Kui meie esimene kuulus kontsertlaulja Aino Tamm väikese tüdrukuna 1882. aastal Viljandi Põllumeeste Seltsimaja avamise peol Ida Thomsoni laulmas kuulis, siis hüüdis ta vapustatult isale: «Nii laulda tahan ma!» Rahvas hüüdiski Idat «Kuldööbikuks». Ta oli Carl Robert Jakobsoni õde ja helilooja Aleksander Thomsoni abikaasa.
Nüüdseks on Ida Thomson päris unustusse vajunud. Vanadest ajalehtedest võime küll lugeda vaimustatud kirjutisi tema esinemiste kohta, kuid naise eluloost teame vähe. Kogu info tema kohta kogus kokku Rudolf Põldmäe ja avaldas selle 1983. aastal. Hiljem pole sellele enam teavet lisandunudki.
Jakobsonide pere
Adam ja Lise Jakobsonil oli kuus last. Kui pere viimane laps Ida Alvine 1. märtsil 1855 sündis, oli Adam Jakobson Torma kihelkonnakooli õpetaja. Oma isa ta mäletama ei saanudki, sest see suri juba siis, kui Ida oli kõigest kaheaastane. Vanim vend Carl Robert, kes sel ajal õppis alles Valga Cimze seminaris, oli sunnitud juba 16-aastaselt perekonnapea kohustused oma õlule võtma ja 1859. aasta sügisest isa ametijärglasena Tormas tööle hakkama, et peret ülal pidada.
Jakobsonide elukohad muutusid tihti. 1862-1864 elati Jamburgi (praegune Kingissepp) linnas. Kui Carl Robert aga Peterburgi siirdus, sai perekonna põhiliseks asupaigaks Tartu linn. Vanemad õed-vennad olid selleks ajaks juba laiali hajunud, vaid Rosalie ja Ida olid jäänud emaga. Pidev võitlus vaesusega ei võimaldanud erilisi õppimisvõimalusi. Nii saigi Ida haridust vähetuntud Margussoni kehvavõitu erakoolis.
Armulugu õpetaja ja õpilase vahel
1870. aastal tuli kooli tunde andma noor matemaatikateaduskonna üliõpilane Aleksander Thomson. Ta õpetas klaverimängu, rehkendamist ja kirjandite kirjutamist. Kümneaastase vanusevahega Ida ja Aleksandri vahel puhkesid tunded, mis mõistetavalt tüdruku perekonnaliikmetes vastuseisu tekitasid.
Nooruke armunud neiu pöördus abisaamiseks vanema venna Carl Roberti poole. Ida kirjutas talle oma suurest õnnest, mis olevat teda seevõrra muutnud, et ta ei tundvat ennast ära. Teda peetud halvaks tüdrukuks, sest ta olevat sattunud mülkasse, millest ei lootnud pääseda. Nüüd tulnud hea inimene, kes aidanud teda uuesti ellu. Thomsoni õppetunnid tegevat teda õnnelikuks ja ta ootavat neid igatsusega. Ida palus vennalt õnnistust ja heatahtlikku suhtumist Thomsonisse, kellel olevat ausad kavatsused.
Ka Aleksander Thomson kirjutas Carl Robert Jakobsonile 1871. aasta kevadel omalt poolt kirja ja tunnistas armumist oma õpilasesse. Ühtlasi kurtis ta, et neiu perekond ei sallivat tekkinud olukorda ja solvavat neid aina. Aleksander küll tunnistas, et neiu armastus olevat varajane, kuid lubas omalt poolt aumehelikult käituda. Tema soov olevat kaasa aidata, et Ida saaks paremat haridust.
Carl Robert Jakobson, kes võis Aleksander Thomsoni veel Cimze seminari päevilt teada, asus noorte suhet pooldavale seisukohale ja soovis nende jätkuvat õnne. Muidugi vaid juhul, kui suhe sündsalt ainult vaimseks jääb.
Aleksander Thomson oli sündinud Sangastes veskirentniku pojana, õppinud Tartu kreiskoolis ja Valga Cimze seminaris. 1865. aastal sai ta Kanepi kihelkonnakooli õpetajaks, hiljem töötas koduõpetajana Viljandi lähedal Vana-Võidu mõisas. Juba neil aastail oli tal tekkinud sügavam huvi muusika vastu. Ta pani Kanepis kokku segakoori, mida ka ise juhatas. Aastatel 1870-1872 õppis Aleksander Thomson Tartu Ülikoolis matemaatikat.
Tee abieluni
Ida jättis 1871. aasta kevadel kooli pooleli ja siirdus vend Friedrichi juurde Viljandimaale Lõhavere mõisa, kus vend töötas valitsejana ja oli hiljuti abiellunud Carl Roberti tulevase naise Julie Thali õe Mariega. Ida ülesandeks oli noorele abielunaisele abiks olla enne esimese lapse sündi ja hiljem aidata väikest poissi hoida.
Aleksandriga jätkati suhet kirja teel. Ida esitas küsimusi ja peigmees vastas pikalt. Neiu püüdis Lõhaveres iseseisvalt õppida. Kuid see oli suuresti raskendatud, sest mõisavalitseja pere elas vaid ühes toas – alatasa käidi sisse-välja, oldi ärkvel hilisööni ja juba hommikul kell viis jalul. Ka lapsehoidmine just palju hõlpaega ei andnud.
Meeleolu tegi mõruks, et ikka veel abiellumiseks väljavaateid polnud, sest Thomson õppis alles ülikoolis. Nii tunnistas ta vennale: «Ka on meie tulevik nõnda ebakindel, et me üsna nõutud oleme.» Viimaks jättiski Aleksander ülikooli pooleli, kui talle pakuti õpetajakohta Peterhofis saksa kirikukoolis.
Muusikaõpingud Peterburis ja Pariisis
Pulmad peeti 1874. aasta septembris ja õnnelik noorik kirjutas Carl Robertile: «Kanged ahelad, mis minu liikmeid on halvanud, on maha langenud, armastusega läbivalgustatult olen ma uuele elule ärganud.» Ida kutsus venda külla, et see imetleks tema kokakunsti, mis olevat enneolematult kõrgele tõusnud. Vend Friedrich ja õde Rosalie olid noorpaari juba külastanud. Thomsonite pere lähedasteks sõpradeks Venemaal said keeleteadlane Mihkel Veske ja maalikunstnik Johann Köler.
Seejärel koliti elama Peterburgi, kus Aleksander sai Anton Rubinsteini perekonnas koduõpetaja koha. Kuulus helilooja avaldas kaugele küündivat mõju nii Aleksandrile kui Idale. Just siin algasid Thomsoni esimesed heliloomingukatsetused ja maestro mõjutas Idat laulmist õppima minema, et arendada oma looduse poolt antud kaunist häält.
Kui Aleksandrist sai 1876. aastal matemaatikaõpetaja Peterburi saksa gümnaasiumis (nn Peterschule), võimaldaski see Idal hakata võtma laulmise tunde Henriette Nissen-Salomoni juures. Kahe aasta pärast see enam teda ei rahuldanud ja kui õnnestus saada keiser Aleksander II stipendium, siirdus Ida Thomson 1878. aastal edasi õppima Pariisi.
Järgnesid kaks aastat õpinguid laulupedagoog Pauline Viardot-Garcia juures. Rahaliselt toetasid nii abikaasa kui vend. Õnnelik Ida suutis väsimust tundmata palju töötada ja õppimine laabus hästi. «Igavene päikesepaiste ja balsamiinne õhk annavad mulle üsna teist jõudu ja teist julgust elamiseks,» kirjutas ta kodustele. «Hääl on nõnda pehmeks ja panduvaks muutunud, et seda võiksite vaevalt ära tunda.»
Naise välismaal õppimine koormas Aleksander Thomsoni võlgadega. 1879. aasta lõpust jäi ka venna Sakala ilmumine pooleli ning tal polnud enam võimalik õele raha saata. Kibestunult kirjutas Ida vennale: see olevat nende perekondlik viga - hoolitseda võõraste eest, omaste eest mitte. Näis sedaviisi, et Idat hakkas ähvardama koju tagasipöördumise sundus. Naine jäi Pariisi siiski niikauaks, kui oli veel vähegi lootust – «pea täis vaimu ja talenti, aga kukkur tühi.» Viimaks ei suutnud ta enam tundide eest tasuda, pansionimaks oli võlgu ning järgmise aasta algusest pidigi Ida Peterburi tagasi pöörduma.
Viimase aasta närvipinge ja kehvades oludes virelemine andsid tagasilöögi tervisele. Kuigi naine oli kavatsenud Peterburis lauluõpinguid jätkata, haigestus ta «tõsisesse närvihaigusesse», mis pani ta pikaks ajaks põdema.
Esimesed esinemised
1881. aasta 24. mail esines Ida Thomson esmakordselt Peterburi eesti Jaani kirikus vaimulikul kontserdil kahe lauluga. Ta laulis ühte Bachi laulu ja Stradella «Kirikuaariat», mis olevat väga hästi välja tulnud, nagu kirjutati ajalehes Herold. Sama aasta suve veetis Ida Thomson venna talus Kurgjal, et kosutada oma tervist, sest kavatses sügisel Peterburis suurema kontserdiga esineda.
19. märtsil 1882, just rahvusliku liikumise haripunktil, suri Carl Robert Jakobson. Tema algatatud Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi maja avamisest sügisel kujunesid suurejoonelised kolmepäevased pidustused. Jakobsoni lesk ja õed olid valitud seltsi auliikmeteks. Carl Roberti mälestuseks organiseerisid nad koos sõpradega näitetrupi, et etendada tema näidendit «Arthur ja Anna». Lisaks lubas Ida üles astuda ka kontserdil.
Avaaktusel 8. oktoobril esinesid koorid ja rahvarõivastes Ida Thomson Karl Hellati klaverisaatel, lauldes jällegi «Kirikuaariat». Inimesi oli peole tulnud «otsata palju», nii et seltsimaja kõige suurem saal kõigist ilmakaartest kokkuvalgunud hulkasid ära ei suutnud mahutada. Teisel pidupäeval esines Ida mitme lauluga, «mis kõiki kõrgemate tundmustega täitis ja kõiki südameid liigutas». Sakala kirjutas: «Tõe poolest võib selts uhke olla, et esimeses kontserdis, mis uues majas anti, seesugune laul ühe Eesti tütre rinnust on helisenud, kes vaevaks oli võtnud tähtsaks päevaks siia reisida… Iseäranis kuulsas Saksa laulus «Erlkönig,» tulivad ka kõige raskemad käigud ja käänud imekspanemise väärt puhtuses ja maheduses kuuljate kõrvu, mis igal ühel veel kaua saavad südames helisema.»
Kella üheksa ajal õhtul algas näitemäng. Osalisteks olid Jakobsoni õemehed Aleksander Thomson ja Jakob Johanson-Pärna, õde Natalie koos tütre Martaga ja Ida Thomson, kes mängis naispeaosalist Annat. Kaasa lõid ka vennad Peeter ja Karl Hellat. Etendus võeti publiku poolt nii suure vaimustusega vastu, et saal polevat kõiki soovijaid ära mahutanud. Seega pidi näidendit järgmisel õhtul kordama. Nii kujuneski kolmepäevasest seltsimaja avamisest võimas poolehoiuavaldus Carl Robert Jakobsonile.
Sama aasta 15. talvekuu päeval esines Ida õde Natalie Johanson-Pärna Eesti Kirjameeste Seltsi koosolekul kõnega «Eesti tütarlaste haridus». See oli esimene kord, kui eesti naine astus kõnepulti. Natalie oli ka see, kes avas Tallinnas esimese eesti naiskäsitöökooli.
Idast sai hea näitleja
Jakobsoni «Arthurit ja Annat» etendati 1882. aasta lõpul ka Peterburi Eesti Heategevas Seltsis, mis uute jõududega hoogsalt käima lükati. Seltsi laulukoori hakkas juhatama Johannes Kappel, näitejuhiks sai Aleksander Thomson, kes Oleviku teatel osutus «väga osavaks ja asjatundlikuks näitemängu juhatajaks». Kappeli kirikukoori kontsertidel astus Ida mitmeid kordi üles edukate sopranisoolodega.
Järgmise aasta kevadel korraldati Natalie naiskäsitöökooli toetuseks Tallinnas Linda laevaseltsi saalis uuesti näitemängu esitamine ja muidugi sõitis Ida selleks Peterburist kohale. Ta põimis näidendisse ka oma abikaasa laulu «Kannel», mille esitamise eest pälvis «kuldööbiku» nime. Etendus oli nii edukas, et seda tuli veel kaks korda korrata.
Oma näitlejaannet rakendas Ida Peterburi Eesti Heategevas Seltsis hiljemgi. Nii mängis ta peaosa näitemängus «Vee ja leiva peal», teenides ära tulise aplausi. Erilist kiitust jagati Idale aga osa eest Karl August Hermanni näidendis «Linnas ja maal» ja J. Kantswey algupärases kurbmängus «Mihkel ja Liisa».
Abielu lagunemine
Ent näitetrupis mängisid kaasa ka üliõpilased-vennad Peeter ja Karl Hellat. Arstiteadust õppinud Peetri ja Ida vahel hakkasid arenema soojemad tunded, mis kippusid rikkuma nii koostööd Heategevas Seltsis kui murendasid Thomsonite abielu. Rääkimata sellest, et abielupoolte suhete jahenemist märkas ka perekond ja õed panid seda Idale pahaks. Suhted Natalie ja Rosaliega jahenesid.
1883. ja 1884. aasta suved veetsid Thomsonid Toilas sealse rahvusliku liikumise tegelase Abram Simoni majas, kes entusiastlikult kohalikku teatrimaja ehitas. Tõsi küll, Aleksander veetis suurema osa ajast ringi sõites ja aktiivselt osa võttes Aleksandrikooli peakomitee ja Eesti Kirjameeste Seltsi koosolekutest. Et naisega kahekesi olemist vältida, üritas ta mitmeid kordi ka Johann Kölerit Toilasse suvitama meelitada.
Sügisel jäi Ida Kurgjale Julie Thali ja tema tüdrukute juurde ega soovinud mehega koos Peterburi naasta. Aleksander küll mõistis, et abielu on purunemas, kuid lahutada ta siiski ei soovinud. Ida püüdis kodumaal endale sissetulekut teenida. Selleks turgutas ta koos õe Nataliega näitetrupi üles. Jälle etendati mitmes paigas «Arthurit ja Annat».
Oktoobris käidi Narvas, kus Ilmarise selts andis neile tasuta saali ja valgustuse. Ida mängis ikka peaosa, kõrvalosades astusid üles kohalikud näitlejad. Kaastegev oli sellel õhtul ka Ilmarise laulukoor Georg Otsa vanaisa Hans Otsa juhatusel. «Mängitud sai väga heaste. Kõik olid ütlemata vaimustatud,» kirjutas ajaleht Valgus. «Siin oli näha, et kunst ka Eesti näitelaval maad on leidnud. Imestava osavusega etendasid iseäranis Anna ja Tiio (N. Johanson-Pärna tütar Martha) oma osasid.» Naiste esinemise mõjukust tõstsid nende rahvariided, mille eest oli hoolitsenud Natalie oma käsitöökooli õpilastega. Saal sai pealtvaatajaid täis ja tulu saadi umbes sada rubla.
Novembris korraldasid õed etenduse Tallinnas Lootuse seltsi saalis. Sel korral sattus Ida lavapartneriks noor näitlejaks ihkav Eduard Vilde.
Õpetaja ja näitejuhina
1885. aasta oli Idale raske. Abielutülid viisid lõpuks lahutuseni ja ületamatute vastuoludeni sugulastega. Ainult Kurgja rahvas hoidis Ida poolele. Kuid venna talu oli sattunud võlgadesse ja Julie tahtis Kurgjat ära müüa. Ida keelitas vennanaist, et ta ei müüks talu ära, sest raha saavat kergesti otsa. Temalegi olevat Kurgja varjupaigaks, kodutu nagu ta nüüdsest oli. Ida sõitis isegi Peterburi ja püüdis astuda samme talu võlgadest päästmiseks.
Kuid ta isegi oli sattunud lahutusega äärmisesse vaesusesse. Aleksander Thomson oli uuesti abiellunud neiu Altdorfiga ja endised abikaasad jäänud teineteisele võõraks. Ida palus laenu vanalt tuttavalt Johann Kölerilt, kes talle lubas vahetevahel anda 100 rubla.
Järgmised viis aastat elatas Ida end Toilas tunniandmisega, saades peavarju vana tuttava Abram Simoni majas.
Veel paariks aastaks pääses naise talent maksvusele, kui ta 1890. aastal uuesti Peterburi elama asus. Idast sai Eesti Seltsi näitejuht ja Peeter Hellatist seltsi esimees. Vahepeal veidi soikunud seltsielu läks uue hooga käima. Koore asus juhatama noor Konstantin Türnpu.
Seltsi peol novembris 1890 esitati K. A. Hermanni ühevaatuseline näitemäng «Oksjon», mille lavastas Ida Thomson. Ise ta seekord kaasa ei mänginud, kuid tema debüüt näitejuhina teenis publiku rahulolu. Järgmine pidu korraldati veebruaris 1891. Mängiti pikemat näidendit «Linnas ja maal».
Seekord tegi Ida kaasa koos keiserliku ooperi laulja, eestlanna Prüskiga. Koos noore lauljatari Aino Tammega esitasid nad näidendis ka duette. Postimehe kirjasaatja tähendas: «Nimelt olivad Th(omsoni) soololaulud ja nõndasama duettid, mis nad neiu T(amme)ga ette tõivad, täiesti elavad pärlid, mida me seni oma näitelavadel vistist veel mitte kuulnud pole.» Ka koorilaulud mõjunud «vägevasti». Ida Thomsoni saavutustega oldi rahul ja tema vaeva osati hinnata.
Lisaks organiseeris Ida Thomson seltsis ka noortele neidudele laulukooli. Nii mõnelgi peol astus ta koos oma õpilaste kvartetiga üles. Postimees kirjutas: «Õpetajanna hoolsa töö varal on nad üpris kaugele jõudnud, seda tunnistas kvartettide ilus ja selge kokkukõla. Kõige rohkem vaimustust äratas aga õpetajanna ise aariaga Weberi ooperist «Nõidkütt». Mahedalt ja õrnalt kõlas siin palves lauljanna hääl, kuna ta jälle varsti rõõmutujus vägevaks paisus, nagu oleks ta kõiki omaga ühes hõiskama meelitanud.»
Ida Thomsoni menu jätkus ka näitelaval. Peterburi Eesti Heategeva Seltsi peol maikuus 1891 etendati ainult ühte väikest näitemängu, kuid seegi äratas tähelepanu, «sest proua Th(omson), kes vallatuse pärast «vee ja leiva pääle» mõistetud koolitütarlast etendas, mõistis parandamata ja vangis vallatust edasi tegijat plikat nõnda loomulisel viisil etendada, et tahtes ehk tahtmata ennast mõne tütarlaste-kooli turnitoas arvasime olevat. Iseäranis korda läksivad kohad, kus ta oma järelvaatajat välja naeris. Rahvas ei jõudnud naeru keelda ja lõpul pidi anderikas näitleja kolm neli korda rahva nõudmise pääle välja tulema.»
Oktoobris peeti pidu esinduslikus Kononovi saalis. Laulis tuntud vene laulja Aunenkov, teises osas etendati laulumänge «Laululinnud» ja «Auline härra». Muidugi oli «laululinnu» osas Ida Thomson, keda arvati selleks sündinud olevat.
Järgmisel aastal ajakirjanduses Ida Thomsoni esinemisi enam ei märgitud. Ilmselt neid ka ei toimunud, kuigi tema neidudekvartett endiselt üles astus. Laineid lõi nüüdsest hoopis noor komponist Miina Hermann oma naiskooriga. 16. mai 1892. aasta Postimehes avaldas Ida Thomson oma tänuavalduse kaastöölistele ja teatas tagasiastumisest näitejuhi kohalt. Mis sellise otsuseni viis, pole võimalik teada saada.
Kurtis üksindust ja kaitsetust
Viimane teade Ida Thomsoni avalikust esinemisest pärineb 1893. aastast. Nimelt siis asutati Toilas karskusselts Kiir, mis üüris Simoni teatrimaja endale koduks. Uus selts hakkas hoogsalt näitemänge etendama. Sama aasta sügisel esines seal ka «Jakobsoni õde, lauljanna Ida Thomson suure menuga».
Suhted perekonnaga olid Idal ammugi katkenud. Sugulaste omavahelisest kirjavahetuses avaldati koguni kartust Ida vaimse tervise pärast. Ilmselt oli naine tegevuseta ja elas viletsates elutingimustes. Õde Natalie oli arvamusel, et Ida lapsed Hans ja Ella olid ema poolt kehvasti hooldatud. Viimaks asus tütar Ella oma isa Aleksander Thomsoni juurde elama. Poeg Hans oli arvatavasti Peeter Hellati laps. Ometi polnud mees Idaga abiellunud. Ilmselt see kibestumus pidurdaski Idat Hellatilt toetust vastu võtmast, kuigi ta kannatas suurt puudust. Naisel oli tekkinud arvamus, et Hellatid töötavad pidevalt salaja tema vastu, et takistada tema edasijõudmist.
Suures hädas pöördus naine 1898. aasta märtsis isegi oma venna verivaenlase Jakob Hurda poole, keda tunti Peterburis jõuka mehena. Ida kurtis, et tal olnud kaks aastat raskeid asjaolusid, mistõttu ta olevat ilma rahata. Kui ta vaeseks jäänud, pöördunud sugulased temast ära. Ta olevat kuulnud küll, et Hurt vihkavat nende perekonda С. R. Jakobsoni pärast, kuid pöörduvat siiski tema poole, et saaks lühikeseks ajaks 15 rubla laenu. Ta lootvat selle varsti tagastada, sest saavat kindla teenistuskoha. Kas ta Jakob Hurdalt ka toetust sai, pole teada.
Viimane teade Idast pärineb 1899. aastast. Veel enne vana sõbra surma pihtis ta kirjas Johann Kölerile: «On nõnda hirmus kurb päris ilma kaitseta maailmas eksisteerida; kuidas ma kadestan iga naist, kes võib oma mehe kaitse all elada ja kes ei pea oma igapäevase leiva pärast ennast surnuks vaevama. Meelsasti töötan ma, aga see teeb meeletuks, kui nõnda sulle vastu töötatakse.»
Siis tema jäljed kaovad. Arvatakse, et Ida siirdus välismaale, oletatavasti Viini või Pariisi. Me ei tea tänapäevani isegi laulja surma aega. C. R. Jakobsoni laste ja sugulaste aastakümneid jätkunud kirjavahetuses ei kõneldud kunagi sõnagi Ida Thomsonist.
Andekas laulja, suurte võimetega näitleja ja näitejuht ei leidnudki võimalusi oma ande täielikuks rakendamiseks. Selles võisid oma osa mängida nii tema enda raskepärased iseloomuomadused kui poolvarjatud närvihaigus, aga ka lahutatud naise tunnustamata sotsiaalne staatus.
Kasutatud: