Loore Linnu elu mängureeglid. Elus on vaid üks asi, mis tõeliselt loeb

FOTO: StockSnap / CC0 Licence

Ajaressurss on kõigil teadagi piiratud. On palju tööd, on vaja tõhusalt puhata, on vaja reisida ja kodus toimetada. Päevad on tihedalt täidetud kohustustega. Aga on üks lihtne reegel – leia ikka ka päriselt aega ka oma lähedaste jaoks, oma perekonna, vanemate, sõprade ja lähedaste jaoks.

Ja mitte niisama, möödaminnes, jooksu pealt, vaid täielikult. Leia võimalusi, et rääkida, olla olemas ja kinkida oma väärtuslikku aega. Vastu soovida midagi pole vaja, sest vastu hakkab elu ise sulle kingitusi andma. Imekombel hakkavad paranema suhted ja kõik muutub. Sa muutud edukaks ja sinu vastu tuntakse huvi. Aga sa oled ise teinud selle ime – pööranud vaid täit tähelepanu oma armsatele ja lähedastele.

Vahel avastad, et sa pole helistanud oma ainsale elusolevale sugulasele pikki kuid. Lihtsalt pole meeles olnud. Või ei ole helistanud sellepärast, et kusagil südamesopis pesitseb ammune solvumine mingi vana asja pärast, mis iga kord, kui sugulasele mõtled, pinnale ujub ja helistamist takistab. Sa ei ole oma sisimas andestanud, tuleb välja. Võta siis ühendust, ja tee esimene samm. Vähemalt oled lahti saanud vanast solvumisest, sest oled nii otsustanud. Ja edasi hakkab kõik muutuma – sa oled teinud suure sammu edasi. Usu, see muudab väga palju!

Suhtumise inventuur

Aeg-ajalt tasub oma suhtumised üle vaadata – kas ma ehk jätan lähedasi tõrjudes end hoopis millestki ilma? Milleks ma mäletan seda vana asja, mida ju olematuks teha ei saa, kas see pole mitte mõttetu ja kasutu? Kui olla natukenegi teadlik sellest, et et aja leidmine teiste jaoks teeb kokkuvõttes elu paremaks kõigil, siis tuleks ikkagi võtta ennast kokku ja helistada, saata meil või sõnum, teha üks liigutus ja asuda suhteid parandama.

Aga kui oled kord tõrke ületanud, saab edasi minna ja see saab olema juba palju lihtsam. Kui oled esimese kontakti taastanud, oled saanud palju parema enesetunde, kasvõi juba sellest, et oled teinud selle sammu.

Ma ei arva, et kõik muutub hetkega, seda ei saagi oodata, aga sa oled olnud esimene, kes kontakti otsib. Ja vaata, seda tehes muudad sa enesetunde mitte ainult endal, vaid ka teisel inimesel, ja see juba on midagi! Ja kui ta ei vasta su heale tahtele nii, nagu ootasid, siis lihtsalt andesta talle ja lase lihtsalt olla. Aga sul saab olema parem, sest sa oled vähemalt proovinud ja alati jääb võimalus, et järgmise sammu astub teine.

Igas perekonnas on oma lood, suhted inimeste vahel ei ole alati lihtsad. Väga palju on probleeme kõikvõimalike pärandusasjade ümber. See on tavaline, et keegi pole rahul, kui keegi saab tema arvates rohkem midagi, mis isegi talle ei kuulu. Tasuks kaaluda, kas on ikka vaja seda omada, mis langes sülle kellelegi teisele. Kas omamine teeb mind tegelikult ka õnnelikuks? Ja mismoodi muudaks see minu elu, kui saaksin endale midagi, mida ma vahest isegi ei vaja?

Iga asi toob kaasa kohustused, lisab uusi väljakutseid ja iga asjaga käib kaasas mingi uus teema, mida tuleb lahendama asuda. Vahest ei tasugi kahetsust tunda millestki ilmajäämise üle, sest saamine tähendaks suurt hulka kaasnevat jama, millega tuleks tegelema hakata. Väga palju suguvõsa tülisid jääks olemata, kui vähegi mõeldaks.

Aeg loeb

Igal asjal on mitu külge ja mitu vaatenurka, kui vähegi kaaluda, on võimalik leida selline, mis on sulle parim. Ja parim ka teistele osalistele. Sellepärast soovitan ma rääkida ja mitte oodata, et tullakse rääkima, ning helistada, isegi kui tundub, et see on nii raske.

Ma millegipärast usun, et keegi ei taha tegelikult tülitseda ja tüli norida, või kui selliseid inimesi on, siis muutes oma suhtumist ja käitudes võimalikult neutraalselt, võib ootamatult selguda, et tülinorija on tegelikult täitsa normaalne inimene. Ja ikka jälle kordan ma, aga kordamine on ju tarkuse ema: muuta võid teist inimest ainult iseenda, st oma suhtumise muutmise kaudu, sest mitte ükski inimene ei muutu paljalt sellest, et sina tahad. Muutumine on protsess, vastastikune peegeldamine. Et muuta teist, tuleb muutuda ise. Jah, ja olla esimene, kes alustab, kes tahab paremat elu.

Lähedastele oma aja kinkimine on suur asi. Kui sul on lapsed, siis võta aega nende jaoks ka päriselt. Mitte nii, et istud ninapidid telefonis ja heidad lapsele ainult silmanurgast pilgu ja vaatad eemalt, et kõik oleks korras. Pühenda ennast talle, seleta talle maailma, tutvusta ümbritsevat, ole lihtsalt täielikult tema päralt kasvõi mõni tund päevas.

Sa võid öelda: aga ma ju kogu aeg olen temaga! Aga kas sa pühendad ennast täielikult? Kui mõtled, siis saad aru, et täielik pühendumine on midagi muud kui igapäevane rutiin, mida täidad. Muidugi on neid, kellele see jutt võib tunduda ülearune. Ma tean oma kogemustest, kui lihtne on sukelduda töösse, kui laps mängib kõrval, seega olla temaga vaid osaliselt, mitte täielikult, poolikult. Selle saab korvata nende tundidega, kus temaga mängid, loed või kusagil käid, kui oled täiega tema päralt. Leia selleks aega, see tasub tuhat korda ära.

Kui helistab mõni vana inimene, kes lihtsalt tahab rääkida, siis kuula ta ära, isegi kui see on tüütu, leia see aeg, ja sa ei kahetse. Kui sa parajasti rääkida ei saa, siis ütle talle seda, näiteks, et kas sa võid hiljem tagasi helistada. Ja tee siis seda ka kindlasti. Sa ei tea, kui palju loeb teisele inimesele sinu kingitud aeg ja tähelepanu, eriti kui ta on vana ja tal pole enam, kellega rääkida.

Sellised suvised mõtted. Inimesed liiguvad palju ringi, külastavad sugulasi, et kasvõi kord aastas koos olla, saadavad lapsi vanaemade juurde, kes siis tänulikult oma aja lastele pühendavad. Sest kunagi me ei tea, mis mälestusi me endast maha jätame, kuidas mäletatakse meie olemist, meie suhtumist, meie tegusid.

Armastage neid, kes on meile kallid ja ärge jätke seda välja ütlemata või näitamata. Hea sõna ja hea tegu ei jää märkamata, see on seeme, mis loob paremat tulevikku kõigile.

Tagasi üles