Kui aastakümneid tagasi oli mees sünnitustoas miski, millest keegi isegi mõelda ei osanud, siis tänapäeval on mehe kaasamine sünnitamisesse pigem tavaline.
Eesti naised mehest sünnitustoas: ise pani sisse, ise võtku välja ka! (4)
25. juuli 2018, 10:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ometigi ei haara kõik naised suure rõõmuga oma kallimat sünnitusele kaasa. Uurisimegi, kas ja miks Eesti naised oma meest sünnitustoas näha tahavad!
Maria (28): «Kui küsimus on, kas mees sünnitusel või ei, siis minu vastus on kindel jah. Tema tahab tulla ja mina tahan, et ta tuleks. Esimest last sünnitades oli toeks ainult mu ema. Nüüd tuleb mees - ta ongi minu tugi ja kalju igas olukorras.»
Nele (31): «Ikka kaasa! Eelmine kord oli temast rohkem abi kui ämmaemandast. Ta ise ka ei tahaks sellest kuidagi ilma jääda.»
Merle (33): «Minu jaoks pole muud variantigi! Ma ei kujutaks ette, et peaksin temata seda tegema. Ta on minu tugi ja ainus, kellega end tunnen vabalt tunnen. Ja seda enam oskab ta mind hinnata! Ma ei taha mõeldagi sellele, kui ei saaks seda sündmust oma mehega jagada, see moment, ja see hetk, kui laps rinnale pandi ja kui õnnelikud me olime - see ei lähe eluski meelest ja seda enam tahan, et ta ka teise sünnituse juures oleks. Kuigi jah, ega temast muidugi väga kasu nagu pole, aga mulle piisas sellest, et ta oli lihtsalt olemas.»
Kaisa (29): «Lähen sõbrannaga sünnitama. Põhjuseid on mitu: mees vana nõrganärviline viskaks ilmselt iga natukese aja tagant pildi taskusse ja teiseks sõbranna arvas, et ta tahaks veel ühe korra elus sünnitama minna, aga mitte ise. Nii et seekord on nii. Esimese lapsega oli mees kaasas ja pigem jäi jalgu ja käis närvidele oma pidevate küsimustega.»
Mai (25): «Minul tuleb mees kaasa. Esimene laps. Hädaldab koguaeg, et naised soovivad mitut last, et järelikult ei pidavat nii valus olema. Seega tulgu ja vaadaku, kui valus see sünnitus ikkagi on. Minu arust on see loomulik, et mees viibib sünnituse juures. Ega ma seda last üksi valmis ei teinud, vahet ei ole, et ta veidi nõrganärviline. Kukub kokku, küll nuuskpiiritust antakse!»
Iris (28): «Pigem ei. Kaks korda olen üksi teinud, olen saanud ainult endale keskenduda. Mõlemad on pikad sünnitused ka olnud ja ei kujutaks ette, et peaksin veel lisaks endale ka mõtlema selle peale, et mees seal juures on. Tahab küll kaasa tulla, ma ei keela, aga pigem loodan variandile, et ta jääb siiski koju…»
Helen (34): «Jah, mees tuleb kaasa - ta on hästi dresseeritud ja teab, et istuma peab vaikselt, minu poole mitte hingama, lolle küsimusi mitte esitama ja tegema nii nagu mina ütlen! Vähemalt nii ma olin talle eelmine kord öelnud, kuigi ise ma seda ei mäleta. Samas on temast tuge, isegi kui ta on lihtsalt seal kohal ja midagi erilist ei tee.»
Marika (32): «Arvan, et ei taha oma meest sinna. Oodaku eemal, kuni laps rinnal.»
Karin (26): «Mul tuleb ka kaasa, ta ise ilmselt hea meelega ei tuleks, sest ta suht nõrganärviline, aga ta vist juba harjunud selle mõttega, et peab tulema, muidu ei ole ma ka nõus minema!»
Egle (35): «Kindel jaa, loomulik mu jaoks! Kolmas sünnitus oli mul väga raske ja ilma meheta, ma ei tea, kuidas see lõppenud oleks. Ta ei seganud mind kuidagi ja ei olnud «käehoidja», vaid minu jaoks ta võttiski sünnituse vastu - seda nii vaimse kui füüsilise toega.»
Liisa (36): «Ikka koos mehega. Ega temast abi kui sellist sünnitusel väga pole. Aga mulle meeldib, kui saan valude vahel kellegagi naljagi visata. Üksi istudes tunduks vist ääretult pikk see aeg.»
Eneli (24): «Ikka kaasa. Meie esimene laps. Samas kardan väheke seda, et pean teda seal rahustama hakkama, või siis et lähen lihtsalt iga asja peale närvi ja saan vihaseks. Ei oska ju prognoosida, mis ja kuidas täpselt olema saab.»
Tiina (27): «Esimene plaan oli ema kaasa võtta, sest ta on ainus inimene kes oskab mind maha rahustada ja ta teab kuidas asi välja näeb. Teine mõte oli mees kaasa võtta, kuigi ta on nõrganärviline ja sünnitusvideo peale läks tal süda pahaks. Äkki kulub veidi reaalsust talle siiski ära?»