguse hoiak polnud vastuvõetav suuremale jaole rahvuslastest ja ajaleht kaotas oluliselt oma lugejaid. 1906. aastal müüs Jakob Kõrv lehe Karl August Hermannile, trükikoja aga 8000 kuldrubla eest oma sugulasele J. Paalmannile.

Jakob jäi edaspidi ühiskondlikust ja poliitilisest elus kõrvale ning keskendus kinnisvaraga äritsemisele. Rikka mehena omas ta maa- ning majavaldusi Tallinnas ning kaugemalgi, Peipsi taga isegi mõisat. Oma lapsi koolitas ta välismaal ja nautis rantjee-elu kirjanikuna. 1912. aastal haigestus juba 60 aastat vana Jakob Kõrv leetritesse. Ta küll paranes, aga komplikatsioonina tekkis närvihaigus, mis sundis teda Šveitsi kolima.

Õnnetuseks nakatusid kaks vanemat last soetõppe, mille tagajärjel tütrel haigestusid kopsud ja pojal närvid. Mõlemad saadeti Šveitsi ravile. Heino jäigi maailma mööda ringi rändama, seltsis bolševismimeelsetega ja pommitas ema postkaartidega, milles pidevad rahanõudmised. Aga võitlejat temast ei saanud. Heino suri peatselt sanatooriumis.

Helmi küll paranes, abiellus koguni ühe Šveitsi arstiga, kuid mõne aasta pärast mürgitas end ära. Üsna varsti peale seda sai Anna Šveitsist kirja, kus talle teatati, et möödaminejad pannud tähele järve sillal seisvat meest, kes pildunud kuldraha järve. See osutus Jakob Kõrviks, kes oli meeltesegaduses. Ta viidi Berni Waldau närvikliinikusse, kus ta 6. septembril 1916 suri. Kõik kolm maeti võõrsile ja Annal polnud sõja tõttu võimalik isegi oma armsate hauakünkaid külastada.

Kodused lõunad

Anna oli need aastad elanud noorima tütre Alice’iga Eestis suhteliselt raskes rahalises olukorras. Kogu varandus oli kulunud laste ja mehe ravile, kuni peale Tõnismäel asunud suure puumaja ei jäänud midagi alles. Kuid naine, kes oli aidanud oma meest ja poega välismaal seisusekohaselt elada, ei vandunud nüüdki alla. Ta hakkas hädavajalikku sissetulekut teenima koduste lõunate pakkumisega tolleaegsetele prominentidele.

Nendelegi, kes varem olid Kõrvide laua ääres istunud kutsutud külalistena, nüüd aga nautisid Anna kokakunsti raha eest. Nii oli tal ikka seltsi, kes kuulaksid heietusi tema lastest. Mõnigi tuttav kippus naerma selle nõrkuse üle, mõni jälle hakkas ennast temast eemale hoidma, kuid need, kes teda lähemalt tundsid, andestasid talle meeleldi selle väikese nõrkuse.

Leskproua kostilistega.

FOTO: KM EKLA, A-181:3784

Lohutuseks võttis Anna enda juurde elama Jakob Kõrvi poolvenna Johannese tütre Lilli, kes tahtis tulla Tallinnasse kooli ja asendas Annale ilmselt tema armastatud tütrekest Helmit. Johannes Kõrv oli koolmeister Väike-Maarjas ja olnud kunagi samuti aktiivne ühiskonnaelu tegelane. Lillile oli isa koolmeistriamet nii sügava mulje jätnud, et ta tahtis samuti õpetajaks saada. Kasvades muutusid nad Alice’iga lahutamatuks nagu päris õed.

Fotograafid vennad Parikased

Majas sirguvad teismelised kaunitarid meelitasid kokku palju noori ja Annale see meeldis. Ta oli jätkuvalt seltskondlik, pidas meeles oma tuttavate sünnipäevi ja armastas teha väikeseid üllatusi. Hulgakaupa käis Kõrvide majas näitlejaid. Näitlejate järel saabus majja nende ihufotograaf Peeter Parikas koos oma venna Johannesega. Lahutamatud majasõbrad olid kunstiateljee asutanud Ants Laikmaa ja skulptor Amandus Adamson.

Eriti just Ants Laikmaa ei puudunud kunagi, kui mõni lõbusam pidu aset leidis, olgu see siis aastavahetus või kodune karneval. Tänu Parikaste fotokollektsioonile on säilinud arvukalt ülesvõtteid meeleolukatest koosviibimistest luksuslikus korteris ja lustakatest hetkedest Hariduse tänava maja lopsakas aias. Piltide kesksel kohal ikka troonimas väike ja ümar, sõbralike silmadega majaproua. Koos Peeter ja Johannes Parikase ning nende ema Annaga käisid Kõrvid suvitamas Haapsalus või Parikaste õe Alviine juures Pikaperel.

Seltskond Anna Kõrvi majas Hariduse tn 1. Esimeses reas vasakult teine Johannes Parikas, Lilli Parikas, Alice Kõrv ja Anna Kõrv. Tagumises reas vasakult esimene Peeter Parikas, vasakult kolmas Ants Laikmaa.

FOTO: KM EKLA,A-181:3827

Vennad Parikased olid end enne maailmasõda seltskonna tippu töötanud fotograafid. Juba 1910. aastast peale tegutses nende hea kuulsusega ateljee aadressil Kuninga 1. Eriti seltskondlik oli Peeter, kes pani suurt rõhku kõikvõimalike koosviibimiste ja vastuvõttude jäädvustamisele. Estonia teatris oli ta igapäevane külaline, pildistamas etendusi, lavakujundust ja näitlejaid. Johannes seevastu eelistas laboris nokitsemist või looduses aparaadiga ringimatkamist.

Kõrvid ja Parikased. Esimeses reas vasakult Anna Kõrv, Mari Parikas, Johannes Parikas ja Lilli Kõrv. Teises reas vasakult Alice Kõrv, Peeter Parikas ja ?.

FOTO: KM EKLA; A-181:3794

Esimese maailmasõja ajal elasid Anna Kõrv ja Elfriede Lender, kellest oli saanud omanimelise gümnaasiumi juhtaja, teineteise lähedal ja uuendasid tutvust. Just siis sai Lender tunda Anna suuremeelsust. Ta on kirjutanud oma mälestustes: «Kuna kool kusagilt toetust ei saanud ja ka õpperahad korralikult ei laekunud, seisin ebameeldivuse ees, et ei saa õpetajaile palku täiel määral jõulupühadeks välja maksta. Teadsin, et jaanuaris õpperahad jälle laekuma hakkavad ja püüdsin meie lähemalt tutvusringkonnalt laenata 500 rubla, kuid tulemusteta. Siis meenus mulle pr Kõrv. Teadsin, et tema rahaline seisukord ei ole endine, kuid pika kõhklemise järel pöördusin tema poole. Ta vastus oli kiire ja lühike: «Mul seda raha ei ole, kuid homme korraldan selle asja ära. Toon raha ise kooli või saadan ära.»» Ja ta pidas oma sõna.

Kui algas Vabadussõda, tutvustas Anna Kõrv Parikastele leitnant Sabolotnõid ja tänu sellele õnnestus fotograafidel kaasa teha kuulsusrikas soomusrong nr 1 võitlustee.

Parikased võimaldasid Annale muretu vanaduspõlve

Õige pea aga muutus maailm ja sellega ühes ka elu Eestimaal. Läbi sai Vabadussõda ning Eesti sai päris oma riigi. Jätkusid Parikaste igapäevased tulemised ja minemised Tõnismäe maja vahet. Koosviibimised muutusid jälle lustakateks – neiud Kõrvid olid kooli lõpetamas. Lillist, kes astus Õpetajate Seminari, oli kujunenud silmapaistev kaunitar ja temast 14 aastat vanem Johannes Parikas ei varjanudki oma tõsiseks muutunud huvi. Lilli polnud ammugi enam Johannese jaoks vaid lihtsalt modell. Hariduse tänava aias puude varjus oli neid kohtumisi ja jalutuskäike olnud juba mitu suve.

1920. aasta oktoobris peeti Lilli Kõrvi ja Johannes Parikase pulmi. Anna Kõrv oli ülirahul, et kümme aastat kestnud perekondlik tutvus lõpuks abieluga kinnistati. Pulmapidu peeti väikeses perekonnaringis Hariduse tänaval, koos mõne lähema sõbra ja pruudi-peigmehe vanematega. Loomulikult ei puudunud Ants Laikmaa, kes igale peole värvi andis. Johannes ja Lilli asusid elama Kõrvide majja ja Annal nüüd enam seltskondlikest koosviibimistest puudust ei tulnud. Üle pika aja oli ikka meeshing majas ning temal ja Alice’il polnud tarvis enam ülalpidamise eest rabada.

1920. aastad olid Parikastele triumfiaalsed. Kasvas tuntus, populaarsus ja paranes majanduslik seis. Nad andsid välja fotoalbumeid ja -õpikuid, osalesid ühiskondlikus tegevuses, korraldasid näitusi. Lisaks fotograafiale hakkas neid huvitama kinokunst. Koos vendade Märskadega asutati Estonia-Film, millest sai Eesti tähtsaimaid filmitootjaid, kinopidajaid ja filmilevitajaid. Kuninga tänava fotoateljee jäi nüüd rohkem Johannese mureks, samas kui Peeter nautis Estonia-Filmi hästimakstud direktori kohta.

1930. aastaks oli Johannes saanud tunnustatud fotograafiks ja kirjutas lisaks menukaid kodu-uurimuslikke artikleid ja novelle. Lilli oli täitnud oma unistuse ja temast oli saanud õpetajanna. Alguses Tallinna Poeglaste gümnaasiumis, hiljem Kaarli koguduse algkoolis. Peeter, kes seni oli suutnud end jagada mitmete kaunitaride vahel, kaotas viimaks oma südame ühele armastatumale ja kuulsamale Estonia trupi näitlejannale Marje Niilusele. Aastaks 1930 oli asi sedavõrd tõsine, et Marje lahutas end oma esimesest abikaasast ning temast sai proua Parikas. Marje, kes ennegi oli olnud Hariduse tänaval tihe külaline, võeti nüüd mamma Anna hoolitsuse alla kui armastatud pereliige.

1932. aastal tabas Estonia-Filmi krahh ja välja tuli kuulutada pankrot. Üleilmne majanduskriis ja helifilmi sünd andsid filmiettevõtlusele kabelimatsu. Johannes aitas Peetril olukorda lahendada, aga vendade hea vahekord hakkas sellest peale mõranema. Anna Kõrv oma õnneks seda lagunemist enam läbi elama ei pidanud. Ta suri 8. veebruaril 1933 70-aastaselt ja sängitati Kalamaja kalmistule.

Kui 1936. aastal Berni Waldau närvikliinikus tuhastatud Jakob Kõrvi põrmu hoiustamise 20-aastane leping lõppes, küsiti tütrelt Alice’ilt, mida edasi teha. Tütar lasi isa tuha koos urniga kodumaale saata ja tõstis selle oma toas riidekapi otsa.

Alice’i ja Lilli kurb eludraama

Alice Kõrv jäi vallaliseks. Mingil kombel elas ta oma elu ära tööl käimata, kui mitte arvestada lühiajalist keeletundide andmist. Aegade ja olude muutudes tuli Hariduse tänaval elamist koomale tõmmata, uus riik vajas kommunaalkortereid. Johannes ja Lilli Parikas asusid Alice’i juurde elama. Peeter Parikas perekonnaga oli emigreerunud Rootsi.

Parikate ateljee hakkas kuuluma Teatriliidule ja Johannes võis seal töötada vaid laborandina. Juhuslikult sattus ateljeesse brigadiriks Leemet Nurmik, kelle vanemad olid olnud Hiiumaal Kärdlas ühed esimesed fotograafid. Kui Nurmikud saatuse tahtel oma Nõmme kodust ilma jäid, sai Leemetist ja tema naisest Theesist Parikaste naaber endises Kõrvide majas.

Pärast Johannes Parikase surma 1958. aastal jäi Lilli Alice’iga kahekesi. Kui Lilli haigeks ja töövõimetuks jäi, oli nende lugu üpris kehv. Neid kolme tuba, kus nad ööd kui päevad kinnikaetud akende taga elasid, ei saanud õieti enam mingiks koduks pidada. Kõik läks käest ja käis alla. Ühel hetkel oli see kõik Lilli Parikasele üle jõu ja mõistuse ning ta otsustas vabatahtlikult elust lahkuda. Alice sattus jaole ja nii tuli Lillil ära oodata oma elupäevade loomulik lõpp, mis saabuski peatselt – 1962. aastal.

Nurmikud püüdsid üksi jäänud vanainimest jõudumööda aidata. Alice pakkus neile oma elamispinda ja andis lubaduse neile perenaiseks hakata, kuid peagi selgus, et emalt ta sellekohaseid andeid küll polnud pärinud. Silvia Rannamaa, kelle lähedaseks sõbrannaks oli Theesi Nurmik, sattus tihti sellesse korterisse ja on oma mälestusteraamatus talletanud värvikaid mälestusi Alice Kõrvist: «Mäletan pilti, kuidas Alice lösutab oma diivanil ja kergitab vastutulelikult jalgu, et Leemet saaks ka tema jalgade alt tolmuimejaga läbi käia. Kõige raskem oli Teesil tema pesemisega, sest selleks tegevuseks Alice’il endal loomulikke kalduvusi polnud ja vannituba polnud sellesse kuuetoalisse korterisse omal ajal ehitatud.»

Kirjanik Rannamaale jäi Alice Kõrvist mulje kui kibestunud inimesest, kes oma isa mälestuse tõttu elult räsida saanud. Omaaegse ägeda venestamispoliitika pooldaja tütar võttis alalõpmata uut riigikorda kiruda. Oma perekonna suure raamatukogu oli ta aja jooksul rahaks teinud, nagu muugi perekonna vara, sest nõukogude võimul polnud põhjust talle pensioni maksta. Rannamaa meelest tulenes Alice Kõrvi mõnigi puudus sellest, et ta oli üpris lihtsameelne ja eluvõõras olend: «Sattusin kord sinna, kui Teesit polnud kodus, jäin teda ootama ning Alice’iga vestlema. See oli kartulisaagi ikaldusaasta ja meie jutt kaldus sellele. Alice oli minu murelikkusega nõus, aga lisas kohe, et pole viga, eks me osta siis kartuleid poest.»

Viimaks läks Alice Kõrviga nii, nagu ikka vanainimestega. Ei saadetud teda enam nagu tema õde-venda või isa Šveitsi ravile, tavaline Iru vanadekodu pidi küll käima. Kui naine 1981. aastal suri, korraldati talle ühismatus isaga. Alice oli oma eluajal teinud korralduse, et isa urn maetaks temaga koos. Nii sai ka Jakob Kõrv lõpuks perekonna keskele.

Anna Kõrvi suhtes aga sellist kindlust pole. 1950. aastail tuli korraldus puhastada Kalamaja kalmistu pargiks ja inimesi kutsuti oma lahkunuid ümber matma. Kui perekond ise sellega toime ei tulnud, siis ega abi ka kusagilt võtta polnud. Nii et Rahumäele Anna ei jõudnud.

Kasutatud:

Tagasi üles