Naine pahandab: ämm klatšib ja kritiseerib, aga teist lapsehoidjat ei ole ka võtta

FOTO: Arne Trautmann / PantherMedia / Scanpix

«Meie last hoiab ka vanaema. Mul ei ole ämmaga eriti head suhted, aga muud varianti praegu ei ole. Keegi peab ju last vaatama. Probleem on selles, et ämm ei võta mind eriti kuulda ja on seisukohal, et tema lastekasvatamise kogemus on kindlalt parem kui minu oma,» kurdab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Tüli võib tõusta tühjast. Ja suvalisel ajal. Hull lugu on see, et laps saab ka justkui midagi aru. Meievaheline pinge on pärit tegelikult juba aastate tagant ja algust ei mäleta keegi. Igatahes on mul tunne, et ta ei salli mind silmaotsaski. Mõned kuud saame hästi läbi ja siis jälle suur tüli, millesse on pool suguvõsa segatud. Kõik teavad, milline jube inimene ma olen, hävitan ämma tervist.»

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Kadri Järv-Mändoja:

«Väga raske on rahulikuks jääda, kui pinged on olnud pikaajalised ja kui tead, et keegi sind kõigile teistele halvustada võib. Kurb on ka see, et laps tajub seda nagu õhust, et midagi on valesti. 

Kui probleem on ämma poolt tulev suur kriitika ja halvustav hoiak, mitte aga kasvatusstiilide terav vastuolu, siis on ikkagi tõhusaim lahendus ise rahulikuks jääda. Võib proovida mõelda mis ämma tegelikult vihastab. Viha on ju vaid jäämäe tipp. Tegelikult võib inimene olla kurb, üksik, tunda ennast ebavajalikuna, rumalana või siis tervis võib olla kehva, öösel magas halvasti jm. Kõik need tunded paistavad välja vihana. Inimene on kuri ja solvab teisi siis, kui tal endal on mingi probleem. 

Sellise inimese puhul võib aidata aktiivne kuulamine. Näiteks peegeldada tagasi viha all olevaid tegelikke tundeid («Ma näen, et sa oled rahulolematu,» või «Ma saan aru, et sul on raske» jm). Teisel on väga raske sellise mõistva ja rahuliku suhtumise peale pikalt edasi tülitseda.

Ise samamoodi vihaseks muutudes hakkab tüli paisuma (viha tekitab suuremat vastuviha). Seetõttu tasub ise kavalam olla ja tõesti mõelda, et see on nüüd küll ämma probleem, et talle minu kasvatusstiil ei meeldi (igal ühel on ju õigus oma arvamusele). Ja kui ma ise olen rahulik, siis ei ole temal ka kusagilt kinni haarata ja tüli edasi veeretada. 

Kui viha siiski lahvatab (pikaaegse viha puhul see nii juhtub), siis on targem rahulikult eemalduda ja kusagil eemal vihaga toime tulla. Näiteks muuta hingamine rahulikuks, tuletada meelde, et ei ole vaja ämma tundeid ilma põhjuseta endale võtta (sest enne ärritunud ämma ilmumist olin ma rahulik), lugeda mõttes kümneni jm.»

Lugu ilmus esmakordselt 03.08.2018

Tagasi üles