Loen parajasti sajandi pikima kuuvarjutuse kohta, kui hoovi astuvad noormees ja neiu. Noormehel on käes suured õhupallid 2 & 1 ning nende küljes punased õhupallid.
Liisa Aavik: miks minu eestlased nõnda käituvad?! (1)
2. august 2018, 11:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen neid vanust tähistavaid õhupalle sotsiaalmeedias korduvalt näinud. Sellised õhupallid sümboliseerivad justkui eriti glamuurset sünnipäeva. Järgmisel hetkel viskab noormees need õhupallid õhku. Ja need hõljuvad kõrgele taevasse edasi linnast välja, metsa poole. Vannun mõttes. Peagi vedeleb see heeliumi täis plastik meie sünni ja elu sümbolina kusagil looduses.
Kui järele mõtlen, siis meil on veidraid plastikuga seonduvaid rituaale veelgi. Käisin hiljuti Lätis erinevates armsates väikelinnakestes. Sigulda näiteks on muuhulgas tuntud oma Sigulda keppide pärast. Lisaks keppidele müüdi seal palju Riiaga seotud suveniire, eriti kassikesi. Riias asub nimelt maja, mille kahe torni otsas on kaks vihasevõitu kassi, sabad püsti. Legend räägib, et kättemaksu ihkav kaupmees lasi need paigutada nõnda, et nende tagumikud oleks suunatud Kaupmeeste Gildi suunas, kuhu teda ei võetud.
Riia suveniiridest Siguldas olid veidramad aga puidust merevaiguga kaunistatud kohvitopsi kujutavad külmkapimagnetid kirjaga «Enjoy Sigulda» (naudi Siguldat). Kas odav plastiktops on nüüd tõepoolest Sigulda nautimise sümbol? Meenusid kohe kõik need kohvitopsi hõlmavad reklaamid, mida olen viimastel kuudel näinud, ja pildid Instagramis. Kui istuks õige maha, leiaks hetke ja naudiks kohvi kaunist serviisist? Mis siis, kui kohvimüüjad muudaks stiilseks hoopiski oma topsi kohvi ostmise ja pakuks selle pealt soodushinda?
Öö ja päev
Kui ajas veel tagasi minna, siis natuke enne minu Lätti minekut istusime parima sõbrannaga kohvikus. Ta kirjeldas mulle, kuidas käis Guns N’ Roses’i kontserdil ja I Land Sound festivalil. Kaks üritust olevat nagu öö ja päev. Guns N’ Roses kontserdilt lahkudes vedeles igal ruutmeetril ohtralt plasttopse.
Vaatasin sõbranna videot häbi ja piinlikkusega, sest pilt meenutas prügisüsteemita arengumaa inimeste käitumist. Miks minu eestlased nii käituvad? Siit Eestis saab ju alguse Teeme Ära Maailmakoristuspäev. Me peaks justkui olema selles vallas parimad! Samas I Land Sound festivalil korjasid inimesed ise topsid kokku. Põhjus? Topsiringi süsteem. Iga korduvkasutatava topsi eest tuli maksta 2€ panti. Kui keegi topsi maha jättis, siis teine korjas selle ülesse. «Me teenisime sellega kokku vähemalt 20€.»
Jookidele mõeldes, sellistel palavatel suvepäevadel täitub Instagram kokteilifotodega. Seitse kümnest fotost sisaldavad kõrt. Samas, kõrsi vajavad päriselt puuetega inimesed või lapsed, kellele klaasist joomine on raske. Mulle pole kordagi kõrt jooki pandud, kui ütlen: «Palun üks x jook ilma kõrreta.»
Tartu restoran Aparaat ja Telliskivi Loomelinnak Tallinnas teatasid natuke aega tagasi, et nemad enam kõrsi automaatselt jooki ei pane. Need, kes seda vajavad, küsivad ja saavad paberkõrre. Nüüd hiljuti ilmusid välja Saaremaal pillirookõrsi tootvad Pillirookõrs ja Strawberry, mis on väga kihvt lahendus tavainimeste jaoks. Puuetega inimestele võiks võimaldada silikoonotsaga korduvkasutatavaid metallkõrsi.
Südametunnistusele loota ei tasu
Iga inimese südametunnistus on looduse prügist hoidmisel oluline. Pelgalt sellele lootma jääda pole aga mõtet. Tartu Toomemäele uue aasta saabudes sädelevaid konfette sekundiks õhku tulistanud inimene ei mõtle, et keegi ei tule neid koristama ja need on pool aastat hiljem ikka seal. Usun, et siin on just õige koht välja tulla ettevõtlikel inimestel, kes aitavad vanad plastikurituaalid ja -tooted asendada keskkonnasõbralikumate alternatiividega.