Aino Kallas 140: «vaimselt polügaamne» kirjanik sai armastuselt korduvalt põletada

Aino Kallas, HKM Fp 614:2 F 6585, Hiiumaa Muuseumid SA,

FOTO: muis.ee

Aino Kallas, kes juba varasest noorusest oli ära tundnud oma kutsumuse saada kirjanikuks, oli siiski leplikult valmis selle ühitama ajastu konventsionaalsusega ja saama abikaasaks ning emaks. See poleks raske olnud, kui temas poleks olnud kõvasti auahnust, isegi isekust ja ürgset naiselikku kirglikkust.

Nooruspõlv Soomes

Krohnide perekonnamõis Kiiskiläs Viiburi lahe ääres asus Ida-Soome kauneimail maastikul. Just seal nägi 2. augustil 1878 ilmavalgust Aino Julia Maria Krohn. Temasse oli kokku voolanud tosina rahvuse veri, neist valdavalt isa poolt saksa ja ema poolt rootsi panus.

Julius Krohn oli üks esimesi soome haritlasi – rahvaluuleteadlane, kirjandusajaloolane, luuletaja ning Helsingi ülikooli professor. Nooruses oli Julius elanud mõnda aega Tartus ja koostanud esimese eesti keele õpiku soomlastele. Aino ema Minna Lindroos oli Juliuse teine naine, päritolult soomerootslane ja Helsingi tütarlastekooli juhataja. Nende abielludes oli mees kolme lapsega lesk. Pärast Ainot sündis Juliusele ja Minnale veel teine tütar Aune. Julius Krohni vanematest lastest sirgusid väljapaistvad vaimuinimesed - Kaarlest rahvaluuleuurija ning professor; Ilmarist helilooja ja muusikateadlane ja Helmist lastelehe toimetaja ning tõlk.

Aino käis Helsingi tütarlastekoolis. «Ikka tragi, punapõskne, esimene spordis ja õpinguis, kõigi ettevõtmiste juht, ikka oma tahet läbi viimas, ikka kõigest vaimustuses,» iseloomustas ta ennast hiljem oma päevikus. Sellest ajast sai alguse sõprus Ilona Almberg-Jalavaga, kellega Aino jäi kirjavahetusse terveks eluks ja kellega ta võis jagada oma sügavamaid südame saladusi.

Julius Krohni ootamatu surm purjetamisretkel 1888. aastal tegi lõpu tüdruku lapsepõlvele ja murdis ema Minna vaimujõu. Aino tundis, kuidas ta emast kaugenes, õest Aunest aga sai ema põetaja 17 aastaks.

Tervislikel põhjustel jäi Ainol 1895 pooleli Helsingi ülikool. Muret ta sellepärast ei tundnud: «Ja kui ma ei saagi edasi õppida, on see peaaegu ükskõik. Ainus, mida tahaksin ja loodaksin, on saada kirjanikuks, ja selle ametini ei jõuta koolis õppides.»

Aino võttis endale varjunimeks isa kasutatud luuletajanime Suonio ja paari aasta pärast ilmus tema esikluulekogu. Saanud teadlikuks oma ilust, sukeldus Aino Helsingi vabameelsesse seltskonnaellu. Nüüd oli ta «pikakasvuline preili, kes käib viimase moe järgi riides, on veidi unistav, ei räägi kunagi naise õigustest, käib meeleldi tantsupidudel, veedab oma aega suurepäraselt ja ei tee mitte midagi». Iseenesestmõistetavalt käisid selle kõigega kaasas esimesed armumised ja esimesed pettumused, mis tundusid olema kogu elu sisuks, kuid sulasid kevaditi nagu esimene lumi.

Aino Kallas 19-aastaselt, käes lillekimp, HKM Fp 913:4 F 4840, Hiiumaa Muuseumid SA,

FOTO: muis.ee

Et parandada oma armuvalus purunenud südant, reisis Aino 1899. aastal Saksamaale ja Pariisi ning saabus suvel tervenenuna tagasi kodumaale. Tähistanud oma 21. sünnipäeva, sõitis neiu venna Kaarle Krohni juurde, kes suvitas Kuorsalo saarel mõne tunni purjetustee kaugusel Haminast. Paadist väljumisel ulatas talle käe pikk ja tugev, imeliste silmadega mees Oskar Kallas, kes rääkis soome keelt pehme aktsendiga. «Olen tugevaloomuline naine, aga selles mehes kohtasin iseenda valitsejat,» resümeeris Aino Kallas.

Oskar Kallas

FOTO: Fotis

Mees andis talle lugeda Anna Haava luulet ja lubas õpetada eesti keelt. Kui Aino luulevihikuid tagasi viima läks, sai ta Oskarilt kosimiskirja. Sel ööl ei maganud nad kumbki. Järgmisel hommikul varavalges leidis Aino Oskari rannast, siis vahetasid nad oma esimese suudluse. Ta oli kihlunud mehega, keda tundis vaid kolm päeva.

Temast pidi saama eesti naine

Oskar Kallas oli Ainost kümme aastat vanem, sündinud Saaremaal Kaarma köstri pojana. Ta oli lõpetanud Tartu Ülikooli filoloogia kandidaadi kraadiga ja jätkas rahvaluuleteaduse õpinguid Helsingi ülikoolis. Tema otsus pühendada oma elu eestluse teenimisele oli viinud kihluse katkemiseni Kuressaare kaunitari Jenny Lippega, kes peigmehe vaateid ei jaganud. Oskar kibestus sellest pikaks ajaks, kapseldus oma töösse ning muutus naiste suhtes pilklikuks. Kohtumine Aino Krohniga oli ühe hetkega muutnud kõik.

Aino polnud mitte kunagi käinud Eestis. Nüüd pidi temast saama mehenaine, kes kasvatab oma tulevased lapsed eesti vaimus ja toetab oma meest kõigis tema rahvuslikes püüdlustes. Naisel oli Oskarile ainult üks nõudmine – tohtida edasi kirjutada. Seda mees ka lubas ja pidas oma lubadust kõigi raskuste kiuste.

1900. aasta 11. augustil laulatati Oskar ja Aino Kallas Helsingis. Siis sõideti pulmareisile Liivimaale. Juba esimesel ööl Siguldas jäi Aino lapseootele. Kaarmasse jõudes oli naine kogu aeg väsinud ja haiglane. Armastus Oskari vastu oli vaikne ja õrn, aga üldse mitte see, mida Aino oli oodanud.

Kaarma köstrimaja, ERM Fk 801:18, Eesti Rahva Muuseum,

FOTO: muis.ee

Oskari leivatööks oli õpetajaamet Peterburis, mille tõttu sai Kallaste esimeseks ühiseks elukohaks Neevalinn oma pimedate ja kõledate üürikorteritega Vassili saarel, kus noorik ei suutnud ega tahtnudki luua kodust atmosfääri. Igal võimalusel põgenes ta Soome. Eesti seltskonnas, kuhu mees ta viis, jäi Aino tavaliselt pealtvaatajaks. Kuigi mehed tundusid olevat isamaalised, pidades kinni oma keelest ja rahvusest, siis naised sellest ei hoolinud, olid Aino meelest väiklased, huvideta ja kinni oma kitsas silmaringis.

Esimesed abieluaastad tähendasid Aino Kallasele peamiselt majapidamismuresid, rasedusi ja lapsi. 1901 aastal sündis tütar Virve ja järgmisel aastal Laine. Oskar oli kaitsnud oma doktoritöö Helsingi ülikoolis ning kuna oli selge, et Peterburi jäämine polnud perspektiivikas, hakkas otsima uut töökohta.

Asjade otsustamine aga venis ja nii sõitis Aino koos lastega 1903. aasta suvel Saaremaale, jättes kogu kraami pakituna Peterburi ootama, teadmata, kuhu sügiseks kodu rajama hakkab. Jaanipäeva paiku Karja köstrimajas Oskari onu Karl Allase pool külas viibides kuulis Aino jutustusi ning meenutusi teoorjuse aegsest Eesti ajaloost. Need puudutasid naist sügavalt ja koju sõites nägi ta silme ees elavalt oma tulevaste romaanide tegevustikku: «See õhtupoolik Karja köstrimajas andis mulle tõuke, et hakkasin hiljem ise hankima aineid Eesti ajaloost.»

Sügisel kirjutas Oskar, et on saanud õpetajatööd Tartus. Kui Aino lastega väsinuna Saaremaalt saabus, leidis ta Tartus Tiigi tänavalt ees tuledes särava möbleeritud korteri, kuhu õhtusöögilaudki oli kaetud.

Tartu «kitsastes oludes»

Tartusse jäid Kallased 15 aastaks. Oskar oli mitmeid aastaid õpetaja, esimese eestikeelse tütarlastekooli direktor ning Postimehe kaasautor. Aga tema armastus kuulus Eesti Rahva Muuseumile. Oskarist sai selle üks loojatest ja esimene juhatuse esimees.

1904. aastal sündis poeg Sulev ja Aino tundis, et viimane aeg oli tõsiselt kirjutamisele pühenduda. Eestisse asumine tähendas talle ärkamist oma tõelisele kutsumusele. Aino luges palju, eriti Eesti ajaloost. Aeglaselt ja piinarikkalt otsis ta oma sisemist loomingulist mina. Tänu mehele tõmmati Aino Kallas Jaan Tõnissoni sõprusringi, kuid vaimse läheduse leidis ta Noor-Eesti ringkondadega. Aino liitus suurte lootustega ja sai sellest koostööst kaasa nii mitmedki kauakestvad sõprussuhted. Gustav Suitsust ja Friedebert Tuglasest said tulevikus tema teoste peamised eesti keelde tõlkijad.

Aja kirjutamiseks võimaldasid lapsehoidjad ja mees, raskem oli koha leidmisega. Aino käis suvel kirjutamas Saaremaal või Sahkapuul, talvel aga majahoidja korteri pööningul, Vanemuise teatri juhatuse töötoas, EÜS raamatukogus, Tõnissoni töötoas või Elva võõrastemajas. Oskar pidas oma lubadust naise töösse soosivalt suhtuda. Aino võis alati kodust kirjutama lahkuda - päevadeks, nädalateks ja kuudekski.

Naine oli küll eesti keele selgeks saanud, kuid pidas selles kirjutamist oma väärtusliku aja raiskamiseks. «Hoida oma soome keel võimalikult puhas ja arenguvõimeline, nii palju kui see minul muukeelses ümbruses oli võimalik /…/ – selles on olnud mu auahnus,» arvas ta ise.

Jäätunud šampanja

Aino Kallas oli Tartu seltskonnas täiesti erakordne, aga ta jäi võõraks. Eestlased pidasid teda liialt suursuguseks, daamilikuks ja külmaks. Oli vaid üks mees, kes nägi läbi selle kooriku – see oli Juhan Luiga. Arst, publitsist ja kultuuritegelane, kahtlemata ilus ja tark mees, kel naisaustajaid murdu.

Aino kirjeldas teda järgmiste sõnadega: «Sensuaalsus ühenduses suure mõistusega, naudinguinimene mõtlejaga. Ta vaimukus paiskus esile säravate aforismidena. Kuigi ta ei olnud kõnemees, kuulati teda hinge kinni pidades. Armastuses oli ta kahtlemata suur kunstnik.»

Juhan Luiga

FOTO: Fotis

Nende vastastikune sümpaatia jäi siiski maailma ja abikaasa eest varjatuks. Juhan Luiga sööbis tundeid ihaldava Aino Kallase verre nagu mürk, nii et naine pidi endale pidevalt hoiatavalt meelde tuletama: «Ma armastan Oskar Kallast.» Kuid abikaasade omavaheline mõistmine ei toiminud enam - Aino hakkas Oskarit tema rahulikkuse ja ettearvatavuse pärast pidama igavaks. Samas kui Luiga näol arvas ta olevat leidnud inimese, kes teda mõistis.

Luiga kolimine Tartust Tallinna 1908. aastal talitses nende suhteid, kuid ei muutnud läbikäimist olematuks. Aino otsis ikka võimalust kohtumiseks, kui sõitis Tallinna kaudu Soome vahet. «Niipea, kui ma teda näen, on kõik asjatu. Ma ei ole ta peale mõtelnud nädalate kaupa, aga niipea kui olen teda kohanud, ei tunne iseennast ära. Milline deemonlik tõmbejõud on sel mehel minu suhtes?»

Kuid teadasaamine, et «neid on mitu» oli kõige parem ravim. Ainot vihastas, et mees oli suhtunud temasse kui naisesse, mitte kui inimesse, tahtnud vaid meelitada abielurikkumisele. Kui Aino talle ühel kohtumisel seda ette heitis, paiskas Juhan Luiga kibestunult tema kohta: «Jajah, marmorisse raiutud kuju, killud ainult lendavad.» Suhe leidis oma otsa alles 1913. aastal, kui Luiga abiellus Erna Villmeriga.

1909. aastal Itaalia mägedest puhkuselt naasnuna leidis Aino, et Oskar oli ostnud Tartu lähedal maad ja kavandas sinna maja ehitust. Mehes oli ilmnenud naise ümmardamise kihk. Kui Aino abikaasale oma Luiga-armastuse loo ära rääkis, pani see Oskari küll väga kannatama, kuid mehe avar loomus ja rüütellikkus sundisid andestama ja lepituse märgiks sündis 1910. aastal poeg Hillar.

Aino pidi eneselegi vastumeelselt tunnistama, et Oskar pakkus turvalisust ja rahu, mida ta kui kirjanik loominguks tegelikult vajas. Valminud eramus, mida hakati hüüdma Kallasteks, sai Aino isikliku kabineti kirjutamiseks. Maja oli oma aja moodsamaid Tartus: vannitoa, aurukapi, kamina ja keskküttega. Rohkem kui majast, tundis Aino rõõmu sellest, et tal suvel oli võimalik minna Euroopasse reisima. Viis nädalat ei meenutanud ta üldse lapsi ega muretsenud kodu pärast. Tagasi saabudes ta küll heldis lapsi nähes, kuid Oskar jättis ta täiesti külmaks.

Viimaks oli hakatud Ainot Soomes kirjanikuna tähele panema ja auahnus ning tunnustusevajadus ajasid teda kirjanduslikele ringkäikudele. Soov elada oma rippumatut elu kasvas kiiresti. Viieks-kuueks tunniks päevas nõudis ta rahu ja vaikust, et saaks segamatult töötada.

Soomes olles mõtles Aino lausa pere juurest ära minekust, «kuid ma ei jaksa teha hüpet, kuristik on liiga tundmatu ja sügav.» Kuid elamata elu naisena, oma suurt kirge välja päästmata, sundis teda endiselt otsima: «Ma olen vaimselt polügaamiline, võiksin mitme mehe geeniuse lahti sulatada.»

Hinge sild

Aino Kallas nõudis ja sai perekonnast vaba aasta Helsingis oma kirjandusliku loomingu jaoks. Ta sõitis ära 1916. aasta sügisel. Oskar oli vägagi mõistev ja salliv, lastele oli aga tajutav olukorra ebanormaalsus. Ainos puhkenud armastuseelamuse igatsus viis ta läti kunstniku Janis Rozentālsi juurde, kelle naine Elli Forselli oli soome lauljatar ja pidas Brändös pansionaati. Kuigi Jan oli 50, oli ta soe ja rõõmus inimene. Nende pikad romantilised vestlused aga ei viinud sügavama suhteni. Aino tunnistas endale lõpuks, et ta ei oska elada ja tõenäoliselt tuleb tal «minna tagasi turvalisse kitsusesse».

Ilmutusena tungis detsembris tema ellu Soome luuletaja Eino Leino. Nad olid põgusalt tutvunud 1908. aastal, kuid siis oli see jäänud vaid pinnapealseks. Nüüdseks olid mõlemad küpsenud vastastikku puhkevaks hingepalanguks.

Eino Leino

FOTO: Wikimedia Commons

Eino Leino kirjutas romaane, luuletas, tõlkis ja tegutses ajakirjanikuna, kuuludes vabameelsesse Nuori Suomi ringkonda. Boheemlase maine saatis Leinot ja rüütas mehe pettekujutlustesse ja legendidesse. Pentti Saarikoski on öelnud Leino biograafias, et too «oli Soome inetuim mees, kes levitas ülikoolis – kus sinisukkadest totsid tema värsse tsiteerisid – tripperit. Ja samas oli ta ikkagi sädelev luulegeenius ja naiste lemmik. Oli natuurilt läbinisti tunde- ja sõnainimene, kirjanik ja boheem. Soome metsarahva seast tõusnud euroopaliku kultuuri keeristorm».

Aino tundis, kuidas hakkas tegema tegusid, mis sundisid teda välja kõigist kammitsaist või leinolikult öeldes «sööstma Jumala südamesse». Peas keerlesid küsimused, kas saab ta nüüd «enesest suurema vaimu, vägeva hinge, kasvõi jäänusenagi, kas või alanduseski?» See pani isegi alati truu sõbranna Ilona pahandama: «On ehk parem, kui muretsed endale mõne teise, kes mõistab su elamuste «kunstilisust». Mina kui argiinimene vaatan neid ainult perekonna seisukorrast.»

Mitte miski ei suutnud tagasi hoida naist, kes nii kaua oli hingeliselt paastunud. Ta võttis endale auahne ülesande olla Leinole mitte ainult muusa, vaid katsuda teda võõrutada ka joomisest. Esialgu näiski see õnnestuvat. Kohtumistest üksi ei piisanud, teineteisele hakati lähetama ka pikki tunnetest hõõguvaid kirju. «Olen nii uhke ta armastuse üle! Mu suuruseunelmaks on alati olnud soov olla loova geeniuse läheduses,» tunnistas Aino. Nad istusid Leinoga Grandinis, käisid teatris, Fennias õhtusöögil, kuid tundsid lõpuks, et vajasid vaid kahekesi olemist. Aino oli saanud selle, mida tema hing oli ihaldanud ja kaasas Leino armutõotused, sõitis viimaks koju.

Kui poleks olnud lapsi, poleks ta Tartus enam päevagi viibinud. Naine polnud vaevunud kirjades abikaasale oma suhet varjama ning Oskari armukadedus oli ta päris ära vaevanud. Soomest tagasi jõudnud, leidis Aino eest hingeliselt ja kehaliselt kokku varisenud mehe, kuid see ei liigutanud teda.

1918 jõudis Eestisse sõda ja Saksa okupatsioon lõikas katki kirjavahetuse välismaailmaga. Aino otsis paaniliselt võimalusi Eestist väljapääsemiseks. Sellest hetkest, kui ta sai teada, et Eino Leino viibis Helsingis haiglas, ei lugenud enam miski. Ta kasutas valepassi, et pääseda laevale ja armastatu voodi äärde. Helsingisse jõudes tormas ta kohe haiglasse ja terve pika kuu kohtumiste jooksul sai talle selgeks, et niipea, kui Eino haiglast välja saab, saab ta mehe omaks. Romantikud pidasid plaani välismaale põgeneda.

Seal aga sekkus saatus: 6.detsembril sai Aino Eestist teate, et punased marsivad Tartu peale ja et Oskar on määratud Eesti riigi Skandinaavia saadikuks asukohaga Helsingis.

Helsingis saadikuproua

Kui Oskar Kallas Soome jõudis, keeldus Aino tema naiseks olemisest, nõudes vabadust. Viimase piirini vaevatud Oskar ägestus: «Tapa mind parem omade kätega, aga ära sunni, et ma ise sind tema sülle tõukaksin.» Neil oli ägedaid tülisid ja anumisi, aga Aino süda oli külm ja armastus otsas.

Ent elu tõsiasjad nõudsid lahendamist. Aino sõitis Tallinna, et püüda päästa Tartusse jäänud lapsi. Paraku oli raudteeühendus juba katkenud. Täiesti uskumatul kombel jõudsid lapsed siiski koos hoidjaga Tallinna, kaasas ainult mõned riided ja hõbeasjad. Nende Tartu kodu oli rüüstatud. Jõuluõhtuks pääses Aino lastega Soome.

Oskar oli nende suhet tabanud kriisist haige. Abikaasa äraolekul oli ta kõigest rääkinud Kaarle Krohnile. See omakorda oli läinud Eino Leino juurde ja nõudnud, et mees võtaks oma tegude eest vastutuse ja abielluks Ainoga. Leino olevat lubanud, aga mitte veel sel kevadel. Pärast seda oli luuletaja Helsingist kadunud, Ainol ei õnnestunud temaga kokku saada. Küll aga tuli tal maha pidada pikk ja tõsine mõttevahetus oma vennaga. Viimaks lubas ta laste pärast kodu üleval hoida ja mitte laskma vahekorda Leinoga kaugemale areneda.

Oskar sukeldus diplomaaditöösse, mis kindlustas perele sissetuleku. Kui Eino Leino Helsingisse tagasi ilmus, jätkas Aino temaga kohtumisi Grandinis või jalutas tundide kaupa mööda pimedaid rannatänavaid, mis oli vastuolus nii moraali kui tema enda terve mõistusega. Ainus, mida ta suutis, oli talitseda end niipalju, et kohtumised ei leiaks aset tihemini kui kord nädalas. Aeg-ajalt kadus Leino maale, teadmata pelgupaikadesse ja valas oma pärsitud tunded loomingusse. Mida suve poole, seda harvemaks muutusid kohtumised ja seda rohkem murdis Leino kirjadesse teema tema loomingust, mitte enam niivõrd armastusest. Mees hakkas arusaamisele jõudma, et Aino võttis oma lubadust laste ja perekonna juurde jääda tõsiselt, rahuldudes muusa rolliga.

Viimaks ei kuulnud Aino Kallas Eino Leinost pikka aega enam midagi. Tema enda aja röövisid järjest enam saadikuproua kohustused: lõunad ja võõruspeod. Sügisest olid nad Oskariga võinud kolida püsivalt Tehtaankatu 1 korterisse. Neil oli kuus tuba, kaks teenijat ja prantsuse madame konversatsioonitunde andmas. Enne jõule jõudsid Ainoni kuulujutud, et Leino olla tahtnud vahepeal abielluda kellegi maatüdrukuga, aga joomahoos pulmapäeva unustanud. Mees oli tagasi pööranud oma endisele rajale.

Oskar, tunnetades alateadlikult oma naise hingepiinu, püüdis teda omamoodi lohutada, sõnades: «Sina oled talle lõpuni loetud lugu.» See ei pühkinud veel Aino lootusi, küll aga kohtumine ühel avalikul peol, kus Eino Leino sattus lauas istuma nende vastu ja blameeris end avalikult, lastes seltskonnal lõbutseda enda joobnu abituse arvel. Paari päeva pärast saatis Aino talle kirja, kus palus Leinot Helsingist ära sõita: «Kannatasin inimeste pilkude pärast, aga kõige rohkem selle pärast, et nägin sind nii sügavale alandununa. Oli häbi ja vastumeelne.»

Leino asus Elisenvaarasse ja avaldas uusi teoseid, kirju nad enam ei vahetanud. 1921. aasta augustis kuulis Aino, et Eino Leino oli laulatatud Hanna Laitineniga ja asunud elama Aino Suitsu juurde Helsingisse. Samal ajal tuli teade, et Oskar Kallas oli määratud suursaadikuks Londonisse.

Nii Oskar kui Aino olid mõlemad korralikult kõrvetada saanud. Ometi leidis mees jõudu, et puruks rebitud otsi taas kokku sõlmida: «Kui Sa ka ühes aitad, Ainik, küll me siis teineteise sääl leiame, kus meie teed lahku läksid, ja seal katsume ühes edasi astuda.»

Londoni saadikuproua

Kolimine Londonisse avardas Aino Kallase perspektiive peadpööritavalt, nagu ta tunnistas oma kirjas Ilona Jalavale: «See on nüüd kahtlemata tipp, meie elu ei või enam tõusta, siit ei saa enam kuhugi igatseda.» Aino oli oma mondäänsuses ja suurilmalikkuses nagu loodud niisuguseks eluks, ta sobis sellega ja talle meeldis seal. Ta oli tõmmanud õnneloosi – vaid Oskar Kallas oli see mees, kes võis sellist elu võimaldada.

London vallandas Ainos uue loomingupalangu. See kujunes tema läbimurdeks kirjanikuna Inglismaal, Ameerikas, Euroopas. Aino tutvus tolle aja Briti kuulsamate kirjanike Bernhard Shaw ja John Galsworthy´ga ja tema ees avanesid ihaldatud uksed. Tema teoste tõlked said heatahtliku, vahel lausa ülistava vastuvõtu. Tähelepanu tõid ka üle Inglismaa, Ameerika Ühendriikide ja Kanada ulatunud kirjandusõhtute seeriad.

Just neil aastail kirjutas ta oma parimad ja tuntuimad teosed – «Barbara von Tiesenhausen», «Reigi õpetaja», «Hundimõrsja». Aino Kallase jaoks olid Eesti ajaloolised teemad selleks kestaks, kuhu ta projitseeris oma hingelisi läbielamisi. Nagu ta ise tunnistas ühes kirjas: «Minu ala on müüt ja legend.»

Ainus, mis kirjaniku triumfi tumestas, oli see, et kumbki kodumaa ei tahtnud teda tunnustada. Tema teoseid ei peetud Soomes auhindade vääriliseks. Eestis aga arvustati veelgi karmimalt - paljude arvates ei olnud ta õige inimene esindama Eestit ei diplomaadi abikaasana ega ka mitte kirjanikuna. Aino Kallase korraldatud esinemisturnee Eestis 1924. aastal põhjustas ägedaid isiklikke rünnakuid.

Eelnevalt oli Aino saatnud ajakirjandusele reklaampilte, kus ühel poseeris oma Londoni paraadtualetis, kolm jaanalinnusulge peas ja hõbedane slepp põrandal. Tagasi Londonis, sai ta Vaba Maa numbri, kus August Alle sarkastilises följetonis «Jaanalinnu sulgedega», pritsis mürgist õelust. Skandaal sellega ei piirdunud. Nende poeg Sulev Kallas, kohanud Allet Tartus Linda kohvikus, andis talle avaliku kõrvakiilu. Sellest tehti karikatuur.

Aino Kallas heledas kleidis, käes sulg, HKM Fp 913:12 F 4848, Hiiumaa Muuseumid SA,

FOTO: muis.ee

Oskar Kallas jäi Londoni suursaadikuks kuni oma pensionile siirdumiseni. Nende pikkade aastate jooksul kujunes Ainol välja oma rutiin: talvel õukonnas, suvel Hiiumaal Kassaris kirjutamas. Ta ise on meenutanud: «Mitu korda sõitsin Londonist otse Kassarile kohe õukonnapeole järgneval hommikul, pärast seda kui õhtul olin võtnud seljast kulla- ja hõbedasäralise õukonnakleidi ja irrutanud juustest nood kolm sinna kuuluvat valget jaanalinnusulge – Walesi printsi vapikaunistus…»

Poeg Hillar pandi kooli Inglismaal. Noorem tütar Laine tutvus Londonis õigusteaduskonnas õppinud Jaan Poska juunioriga. Nad abiellusid 1924. aastal ja rajasid oma kodu Tallinna, kus toimusid 1928. aastal ka vanema tütre Virve ja Viktor Pässi pulmad. Sulev läbis ajateenistuse kodumaal ja sai koha Eesti Panka.

Perekond Kallas tütre Virve pulmapäeval, HKM Fp 913:18 F 4854, Hiiumaa Muuseumid SA,

FOTO: muis.ee

Aeg tõi ka kurbi uudiseid. 1925. aastal sai Aino õde Helmilt kirja, kus see kirjutas, et Eino Leino oli surnud. 1927 sai ta teate Juhan Luiga surmast.

Saadikuelu hiilguse kõrvale kerkisid mured laste pärast. Poskade peres viis Jaani elupõletamine võlgadeni ja vastastikkuse usalduse kadumiseni ning see abielu lahutati 1931. Samal aastal kodumaad külastades sai Aino teada, et tal tuleb maksta Sulevi vekslivõlgu. Tütar Virvet vaevasid haigused ning tema mees kaotas töö. Nii kirjutas Aino oma päevikusse: «Mul ei oleks tohtinud lapsi olla.»

Tallinna «aadlipaar»

Kui Oskar Kallas 1934. aastal pensionile jäi, oleks Aino tahtnud kolida Soome ja Oskar ihaldas südames Tartusse. Kompromissina asuti elama Tallinna Pärnu maantee 23. Nad lävisid tolleaegse eliidiga, külastasid kevadeti Kadrioru lossi presidendi vastuvõtul. Argipäeviti kirjutas Aino draamateoseid ja reisikirju ning istus pärastlõunati Corso kohvikus.

Erika Nivanka on kirjutanud mälestusteraamatus «Soome lahe kahel kaldal»: «Oskar ja Aino Kallas olid tollal nagu aadlipaar, kui nad sammusid läbi linna, Aino Oskar käevangus oma tuntud pikas kleidis ja Oskar oma pikkade vuntsidega. Nad olid tõesti uhke paar ja nendele osutati väga suurt tähelepanu./…/ Kui Aino Kallas oma kodus liikus, siis ikka väikse sahina saatel, mis tuli nähtavasti taftseelikust, mida ta kandis. Ta nimetas oma meest alati Oskar Kallaseks. «Oskar Kallas, tule siia, palun!» Ja siis Oskar Kallas tuli.»

1935. aastal sattus Aino jälle konflikti keskmesse. Ta oli kirjutanud näidendi «Mare ja ta poeg» ja see võeti Estonia teatri mängukavva. Pärast esietendust hakkas aga kuulduma hääli, et kirjanik olevat haavanud eesti rahvast. Uuenenud rahvuslik ajalookäsitlus seadis tol ajal ilukirjandusele ühemõttelise rahvusliku kasvatuse sihi. Paul Olak kõrvaldaski etenduse repertuaarist. Aino Kallas oli sellest tugevalt ja kaua puudutatud.

Sõda ja pagulus

1939. aasta algul haigestus Aino Kallas Soomes raskesti kopsupõletikku, millega kaasnesid trombid ja kopsukelmepõletik.  Laine ja Sulev tulid teda lõpuks Tallinna viima, sest arstid tunnistasid naise surijaks. Küll tundmatuseni kõhnununa ja vananenuna, kuid Aino ajas end kodus lõpuks siiski uuesti jalule.

Saabunud nõukogude võim tõi uusi kannatusi. Oskar Kallas oli oma säästud paigutanud Eesti Vabariigi väärtpabereisse – need muutusid väärtusetuks. Enamlased võtsid üle nende Kassaris asunud suvekodu ja sõja-aastate kirjutamissuved veetis Aino Vääna-Jõesuus.

1941 jäi Aino Kallas ilma oma kahest lapsest: vanemast pojast Sulevist ja nooremast tütrest Lainest. Turismiinspektorina töötanud Laine oli abiellunud teistkordselt ihtüoloogi Aleksander Määriga ja saanud kaks tütart. 1941. aasta suvel korjas ta parajasti oma sõbranna koduaias Pirita-Kosel mustsõstraid. Vene sõdureil oli tavaks seal ringi hulkuda ja märki tulistada. Nii ka tol päeval. Üks kuul tabas Lainet otse meelekohta, ta suri pea silmapilkselt oma tütarde silmade all.

Sulevit aga hakati KGB poolt üle kuulama ja nuhiks värbama, ähvardades Siberisse saatmisega. Tema närvid ei pidanud taolisele piinale vastu ja ta lasi end ise maha.

1943. aasta novembri lõpul sõitis Aino Soome sanatooriumisse ega pöördunudki enam tagasi. Veebruaris 1944 haigestus Oskar kopsupõletikku ja viidi Tallinna diakonissihaiglasse. Märtsipommitamise ajal sai hoone osalise tabamuse. Tütar Virve leidis isa haigla keldrist, vuntsid ja juuksed lumehärmas. Saksa okupatsioonivõimud andsid loa Eestist lahkumiseks nii Oskarile kui Virvele koos kahe lapsega. Märtsi lõpupäevadel lendasid nad Helsingisse ja sealt suunduti koos Ainoga Rootsi pagulusse.

Oskar päriselt enam ei tervenenudki. Lõpuks viidi ta Stockholmi haiglasse, kus ta 26. jaanuaril 1946 aastal suri. Paar päeva enne mõistuse jäädavat tuhmumist oli ta helistanud Ainole ja öelnud oma viimased sõnad: «Ma armastan Sind üle haua.»

Aino ei kodunenud Stockholmis, kuid Soome pääses ta tagasi alles 1953. aastal. Probleemid üha halveneva tervisega muutusid raskesti talutavaks pärast seda, kui tütar Virve vähki haigestus ja suri. Polnud enam kedagi, kes oleks tema eest hoolitsenud, kuna Hillar elas perega Londonis.

Aino Kallas 75-aastaselt, HKM Fp 913:27 F 4863, Hiiumaa Muuseumid SA,

FOTO: muis.ee

Aino Kallas suri Helsingis 9. septembril 1956. aastal. Tema ja Oskari järeltulijaid elab seitsmes riigis. Ainult kolm neist räägivad eesti keelt. Lemberomaanist Eino Leinoga valmis 1997. aastal Soome-Eesti ühisfilm «Põletav armastus». Aino Kallase kõige loetavam teos tänapäeval on ilmselt tema päevik, otsekui tõestuseks teesile, et suure kunstniku suurim teos on ta elu.

Kasutatud:

  • Aino Kalda viis päevaraamatut ja tema teoseid «Minu saatuse maa» ja «Elukaaslane»
Tagasi üles