Reportaaž hullumajast ehk ühepäevakohviku köögipoolelt

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Erakogu

Ei iial. Ei iial. Ei iial!

Pärast eelmist kogemust rääkisime kuni jõuludeni, et ei iial enam. Hästi veendunult, murekorts otsmikul ja kulmud kaardus. Ikka selleks, et nii ise kui ka teised kõik seda juttu usuks. 

Minu Hiiumaa

Petrone Print

Kui jõulud ja aastavahetus möödas, hakkasime üha enam ja enam veeretama peas mõttemängu teemal, et mis oleks, kui… Esialgu niimoodi vaikselt, onju. Et me küll ei tee enam, aga  k u i  teeks, et siis teeks nii- või naa- või kolmatmoodi. 
 
Aga vaat ongi nii, et kevadeks kõik ununeb. Oled enda arvates hirmus tark ja vigadest õppinud. Mis gurmeeõhtusöök – pole vaja! Teeme lihtsalt kohviku. Mis nende praadide ja kookidega ikka võimelda – teeme hoopis supipuhveti ja vahvlid. Ise olime hirmsasti rahul, et selline lihtne ja hoomatav ettevõtmine ju, ei mingit liigset pingutamist. Kolm suppi, koduleib määretega, magustoiduks vahvlid paari täidisega. Lauad-toolid ja letid olid eelmisest aastast olemas, kultuuriosa täitis rahvast alati naerutav Comedy Estonia püstijalakoomikute kamp ja seekord oli nende lava ehitatud lauta sisse, mille tõttu ilmafaktor meid esinejate osas enam absoluutselt ei morjendanud. See on nüüd see koht, kus võiks juba nentida, et siin küll midagi valesti minna ei saa. Mõni aasta tagasi oleksingi ma selles ette veendunud olnud. Väheke paranoilisust on siiski aastatega juurde tulnud. 
 
Prantsuse kalasupp võeti ülihästi vastu ja see osutus nii menukaks, et oli mõne tunni pärast otsas. Tõsi, koostisained olid sellised, et meie suur lemmik Suuremõisa pood poleks meid parimagi tahtmise juures välja saanud aidata. 
 
Aasiapärane supp oli küll imemaitsev, kuid saarerahva traditsiooniline maitsemeel ei suutnud seda siiski omaks võtta. Paraku oli see ühtlasi ka võrdlemisi kallite koostisosadega supp, nii et selle massiline allesjäämine ei olnud meile just kõige meeldivam üllatus. 
 
Kolmandaks oli planeeritud taimne supp, täpsemalt püreekas, nagu sel ajal veel popp oli. Püreesupp tehti rõõmsalt eelmisel õhtul valmis, see oli väga tuttav ja lollikindel variant meie menüüs. Sest kes meist ei oleks kodus püreesuppi teinud?! Ja lükati see siis külmkappi oma tähetundi ootama.
 
Püreesupp on aga oma konsistentsilt sedalaadi tegelane, mis just kõige kiiremini ei jahtu. Ja kui pott on liiga suur, võib juhtuda, et see ei jahtugi. Mitte kunagi. Ennemini läheb lihtsalt käärima, kõik need mõnusad koored ja sulatatud juustud seal sees niisamuti. 
Loomulikult juhtuski kohvikutepäeval just see viimane variant. Nii et paar-kolm tundi enne avamist tuli 15 liitrit püreesuppi hoopis metsloomade pidulauale loovutada. Ma olen kindel, et kõik meie küla rebased, kährikud ja muud tegelased käisid mitu päeva suurest rõõmust tagajalgadel. 
 
Kahe supiga supipuhvetit pidada ei tahaks. Sel saatuslikul hetkel astub meie hoovile läbirääkimiskoolituste guru, kellel tuli kohe tabav mõte – vastavalt väljas valitsenud ilmale – pakkuda üks meeli paitav külmsupp. Kui selline külmsupi idee käiakse välja tunnike enne avamist, siis ega palju variante enam ei ole – tuleb poodi minna, ikka sinna kohalikku. Poest peab haarama valmis külmsupipurgid, keefiri ja hea soovitaja ekstra ettepanekuna ka väikesed viinerid. Kahjuks küll suppi eriline edu ei saatnud.
 
Suppide juurde oli kohe alguses mõeldud koduküpsetatud leib ühes põnevate määretega. Leivaküpsetajat minust ei ole ja kuigi saare peal on täitsa arvestatava variandina olemas Hiiu Pagar, siis tundus kuidagi narr pakkuda leiba, mida iga soovija võib vabalt igast saare toidupoest isegi osta. Leivameistriks sai seega minu ema. Kes asus aga paraku Viljandis. Muidugi tahtsime me hirmus värsket leiba, seega oli tarvis vajalik kogus leiba toimetada kohale vahetult enne suurpäeva. Sõber näoraamat aitab tänapäeval välja igasugusest hädast, isegi värske leiva kohale transportimise omast. Kui hea Merli meile kastitäie leiba üle andis, ei olnud meil just palju lootust enam kohtuda, sest tema kohalik sõbratar oli kohvikutepäeva programmi juba täpselt paika pannud. Mis seal ikka, elus tuleb teatavasti teha oma valikud. Teisalt, see on ikkagi Hiiumaa, see müstiline ja imetabane haldjatemaa, nii olid nad vaevalt mõni tund hiljem ikkagi meie õuel. 
 
See oli katkend Mae Lenderi raamatust «Minu Hiiumaa». Ja juba sel nädalavahetusel, 3.-4. augustil on meil võimalik külastada Hiiumaa minikohvikuid, sealhulgas ka Mae Lenderi korraldatut Soonlepa karjamõisas.
 
 
Tagasi üles