Kas Eestimaa kodudes tehakse veel ise süüa?
27. juuli 2018, 14:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Harjumuse kodus süüa teha ning ka esmased oskused selleks saame me kaasa kodust. Ei ole midagi lihtsamat, kui poest valmistoitu osta, kuid kas see ka majanduslikult arukas on, on iseasi. Tundub, et kodune toit on taas au sisse tõusmas ja seda nii linnas kui «maarajoonides».
Võrus elav ning sealses hulgilaos töötav kolme lapse ema Elin Alvela (42) on toidutegemist armastanud kogu oma elu. Tema sõbrad teavad teda kui «korilast» ja meisterkokka, kes ka sõpradele pidupäevadeks maitsvaid ja värvilisi roogi valmistab.
Ilmselt pole see kõik üllatav, sest tema lapsepõlvekodus Võru linna lähedal maal tehti kõik toidud ise. Ka suurem osa toorainest tuli kodusest aiast, pere pidas ise ka loomi ning kanu, mistõttu ei olnud poest vaja piltlikult öeldes muud kui suhkrut ja soola.
Elin ütleb, et suvel teeb ta kodus süüa ülepäeviti, talvel aga iga päev. «Nädalavahetusel koguni kolm korda päevas,» lausub ta. «Eks pereliikmete maitsed ole ka erinevad – suured söövad kartulisalatit, lapsed jälle pigem makaronisalatit,» räägib ta.
Elin usub, et linna- ja maainimeste harjumused koduse söögitegemise osas võivad olla kaunikesti erinevad. «Maal on rahaline sissetulek väiksem, samas on kodune toit odavam kui linnas,» jätkab ta. «Kindlasti mängib siin rolli lisaks veel erinev elutempo,» tõdeb naine, kes on läbi aegade eelistanud valmistada süüa puupliidil. «Nõnda saab üheaegselt toidu – näiteks kartulid lihaga – ahju panna ja samas ka toa soojaks,» leiab ta.
/nginx/o/2018/07/26/11038396t1h9a1b.jpg)
Kõik, mis koduaias kasvab või metsas leidub, läheb purki
Suviti on Elini kodus kesksel kohal värske kartul, värskelt hapendatud kurk ning rohelise sibula ja hapukoore salat. Talviti on hinnatuim mulgipuder ja -kapsad. «Kui laps olin, tehti meil alati mulgikapsaid ka purki, et oleks hea võtta, kui on kiire,» meenutab Elin ja kinnitab, et tangupuder pekitükkidega on tema kodulaual au sees tänaseni.
«Ka liha pruunistati ja pandi purki – oli hea võtta ja leivale panna või toiduvalmistamisel kasutada,» jätkab ta. Elin teeb enda sõnul sisse kõik, mida sisse teha annab, sest nõnda jaguvat raha enam millelegi muule, kasvõi lastega koos suvel rändamisele.
Kevadel teeb Elin esimesest rabarbrist mannavahtu, mida kogu pere piimaga väga armastab. Kõik koduaias kasvavad marjad lähevad Elini kodus kasutusse küll kookide, küll mooside sisse ja talveks sügavkülma. Esimesed seened, mis maakodu ümbruses metsas leida, süüakse kastmena koos värske kartuliga.
«Minu 16-aastane tütar Saskia oskab süüa teha ja tema pärast ma ei muretse, tema jääb kindlasti ellu,» arutleb Elin muigamisi. Poeg Keit läheb lihtsama vastupanu teed ja tema ostvat kodunt eemal elades toidu poest. Elin usub, et lapsed ja noored saavad oskuse ellu jääda kodust, ning maal on kindlasti kodus toidutegemine jätkuvalt popp.
Teeb toidu mitmeks päevaks ette
Tallinlanna, kahe väikese lapse (3 ja 6 aastat) ema Liivi Kassihhin (36) ütleb, et päris iga päev ta kodus süüa ei tee, vaid valmistab toidu korraga paariks, vahel koguni kolmeks päevaks valmis. «Katsun ikka nii teha, et toidust jätkuks kauemaks, sest kvaliteetaeg perega on ka oluline,» lausub ta.
/nginx/o/2018/07/27/11039440t1h45ce.jpg)
Peamiselt sööb nende pere ikka kodus. „Meid on kokku neli ja valmistoit on kallis. Sestap teen kõik kodus valmis ja võtan toidu ka tööle kaasa,» sõnab Liivi, kelle pere lemmikute hulka kuuluvad kodused supid, kapsa-hakkliha hautis kartuliga, kartulipudru, ahjus valmistatud kala ja kana ning perenaise enese tehtud kartulisalat.
«Nädalavahetustel, mil veidi enam aega, saab ka midagi suuremat ette võtta ning uusi retseptiroogi katsetada,» lisab ta. Et pere eelarvega ökonoomsemalt majandada, ostab nende pere tihtipeale ka poest soodushinnaga tooteid, et need sügavkülma panna. «Mees armastab meil mehist toitu nagu praekartul munaga, ma ise eelistan pigem riisi. Aga makaronid on meil väga harva menüüs,» lisab ta.
Monica Raud: kodune toit on tervislikum!
Samuti pealinnas elav, kolme- ja üheksa-aastase lapse ema Monica Raud (36) on enda sõnul hakanud kodus süüa tegema isegi rohkem kui varasemalt, samas on ta enda sõnul muutunud nõudlikumaks välja sööma minnes.
«Oleme aastatega liikunud selles suunas, et ostame koju aina vähem poolvalmis või valmistoitu. Eelistame valmistada ise, et vältida seda meeletut nimekirja lisaaineid, mida tootjad armastavad toidusse peita,» räägib Monica ning lisab, et küllalt sageli tuleb tema puhul ette, et kaupluses toote etiketti lugedes rändab kaup riiulisse tagasi.
«Ma tõesti ei mõista, miks peab lihtsas toidus olema üle kümne maitse-, lõhna-, värvi-, säilitus- jms aine,» ütleb ta. «Muidugi löön vahel käega ka, näiteks kui vaja midagi kiiresti piknikule kaasa haarata,» tunnistab ta.
«Meie peres on kaks last ning jah – on küll võimalik töötaval emal-isal pakkuda endale ja lastele omavalmistatud toitu. Võib-olla mitte iga päev, aga enamasti siiski,» on naine veendunud. Tema sõnul on lõputult lihtsaid roogi, mis valmivad 15-20 minutiga.
«Ma usun, et isegi värskelt valmistatud võileivad ja piim või tee on parem variant kui poe mõnikord ülesoolatud valmistoit või poolfabrikaadid. Ja mõnikord võib ju tulla koju pitsa või sushiga, kui tõesti ideed ja jaks otsas on,» leiab ta. Õhtuti süüakse nende kodus näiteks suppi (jätkub ka järgmiseks korraks), smuutit, omletti, ahjulõhet, pastat, salatit või ahjus koos liha või kanaga küpsetatud köögivilju.
Kui rohkem aega või on külalisi oodata, meeldib Monicale teha veidi aeganõudvamaid toite nagu hautised, pajaroad, põnevad supid ning erinevad küpsetised. «Sea- ja veiseliha ostame vähe, aga sel juhul kodulähedasest lihapoest.
Neil on alati ka lammast,» sõnab Monica, kelle elukaaslane küpsetab ise imelist leiba ja ciabattat, vahel pannkooke, juustuga täidetud pikkpoissi ning teeb ise ka risottot. Väljas söömas käies ei soovi nende pere eriti maksta keskpärase ja mitte mingeid emotsioone tekitava toidu eest. «Või vähemasti peab sel juhul atmosfäär ja ümbrus olema suurepärane.»
Mari Kuljus (48), kes elab juba mitmendat aastat perega Soomes Espoos, on harjunud hommikuti päeva alustama koduse hommikusöögi valmistamisega, olgu siis tegemist töö- või puhkepäevaga.
Mari ja tema abikaasa peavad kahasse konsultatsiooni- ning raamatupidamisfirmat ning töötavad sageli kodukontoris, nõnda juba seitsmendat aastat. "Tihtipeale valmivad toidud meeskonnatööna," ütleb Mari. "Tütar Liine on esialgu veel assistendi rollis, kui ei ole just tegemist mõne tema küpsetamisprojektiga, mil minul on au assisteerida," naerab Mari.
«Seoses lõunasöögiga tuleb meil igapäevaselt lahendada küsimus, kuidas süüa: kas teeme ise, tellime või läheme sööma,» ütleb Mari, kelle sõnul on siiani ülekaalukalt võidukaks osutunud esimene variant. «Lihtsamalt saab, kui eelmisest päevast on midagi piisavas koguses järel, värske salat juurde ja olemas,» lausub Mari. Välja sööma minek on tema sõnul vahest siiski mõnus tuulutus ja vaheldus.