/nginx/o/2018/07/30/11117227t1h3ff9.jpg)
Mõni aeg tagasi kohtusime tseremooniameistriga, et anda sisse oma abieluavaldus. Paar päeva enne seda saatis ta meile paberid, mida tuli rahvastikuregistris olevate andmetega täita. Mind tabas väga veider tunne – iga korraldatud tegevus tõi mind aina rohkem selgusele, et kohe varsti ma abiellun. Olin nagu koolipoiss eksamit kirjutades – täitsin ühte ja sama paberit kolm-neli korda.
Olin juba esimese paberiga jõudnud peaaegu ühele poole, kui tuli kirjutada sünnikoht. Alguses kirjutasin, et sündisin Hiiumaal, kuid selgus, et oleksin pidanud panema Eesti, Hiiumaa rajoon, Kärdla linn. Allkirja koha peal hakkas mu käsi värisema ja süda puperdama, läksin kraani juurde ja jõin rahustuseks vett.
Paanikaatakk oli mind tabanud ka eelnevalt – sõrmuste ostmisel. Olime ju nii palju neid uurimas ja vaatamas käinud. Lõpuks leidsime oma sõrmused Mati juurest. Proovisime kaheksat erinevat sõrmust ning toredal kombel jäime siiski lõpuks Eesti disaineri loomingu juurde. Kogu selle protsessi juures tagus mu süda aga kurguauguni välja. Võib-olla oli Johannal sama olukord, kuid sel hetkel me omavahel neid tundeid ei jaganud.
Sõrmuste ostmine ja valimine on mulle siiani kõige põnevam olnud. Ma olen enne broneerinud muusikuid, dekoreerinud pulmapaikasid, kuid ma ei olnud kunagi enne ostnud iseendale pulmasõrmust. Nüüd proovime pea iga õhtu neid sõrme. See võib tunduda lapsik, kuid tegelikult on tore ning harjutab meid mõttega abielust veelgi. Lisaks selgus, et Johanna valis pool numbrit väiksema sõrmuse, aga õnneks saime selle ilusasti ümber vahetatud.
Legendaarne poissmeestepidu...
Terve selle suve peale oli mul üks vaba laupäev. Vabaks ei jäänud see aga pikalt: sõbrad korraldasid mulle poissmeestepeo. Ka Johanna tüdrukuteõhtu langes samale päevale, ilmselgelt mitte kogemata.
Laupäeva hommikul kell 8 hakkas akna taga kõlama «Tuljak». Olime Johannaga veel totaalses unes, läksime imestunult akna peale, et teada saada, kes küll nii vara hommikul koorilaulu harrastab. Selgus, et meie enda sõbrad. Siinkohal muidugi suured vabandused naabrite suunas, sest ka nemad said äratatud laulu ning ruuporist kõlanud hääle kajal: «ÄRGAKE!» Tundus, et keegi väga pahaseks ei saanud, sest Mupo meid ei külastanud.
Riietumiseks anti paar minutit, samal ajal valasid sõbrad välja sooja samaka. Minu jaoks oli esmakogemus hommikul esimese asjana viina võtta, ma polegi uurinud, kas ka Johanna jaoks.
Pähe pandi mulle kaptenimüts, selga madrusesärk. Õlavartele tätoveeriti ankrud, mis mind tänaseni ehivad, sest need päevitusid mulle ilusasti sisse. Jõusaalis duši all käies vaatavad mind paljud mehed, ise naeru kinni hoides. Johanna sai endale aga selga ilusad rahvariided.
Esimene ülesanne oli mulle üsna lihtne – tite mähkimine. Kasutasin loovust ja valmis ta saigi. Johanna pidi paku katki lööma, sest puuhalg jäi tüdrukutel koju. See oli kõige võimsam oksakohaga pakk, mida ma näinud olen, kuid minu tulevane sai selle pooleks. Pärast seda anti meile pakkimiseks mõned minutid ning sõit võis alata. Enne teeleasumist pidime aga kohapeal üksteisele head-teed haikud lausuma. Tüdrukud ja poisid võtsid sisse eri suunad ja seiklused algasid.
Olime sõitnud kilomeetri, kui tuli esimene ülesanne – pidin karpidesse mulda panema ja istutama tilliseemned. Karpe oli kümmekond ja olgu öeldud, et ühe karbi sees ei olnud mitte till, vaid peet. Ülesanne täidetud, liikusime edasi Anne bensiinijaama, kus mulle anti kätte kanister, millesse pidin bensiini sebima. Üks armas naisterahvas andis mulle kohe 2,5 liitrit. Selgus, et see oli alles algus: kokku pidin koguma 40 liitrit. Poisid olid valmistanud ka igale vastutulelikule inimesele kingituse. Nii tegingi bensiinijaamades nalja, et kui vähe kütust annad, siis saad tilli mullaga, aga kui rohkem, siis saad väärilise auhinna omanikuks.
Järgmises bensiinijaamas vedas mul täiega, üks motikamees andis mulle 15 liitrit. Loomulikult küsisid kõik, et milleks sulle seda vaja on. Ma ei osanud muud kosta, kui et poisid käsivad. Paari tunni jooksul oli mul 40 liitrit bensiini varutud. Edasi liikusime Tartu poole ning jõudsime Emajõe kanti, seal ootasid meid kaks kaatrit. Nüüd sain asjale pihta: madrusesärk, kaptenimüts ja 40 liitrit bensiini ei olnudki niisama. Vinge sõit sai alata, meie ilusal Emajõel.
Päike paistis, muusika mängis ning tuju oli kirjeldamatult hea. Täielik lõõgastus ja puhkus oma parimate sõpradega. Tegime väikese vahepeatuse, kus pidasime maha underground peo. Jõeäär oli liivane, käisime ujumas ja nautisime lihtsalt olemist. Õhtul jõudsime Võrtsjärve äärde – metsikult ilus kant! Tuli välja, et seda teavad ka teised inimesed, sest eramaa sildid ilutsesid igal pool. Lõpuks jõudsime ühele RMK niidetud alale. Järsku saabus aga väga kuri härra, kes ütles, et kohe kindlasti ei tohi me siin grillida. Lubas kutsuda kohe päästeameti ja muud karmid koosseisud.
Meid lõpuni kuulmata jooksis ta oma majja. Majast tuli välja omakorda naine, kes oli veel kurjem. Karjus meie peale, et miks me ometi roostikus ei ole, vaid nende niidetud maal. Siinkohal võin öelda, et see oli ainuke naine, keda sellel õhtul kohtasime ning temagi oli kutsumata. Väga koomiline olukord, lõpuks jäeti meid õnneks rahule. Öösel tuli poistel mõte, et magamine on nõrkadele ja alustame parem tagasisõitu Emajõele. Nii me siis oma telgid kokku pakkisimegi ja äratasime üles ühe korraliku poisi, kes oli vahepeal tuttu läinud. Tema ei saanud üldse aru, miks keegi tuleb sellise mõtte peale, et kell 04:00 mitte magada ja hoopis seilama minna.
Päikesetõus Emajõel oli väga ilus. Tegime kohvi ja sõime kiirnuudleid. Toidust rohkem rääkides võib öelda, et sellel nädalavahetusel ei puudunud ühestki toidust liiv, mis mõnusalt hammaste vahele jäi. 24 tunni jooksul läbisime 60 kilomeetrit ja randusime peaaegu tervete kaatritega, ainult sõukruvid läksid mahakandmisele.
Pühapäeva pärastlõunal koju jõudes kukkusin ma voodisse ning ärkasin 14 tundi hiljem...
Kaks nädalat pulmadeni...
Nädal algas uue hooga: pulmad, pulmad ja pulmad. Käisin uudistamas Kõvernaela uut ladu, mis asub Laagris. See on pulmakorraldaja ja pruutpaari paradiis – sealt leidub kõike, mida hing ihaldab.
Paar nädalat tagasi käisime Johannaga Hiiumaal ja külastasime oma plaanitud tseremooniakohta. Selgus, et see oli vahepeal rohtu kasvanud ning nägi seetõttu välja teistsugune kui kevadel. Maitsesime ka oma teist proovitorti ja seekord saime peaaegu kõik paika ning loodame, et viimane ehk kolmas kord, mis võtab aset pulmas, on see täpselt selline, nagu me soovinud oleme.
Võtsime korraks ka aja maha, seda küll muidugi ikka praktilises võtmes - korjasime koos pulmadeks kive. Vahepeal oli mul tunne, nagu ma abielluksin võõra inimesega. Suvi on olnud kiire, veedan palju aega kodust eemal, vabadel päevadel oleme pere ja sõpradega koos. Hiiumaal jäi aga korraks aeg seisma, vaatasime kadakate vahelt üksteisele silma ning leidsime selle sära üles.
Nii palju on veel teha, aga palju rohkem on tegelikult juba tehtud. Järgmisel nädalal läheme valime Veinisõpradest veinid ja koondame kokku valguse, mis on üks olulisemaid nüansse visuaali juures. Kõik kokkulepped tuleb üle helistada ja kirjutada. Kuidas näiteks lahendada toolide ja laudade transport Hiiumaale? Mõtlemist ja planeerimist jagub...
Järgmisel korral...
Taago ja Johanna pulmaeri!