Naine ähvardab lahkuminekuga: mees ei tunnista oma kanepisõltuvust

Naine
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Volodymyr Melnyk / PantherMedia / Scanpix

«Ma ei oska enam midagi teha. Minu mees on kanepist sõltuvuses. Oleme koos olnud üle aasta aja, alguses ta rääkis/valetas mulle, et ta ei tee seda üldse tihti ja vahepeal oli tal enda jutu järgi ka olnud elus periood, kus ta aasta aega ei olnud suitsetanud. Ma ei oleks uskunud, et ta tõesti on selline inimene, kes iga päev suitsetab,» kurdab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Need sõbrad, kellega ta kõige tihedamalt läbi käib, teevad loomulikult ka seda. Alguses see mind kahjuks ei häirinud nii palju, kuna see oli see aeg, kui olin veel meeletult armunud ja ma ei hakkakski suhte alguses kohe talle enda tahtmist peale «suruma».

Ma olen talle seda rääkinud, nii vihahoos kui ka rahulikult. Olen rääkinud, kui vale see on. Alguses, kui ma talle ütlesin, et sa oled sõltlane, siis sai ta meeletult vihaseks minu peale – nagu mina oleks midagi valesti öelnud. Ise ta ütleb, et ta ei ole sõltuvuses ja et ta teeb seda vaid sellepärast, et tal ei ole midagi paremat nagunii teha.

Ta on mulle ka valetama hakanud, kus ta on ja kellega, kuigi ma ju tean, et ta on nende sõpradega, kellega jälle kanepit suitsetab. Olen korra isegi tema kõrval nutnud, kui ta hakkas jälle sõpradega suitsetama, kuid tema ei teinud sellest välja. Hiljem hakkas vabandama, et tegi ju nii vähe.

Vahepeal olin tema peale igapäevaselt vihane ja siis ta juba ütles, et ma peaksin temaga leppima sellisena, nagu ta on. Et kui ma ei taha temaga koos olla, võin ära minna. Järgmisel päeval ütles, et ta ei mõelnud seda päris nii. Ta ei suuda enda lubadustest kinni hoida – isegi siis, kui ma ütlesin, et okei, tee siis seda, aga palun mitte iga päev.

Meie suhe kannatab väga selle all, kuna enamuse vabast ajast veedab ta nende sõpradega, kellega suitsetab. Kolisime nüüd alles kokku. Enne ta lubas, et siis nagunii ei tee enam nii palju, kuid esimesed kaks päeva ma olen teda juba poole ööni koju oodanud. Eile läks ta veel peale tööd suitsetama, ta lõpetas kell 11 õhtul. Kui ta koju tuli, siis jälle vabandas ja ütles, et ei tule enam nii hilja. Ütlesin talle, et näen ju, et sa oled jälle suitsetanud. Alguses ajas tagasi, siis ütles, et natuke tegi jah.

Palun abi, kuna ma ei tea enam, kuidas käituda. Ma ei taha, et meie suhe kanepi pärast lõppeb, kuid mina ei suuda nii elada. Mulle ei meeldi see, milline ta kanepi laksu all on, sealt tuleb vaid lolli juttu jne. Olen tähele pannud, et kui ta päeval ei ole suitsetanud, siis on ta närviline ja eemaletõmbunud. Samas siis, kui ta on tarvitanud, on rahulik, naerab ja teeb ka minust rohkem välja.

Ma tahan, et ta sellest sõltuvusest lahti saaks. Soovin teda aidata. Mida ma talle ütlema peaks või mida ma täpselt tegema peaks? Soovin, et ta saaks aru, et ma ei kavatsegi kauaks jääda koos sõltlasega elama. Ta ei tunnista enda sõltuvust ja kuhugile võõrutusravile vms ta ei lähe. Siin loeks vaid minu abi. Kuid mida teha?»

Vastab Gordoni perekooli koolitaja Anzelika Valdre:

«Ma ei võta teie eest otsustada, mida teha. Keegi peale teie enda ei või teie elu üle otsustada. Võtan kommenteerida mõned olulised kohad kirjast, järeldused teete ise.

«Ma tahan, et ta sellest sõltuvusest lahti saaks.» Ütlen otse, et teie tahtmine ei loe. Igal inimesel on õigus elada oma elu just nii, nagu ta õigeks peab. Ja teie kaaslasel on õigus, kui ta ütleb: «Sa peaksid leppima minuga sellisena, nagu ma olen.» 

Kui me loome suhte teise inimesega, siis ootame, et meid armastatakse just sellistena, nagu oleme, et me ei pea ennast «parandama», ka armastuse nimel mitte. Hea suhtes saab inimene olla vaba, ei pea teesklema kedagi teist. Naised usuvad tihti, et mees muutub, tasub vaid neil enam pingutada. Selles pühas usu sõlmitakse abielud kriminaalidega otse vanglas. 

Sõltuvus on kohutav koorem inimesele endale ja tema lähedastele, kellest saavad kaassõltlased. See, et mees oma sõltuvust ei tunnista, on märk enesepettusest, millega enamus sõltlasi elab. Iga joodik kelgib: «Võtan ainult siis, kui tahan. Võin iga kell lõpetada.» Ta jätab endale tunnistamata, et tahab iga päev, see on juba organismi vajadus, muidu tunneb ta end füüsiliselt halvasti ja on pahur. Neid märke panete ka oma mehe juures tähele.

Tähtsate otsuste langetamisel on hea omada piisavalt infot. Kaassõltuvusest tasub lugeda Kene Truve artikleid ja selgitusi tema kodulehel.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles