Peipsi järve lähedal Tudulinna vallas elab 33-aastane Siivi, kes kasvatab üksi kaheksat last, sissetulekuks vaid sotsiaal- ja lastetoetused. Siivi elu pole kunagi olnud lihtne. Ta oli alles väike, kui tapeti tema isa. Siivi ema oli alkohoolik, kes rändas töö- ja eneseotsinguil lapsega mööda Eestit, end pikemaks ajaks sisse seada ei õnnestunud kusagil. Elu pahupoolega liigagi hästi kursis olev naine alustas iseseisvat elu 15-aastaselt, kool jäigi pooleli.
Naine kolis Tudulinna valda, kus sünnitas kaheksa last. Selle aasta maikuus tundis eluraskustest väsinud Siivi end psüühiliselt kurnatu ja haigena. Iseendaga ummikus olles jäi tal märkamata, kui raskelt haiged olid tema kõige väiksemad lapsed – 2,8-aastane Karolin ja 1,5-aastane Markus.
Lapsed viidi lastekodusse
Ühel päeval astusid tema kodu uksest sisse valla sotsiaaltöötajad, politseinikud ja kiirabiarst. Karolinil oli kopsupõletik, Markusel infektsioon. Lapsed viidi haiglasse ja paariks nädalaks toimetati psühhiaatrilisele ravile ka Siivi ise. Kui ta haiglast välja sai, teatati talle, et Karolin ja Markus on viidud Narva lastekodusse.
«Ei oleks osanud arvatagi, et sotsiaaltöötaja nii südametu on, et lapsed ära viib ja neid külastada ei luba,» räägib naine nüüd, peaaegu viis kuud hiljem, mil lapsed on kohtu otsusega taas kodus.
«Tõ emme!» rõõmustab peagi kolmeseks saav Karolin emale otsa vaadates. Karolin viibis lastekodus vanuses, mil iga keelemõjutus kergelt külge hakkas. Nii räägibki ema kodus eesti keelt, väike tütar saab aru, kuid vastab vene keeles. Sposiba. Guljat. Dai. Davai. A eto brat. Tõ emme.
Nende nelja ja poole kuu jooksul käis Siivi korduvalt Tudulinna vallavalitsuses sotsiaaltöötaja juures palumas luba lastega kohtuda, kuid seda talle ei antud. Sotsiaaltöötaja keeldus kohtumisluba andmast, kuna nii seisvat ta laste heaolu ja tervise eest. «Aga mis on lastele veel parem kui olla koos oma emaga?» imestab Siivi.
Ilma kirjaliku loata Narva lastekodu uksest sisse aga ei saa. «Alguses oli kohutavalt raske... Päevad ja nädalad venisid, hing oli nii haige, et ei teadnud, mida kõike ära teeks,» räägib Siivi. Naine tunnistab, et tegi sel raskel perioodil, mil paanikat tekitas mõte, et ta ei näegi enam kunagi oma lapsi, ise palju vigu. Saatis sotsiaaltöötajale ähvardavaid sõnumeid, otsis lohutust alkoholist.
«Olen selle pärast vabandust palunud. Nii sõnumite kui ka avalikus kohas alkoholijoobes olemise pärast. Ma ei ole alkoholisõltlane, ma ei kuritarvita alkoholi. Olen seda kõike oma elu jooksul liiga palju näinud ning ei soovi oma lastele kindlasti sellist elu, nagu minul on olnud.»
Tudulinna sotsiaaltööspetsialisti Heli Šmigelskene sõnul tuli signaale Siivi laste kehva olukorra kohta nii koolist kui ka lasteaiast ning lastekodusse viimine oli ainus võimalus lapsi kaitsta.
Šmigelskene sõnul teatati valda, et Siivi lapsed on üksi kodus, naine ise on öösel kodust ära ja õdede-vendade eest hoolitseb kõige vanem, 14-aastane tütar. Märkusi tuli ka lasteaiast ja koolist, et laste riided on määrdunud. Kahele väiksele lapsele esmase õiguskaitse rakendamiseks oli vallal kohtu määrus.
«Meil ei olnud neid selleks ajaks, kui ema ravi vajas, kuhugi mujale viia kui lastekodusse,» ütleb Šmigelskene. Pöörduti Siivi sugulaste poole, kuid neilt abi ei saadud. Teiste laste eest hoolitses seni 79-aastane vanaisa, kes poleks sotsiaaltöötajate hinnangul hakkama saanud veel kahe väikelapsega.
«Meie arvates ei olnud Siivi haiglaravilt tulles terve ja seetõttu jäid lapsed lastekodusse,» sõnab sotsiaaltöötaja. «Meie eesmärk ei ole lapsi emast lahutada, vaid jõuda selleni, et lastel oleks turvaline elada.»
Läinud neljapäeval toimus Viru maakohtus kinnine kohtuistung. Pärast neljatunnist arutelu otsustas kohtunik Siivile lapsed tagasi anda. Õnnelik Siivi sõitis kohe Narva ja tõi lapsed koju.
Kurdab ametnike jäikuse üle
Tänaseks on Karolin kogu nädala maganud emme voodis. Ta on ehmunud ning kui teda õue minekuks riidesse pannakse, hakkab lohutamatult nutma. «Me ei lähe kuhugi, ma ei luba sind enam kuhugi ära viia, ära karda,» lohutab Siivi tütrekest. Markuse vene aktsendiga lapselalin on muretu ja armid lastekodukuudest jäävad märkamatuks.
Siivi kurdab valla sotsiaaltöötajate jäikuse ja ebainimlikkuse üle. «Ühel hetkel võivad valla ametnikud olla kogu sinu elu määrajaks, otsustajaks, jumala sõrmeks maa peal,» imestab ta.
Valla sotsiaaltöötaja Heli Šmigelskene sõnul soovivad nad ema aidata, loodavad, et ta saab ravi ja teeb vallaga rohkem koostööd. «See juhtum ei olnud sugugi esmakordne. Kuidas me siis peaksime käituma? Kui meedias ilmuvad lood unarusse jäetud lastest, siis küsitakse, et kus on sotsiaaltöötajate silmad,» on sotsiaaltöötaja nõutu.
