Psühholoog Kätlin Konstabel: kontrolliva suhte sada nägu

Kätlin Konstabel
, psühholoog ja pereterapeut
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Phovoi R. / PantherMedia / Phovoi R./Scanpix

Kui räägitakse suhetest, kus üks partner on teise suhtes liialt kontrolliv, siis tõenäoliselt meenuvad meile tõeliselt äärmuslikud lood. Sellised, kus seistakse, lauanuga käes, välisukse ette, et teine sõpradega kohvitama või õlut võtma ei saaks, või kus armukadedalt nõutakse aru kõigi vastassoost tuttavatega teretamise kohta.

Tegelikult võib liigne kontrollivajadus avalduda väga erinevatel viisidel. Igal juhul tasub lahti lasta stereotüüpsetest hoiakutest, muidu võib juhtuda, et oleme ise sattunud endalegi ootamatult väga ebatervesse suhtesse, ei oska seda aga märgatagi.

Tihti näeme me teise inimese – või hoopis enda – juures esmalt liigsele kontrollvajadusele viitavaid erinevaid uskumusi. Usalda, aga kontrolli. Kui tahad, et asjad tehtud saaks, tuleb ise teha. Kedagi ei saa usaldada, mitte kunagi – see lõppeb halvasti. Mina tean paremini, minul on õigus ja teised peaksid mind (selles asjas või üldse) alati kuulama. Nad ei saa ilma minuta hakkama. Sind ei saa tõsiselt võtta, sa pole piisavalt pädev / tark / kogenud. Kui ta natuke rohkem pingutaks ja lihtsalt teeks asju õigesti, siis saaks ta kõik tehtud.

Teised pole võrdsed

Need uskumused annavad ka võtme ennustada kontrolliva inimese käitumist ja igasugustes suhetes ettetulevaid probleeme. Liigselt kontrollivad inimesed ei käsitle – seda enamasti enesele teadvustamata – teisi võrdsetena, ka mitte lähisuhetes.

On loomulik, et paarisuhtes üks inimene on ühe teema osas parem ekspert või suurema kogemusega kui teine, aga kui see teema on väga oluline (nt üks pool väidab, et tema teab kõike rahast ja kontrollib kõiki pere finantse või arvab, et valdab perfektselt heades suhtes olemise kunsti ja õpetab partnerit kogu aeg, kuidas too käituma peaks), siis kipub paarisuhe paratamatult sarnanema ülemus-alluv või vanem-laps suhtega.

Kui paarisuhtes ühe poole käitumises esineb sageli üks või mitu tunnust alljärgnevatest, on igal juhul põhjust mõelda, kas selline suhe päriselt ka sobib ja kui mitte, kas võiks siis midagi muuta. Pole vahet, kas oleme ise liiast kontrollivad või on seda partner – enamasti on ka kontrolliv pool südames rahulolematu.

  1. Kontrollivale partnerile meeldib maksma panna oma arvamusi ja reegleid. Võib jääda mulje, et nad peavad end teisteks paremaks, sest nad tahavad näidata end kõige loogilisemate, praktilisemate, arukamatena. Palju räägitakse sellest, kuidas asju peaks tegema. Ühiselt plaanide või mingi (lastekasvatuse, majapidamise, tulevikusihtide, seksi) nägemuste üle arutamist ei toimu – on õige arvamus ja vale arvamus.
  2. Pingutatakse tohutult teiste inimeste, ka lähedaste muutmise nimel. Peetakse loenguid, manitsetakse, veendakse lausa agressiivselt või püütakse kaude manipuleerida teisi oma tahtmist tegema. Enamasti arvatakse täiest siiralt, et teatakse, mis teisele ja üleüldse maailmale on. Kui ümbritsevad muutuda ei taha, ollakse südamest masenduses ega saada aru, miks ei või häid nõuandeid järgida. Vigu teinud inimeste suhtes puudub kaastunne, sest mõeldakse, et nood lihtsalt ei pingutanud piisavalt, et õigesti käituda või ei osanud kuulda võtta õigeid nõuandeid.
  3. Krooniline kriitika, ka asjades, mis otseselt kuidagi kontrollivat inimese heaolu ei mõjuta. Olgu see teise irratsionaalne argument vaidluses, grammatika- või käitumisapsakas, valedetailid meenutustes, sobimatu sokivärv – kõige kohta avaldatakse arvamust.

    Ollakse veendunud, et lauskriitika ongi teise huvides, aitab tal olla parem inimene. Nii tühistatakse ka partneri väärtusi ja tõekspidamisi, puudutagu see siis poliitilisi veendumusi, usulisi arusaamu või arvamust inimloomusest üldse. Vahel öeldakse, et kriitikat ei maksa nii tõsiselt võtta, on lihtsalt sellised väikesed tähelepanekud ja võiks ju taluda natukest tögamist ja nalja – tegelikult aga tajub partner, et kallim teda pidevalt tühistab ja naeruvääristab.

    Hullematel juhtudel võrdleb kontrollija partnerit kogu aeg endaga või oma ekskallimatega, puudutagu see siis osavust voodis, karjäärisaavutusi või lapsekasvatusoskusi. Kuna kriitika on nii valdav, siis jääb partnerile muidugi tunne, et ta pole aktsepteeritud sellisena, nagu ta on.

    Vahel antakse partnerile mõista, et kui ta käituks natuke ühte-või teistmoodi, siis oleks ta lõpuks piisav, teeks soovija õnnelikuks – aga alati tuleb üha uusi selliseid olukordi. Sellise käitumisega (sinu käitumisest jms sõltub otseselt minu heaolu ja elu) paneb kontrolliv partner kallima vastutama tema elu eest ja samal ajal tekitab partneris pidevalt ebakindlust, kuna ükski tegu ega mõte ei tundu õige. Kontrolliva inimese partner hakkab ühel hetkel kriitikatulva all kahtlema endas kõige üldisemal moel – ja nii väheneb tema valmidus teha iseseisvaid otsuseid, ta on veel rohkem suhtega seotud.

  4. Kõik peab olema detailideni ette planeeritud, ka väga väikesed igapäevaotsused. Üleskutse olla spontaansem ja proovida vahel lasta asjadel lihtsalt juhtuda leiab emotsionaalset vastupanu. See võib jätta suure ja mõistliku planeerimise mulje, kuid tema enda otsused võivad olla teinekord vägagi irratsionaalsed ja emotsioonidest kantud – ehkki seda ei teadvustata.
  5. Kontrolliv partner võtab vestluses alati juhirolli. Kui teema ei tundu talle tähtis, vahetab seda omatahtsi, näitab välja igavust või küsib retoorilisi küsimusi – millele teine ei mõista midagi vastata. Ta võib ka otse öelda, et kaaslase teema, probleem või vaade pole oluline või on lihtsalt vale. Jutt võib tal endal olla paljusõnaline, ideid tuleb nii rohkelt, et teine pool ei suuda neid ega oma mõtteidki enam hallata ega midagi vastata (isegi kui seda lubatakse), ning tunneb end omamoodi pantvangina ning lülitub äärmisel juhul lihtsalt vaimselt välja.

    Rääkijal aga võib olla omakorda tunne, et teisel polegi huvi, tal pole üldse midagi öelda – ja ta domineerib veel enam, et teise tähelepanu saada. Kui tegemist on vaidlusega, siis viimane sõna peab alati jääma kontrollijale. Võib juhtuda ka seda, et kontrolliv pool teeskleb mittearusaamist – seda siis, kui ta avalikult vastu vaielda ei julge. Siis hakkab teine eriti hoolega selgitama, mida täpselt mõtles – ja sellisel moel saab jätta teisele mulje, et asi on kehvas selgitamises. Kuulajana on kontrollija kehv, sest ta ei taha teise mõtteid eriti kuulata, ei ürita saada teise vaatepunktist või siis muutub kannatamatuks, kui vestlus tema soovitud tempos ja teemadel ei kulge.

  6. On kontrollivaid inimesi, kes ei julge suhetes oma vajadusi selgelt väljendada. Vahel on püütakse alguses otse teist muuta, kui see aga ei tööta, siis valitakse kaudsed viisid. Nad loodavad telepaatiat, argumendiga, et tõelise armastuse korral saadaksegi üksteisest sõnadeta aru. Samamoodi on neil vahel väga keeruline otsestele küsimustele – eriti kui need puudutavad nende soove ja plaane – vastata, vastates võetaks ju vastutus. Enda kohta arvatakse, et partneri mõtted ja soovid on neile täiesti arusaadavad ja ilmsed. Nii ilmsed, et ei pea üldse partnerilt küsimagi (st enda arvates ollakse telepaatias väga tugev).

    Tihti esinevad partnerile salapäraseks jäävad meeleolukõikumised. Näiteks vajatakse lähedust, aga ei julgeta seda otse öelda – käitutakse hoopis nii, et partner hakkaks lõpuks kinnitama, kuidas tema tahab koos olla. Vahel kasutakse teise tähelepanu saamiseks ja mõjutamiseks eemaldumise ja vaikimise taktikat, ilma vähimagi seletuseta lihtsalt loobutakse suhtlemast või tehakse seda minimaalselt. Partner tunneb seega pidevalt ärevust ja muret, et kas ta ikka teeb kõige õigesti.

  7. Paarisuhtes võetakse pidevalt vanema roll. Valitakse teisele riideid, töökohti, õppimisvõimalusi, sõpru ja hobisid. Kallimaga räägitakse sellisel toonil nagu beebi, mudilase või mässava teismelisega – ja temast räägitakse samal moel ka teistele inimestele. Veendakse teist sööma piisavalt juurvilju ja vangutatakse pead, kui sisse läheb ülearune küpsis või veinilonks. Hommikuti ollakse äratuskella eest, partneri reisima minnes pakitakse ta kohver. Lepitakse kokku tema arstiaegu ja kohtumisi sugulaste-sõpradega – ning väljendatakse oma rahulolematust, kui partner ei kuula soovitusi selles osas, kellega peaks üldse suhtlema ja kellega mitte.

    Kuna oma seesmise ebakindluse tõttu kardetakse teiste inimeste mõju kallimale, siis selgitatakse, mis ühed või teised inimesed suhtlemiseks ei sobi (neil on halb mõju, on halvad paarisuhtele, tervisele, pole piisavalt arukad jne). Vanemlik käitumine paarisuhtes võib jätta väga hooliva mulje, aga seal taga on paraku usaldamatus partneri suhtes – et too ei oska ise arukalt oma elu üle otsustada, vajab hoolt ja kaitset.

  8. Süü ja võlatunde tekitamine. Üks võimalusi on eelmainitud pidev kritiseerimine. Teise vajadusi pidevalt olulisimaks tõstes – ka siis, kui nad seda üldse ei palu – tekitakse samuti süütunnet. Nii võib ühel hetkel juhtuda, et partneri kõik positiivsed käitumised ja sõnadki suhtes on kantud süütundest, aga mitte enam ehedast armastusest või hoolimisest.

    Kui keegi käitub suhte alguses väga altruistlikult, teeb romantilisi žeste, kingitusi, armsaid üllatusi ja üritab mõtteid lugeda, siis võibki see olla tõeliselt armas. Kui aga see jätkub ja lisaks otse või kaude vihjatult antakse mõista, et partner on nüüd kuidagi võlgu ja peaks püüdma olla samaväärselt tore, et kuidagi kena käitumist ära teenida, loetakse isegi nö punkte (kas teise kenad žestid või väljaviidud prügipanged on samaväärsed vastutulekuga voodis või lapse trenniviimisega), võtab asi juba manipuleerimise ilme.

    Partneril luuakse kogu aeg tunnet, et ta peaks olema õnnelik ja tänulik, et saab koos kontrollijaga – kes on nii hea, nii atraktiivne, nii hooliv, nii edukas – olla ja peaks selle nimel rohkem pingutama. Partner pannakse end süüdi tundma ka kaudsel viisil: «oled süüdi, kuni pole tõestanud vastupidist». Võidakse ka koguda tõendeid, et kokku panna justkui süüdistuskõnet (kuidas nt see, et jätsid kohvitassi pesemata, rääkisid nädalavahetusel kolm korda oma emaga, naeratasid kolleegile või jõid ühe pitsi rohkem näitab seda, et oled hoolimatu ja ei armasta teda).

  9. Kontrolliv inimene on äärmiselt emotsionaalne, ehkki võib end veenda vastupidises ja kohati ka väljapoole paista rahulikuna. Kontrollimise mõte on halbade asjade vältimine elus ja selleks tuleb vältida vähimatki ebamäärasust – viimane tähendab halba, tekitab ärevust ja selle võimalusega ei saada ebakindluse tõttu hakkama. Kui teised (ilma küsimata jagatud) nõuandeid või abipakkumisi kuulda ei võta, siis ollakse väga kibestunud ja tuntakse end tõsiselt tõrjutuna.

    Kui teised julgevad nende suhtes kriitilised olla, võib tulemuseks olla suur viha. Oma eksimusi ei suudeta tunnistada, sest habras enesehinnang ei saa hakkama tundeta, et milleski ollakse valel teel või polda ideaalsed ning samuti kardetakse, et teised saavad niimoodi võimaluse rünnata.

  10. Pidev ärevus või lausa paranoia partneri privaatsuse ja piiridega seoses. Partneripoolset vähimatki soovi piire seada tõlgendatakse hoolimatusena. Nõutakse sajaprotsendilist avameelsust, arvatakse end omavat õigust partneri kohta kõike teada (sest see olevatki õige armastus). Partneri kõikvõimalike nutiseadmete ja netikeskkondade salasõnade endale nõudmine, telefonide, e-kirjade ja internetikülastuste ajaloo kontrollimine koos armukadedusega on tavapärane.

    Argumendiks tuuakse vahel, et kui pole midagi valesti teinud, miks siis karta, või et ollakse varasemates suhetes väga haiget saanud, usaldus tuleb välja teenida ja seda pidevalt tõestada. Alguses võib selline armukadedus olla meelitav, aga hiljem tekitab see partneris soovi rohkem varjata – et natukestki privaatsust omada.

  11. Partneriga suheldes käib tihti läbi erinevate ähvarduste teema. Sel võib olla väga erinevaid variatsioone – oma tahtmist mitte saades ähvardatakse kas suhe koheselt lõpetada, endale või partnerile halba teha. Kui sa käitud nii või sellist käitumist ei lõpeta (mind õigesti ei armasta), siis ma lahutan hommepäev / viskan su majast välja / viin lapsed minema ja sa ei näe neid enam kunagi / tapan end ära / tapan sinu ära / räägin kõigile, milline sa tegelikult oled jne. Iseloomulik on selliste ähvarduste kordumine – ühel hetkel jõuab selline suhe seisu, kus paar ongi koos tänu sellele, et üks pool kardab, et suhet lõpetada soovides juhtub tema enda või partneriga midagi koledat.
  12. Isegi kui teise inimese kontrollimine võtab psühholoogilise või kehalise vägivalla mõõtmed, esitakse ja tuntakse ennast ohvri või kangelasena. «Mina tean ju paremini, mina tahan nagu on õige ja kõigile parem on – sina lihtsalt oled vastu. Seega ei hooli suhtest, minust, lastest, mitte millestki» või siis «Vaata, kui palju ma meie õnne / suhte / armastuse / sinu nimel pingutan». Maailm näib tihti olevat karm koht, kus peab kogu aeg võitlema ja olukorda kontrollima, et üldse ellu jääda.
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles