Mida kõike tuleb elus enne kogeda, et tunda ära tõeline armastus, rääkis ajakirja Psühholoogia Sinule oktoobrinumbris ettevõtja Tiiu Järviste (48). Kirja pani Ulvi Tüllinen.
Tiiu Järviste keeruline tee armastuseni
5. oktoober 2011, 12:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suur osa inimesi ei tea Tiiu Järviste tegemistest palju muud, kui et ta lõi omal ajal ajalehe Soov, müüs selle viisteist aastat hiljem Postimehele maha ning tõi kõige sügavama masu ajal ilmale ajakirja Mood.
Tiiul oli keeruline lapsepõlv, millest on tal jäänud vastandlikud ja nukrad mälestused karmist kasvatusest.
Tiiu oli vaevu 18-aastane, kui esimest ja seni ainsat korda abiellus. «Minu isale ei oleks see meeldinud, et mul sünnib vallaslaps,» põhjendab ta varast abiellumist.
Esimeses abielus jätkus sama muster, mis oli Tiiule tuttav juba lapsepõlvest. «Teadsin, et mul pole kooselus mingeid õigusi ja et ma pole isikuna midagi väärt. Mu elu saatis süsteemne mõnitamine ja jõhker käitumine. Tegelikult oleksin pidanud selle abielu lõpetama palju-palju varem, kuid ma ei julgenud,» tunnistab Tiiu nüüd.
Pärast lahutust elas Tiiu 17 aastat ilma päris kindla elukaaslaseta. «Mu käed olid kinni, aga süda oli vaba. Olin andnud pärast lahutust lubaduse, et hakkan kellegagi koos elama vaid siis, kui ma seda ise tõeliselt tahan. Esimene abielu ja lapsepõlv olid jätnud sellise jälje, et tundsin, et ei tahagi meest enda kõrvale,» räägib ta.
Üksinda elamise aega mahtus Tiiul aga siiski mitmeid suhteid, kõige lühem neist kestis poolteist aastat, pikim aga viis.
Nüüd, ligi 30 aastat hiljem, võib Tiiu küll öelda, et teab, mis on armastus. Sellest aru saamiseks oli vaja aga kogemusi. «Olen kogenud ka elus tugevat füüsilist armumist, kui tunnen, et energiaväljad lihtsalt ragisevad ja et olen seksuaalselt hull selle inimese järele, kuid samas tean kindlalt ka seda, et see inimene ei sobi mulle ja ma ei saaks temaga iialgi mõistvalt koos olla,» tunnistab ta.
Tiiu sõnul on armastusel palju nägusid – on füüsiline armastus, kuid on olemas ka saavutamisarmastus – kui sulle keegi väga meeldib ja sa tahaksid saavutada seda suhet. Armastus võib aastatega tekkida või vastupidi – kaduda.
«Kui sa hakkad märkama asju, mis sulle inimese juures absoluutselt ei sobi, peab olema julgust sellest suhtest välja astuda,» räägib Tiiu. Seda julgust paljudel inimestel aga Tiiu arvates ei ole.
Tõelist hoolitsust ja soojust sai Tiiu tunda lõpuks siis, kui kohtus oma praeguse elukaaslase, temast 17 aastat noorema Andrei Stšemeleviga. «Andrei oli väga rahulik, heatahtlik ja järjekindel oma soovis võita minu armastus,» meenutab ta nende tutvumist. «Tema meelest peab naine olema hoitud. Ta oli tutvumise algusest saadik «väga kerge» inimene, nii et ma lihtsalt sulasin pärast oma rikkalikke elukogemusi täitsa ära.»
Loe pikemalt ajakirja Psühholoogia Sinule oktoobrinumbrist.