Missugune on teie elu suurim viga? Midagi, mida tõepoolest kahetsete. Midagi, mis sulges nii mõnegi ukse, millest oleksite tahtnud sisse astuda. Midagi, mis suunas teele, millel teile ei meeldi käia, alustab lugeja Grettel oma loo jutustamist.
Lugeja kirjutab: abort mehe pärast – elu suurim viga
3. oktoober 2011, 10:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu elu suurim viga oli abordi kasuks otsustamine. Pean elama kogu ülejäänud elu teadmisega, et võtsin elu süütult lapselt. Tahan jagada oma valusat kogemust teistega, et hoiatada valikute eest, mis on lõhkunud väga paljude elu.
Sageli otsustavad naised abordimõttest loobuda just pärast teiste [kaaskannatajate] pöördeliste kogemuste teadvustamist. Seega annab valu jagamine tihti jõudu sarnase valiku ees olevatele naistele hetkeemotsioonide ja teiste inimeste survele vastu seista ning oma südamehääl maksma panna.
Minu elu kulges teel tõusu suunas kuni Temaga kohtumiseni. Olin rõõmsameelne, särav, seltskondlik ja edukas ülikoolis. Mul oli palju sõpru ja austajaid. Teda kohates armusin esimesest silmapilgust. Valisin tema. Ka tema tundis minu vastu huvi. Oleksin tol korral teadnud, et tegemist on mehega, kes ei hooli minust, vaid peab silmas üksnes iseenda vajadusi, oleksin temast kaarega mööda kõndinud.
Pärast paari kuud koosolemist jäin ootamatult rasedaks. Ma olin avastamishetkel segaduses, kui mitte öelda, et paanikas. Teadsin, et lapse allesjätmine võib tuua palju komplikatsioone, kuid abort tundus siiski kohutavam variant.
Päeva möödudes ma taipasin, et iseenesest olen isegi õnnelik. Et ju siis see laps tahtis mind oma emaks. Teatasin rasedusest ka oma partnerile, kes oli uudisest kuuldes šokeeritud. Lõpuks ta lausa anus mind, et loobuksin lapsest. Palus mul teha abordi, kuna vaid nii saavat edasi liikuda.
Ma jäin teda uskuma, kuid nüüd saan aru, et minust polnud tal ei sooja ega külma. Minuga koos olla ta enam ei tahtnud.
Ta kiirustas mind tagant. Üsna pea olin naistehaiglas arsti vastuvõtul ja siis tehti mulle ultraheli. Selgus, et pisike oli minu sees olnud juba natuke üle kuu. Rääkisin veel arstiga ja kinnitasin, et olen kindel, et tahan teha aborti, ehkki sügaval sisimas ma tahtsin sealt vaid ära.
Esimese tableti võtsin nädala alguses ja siis naasin haiglasse 36 tundi hiljem, mil kõik viidi lõpuni. Soovisin nii väga, et mees helistaks ja ütleks, et me teeme suure vea. Oodatud kõne ei tulnud. Siis tahtsin vaid, et see kõik lõpeks, sest see oli kui õudusunenägu.
Läbielatu oli šokk. Ärkasin, nägin, et voodilinad on verised. Läksin tualettruumi, kuid minestasin. Ärkasin jälle voodis, läksin jälle WC-sse ja ärkasin jälle voodis. Loode tuli minust välja klompidena. Mul oli kohutavalt valus. Verd oli kõikjal ja valu oli väljakannatamatu. Tahtsin, et mees oleks minu kõrval, kuid teda see ei huvitanud. Läksin koju suurtes valudes.
Õhtul saatsin mehele sõnumi, et last enam pole. Vajasin teda sel hetkel nii nii väga, kuid tema minu juurde ei tulnud. Nüüd tean, et tal oli ükskõik, ehkki see oli tema enda liha ja veri. Kas ta kunagi üldse mõtleb, milline võis välja näha tema esimene laps? Kas ta mõtleb sellele, kas see oli poiss või tüdruk? Kas lapsel olid tema ilus naeratus ja minu tumedad silmad? Ilmselt mitte. Mina aga mõtlen tihti, milline meie laps välja näha võinuks. Silmad täituvad pisaratega...
Minu läbielamised polnud aga lõppenud, sest hiljem arsti visiidile naastes selgus, et tegu oli mittetäieliku abordiga, mis vajas nüüd ka kirurgilist sekkumist. Kõik toimus väga kiiresti. Sellest läbielatust ma mehele enam ei rääkinud. Teadsin, et talle see korda ei lähe. Minu hinges on nüüd aga hirm, et ma ei pruugi enam kunagi rasestuda.
Kas see on nüüd karistus selle eest, et ma ei suutnud last alles jätta? Iga päev palun ta käest andeks. Siiani süüdistan end. Ma ei ole väärt elama siin maailmas, kus suutsin võtta oma pisikeselt elu. Igapäevaselt hävitan ennast, nii nagu hävitasin tema... Ma ei suuda endale andestada. Ma kujutan ette ta silmi, sõrmi, tean, et ta oleks olnud sama ilus nagu mina, aga ma võtsin talt selle võimaluse…
Mees lõpetas suhte ja kõndis rahuliku südamega minema. Teda ei huvitanud, et mina kannatasin. Tahtsin temaga läbielatust rääkida, ent vastuseks oli ükskõiksus ja külmus. Sain aru, et ta pole minust kunagi hoolinud. Ta kinnitas, et pole mind iialgi armastanud. On minust väsinud.
Kogu meie suhte jooksul ei teinud ta kunagi mulle midagi välja, ei kinkinud lilli, sageli maksin mina meie mõlema eest. Minu sünnipäevalgi viis ta mind välja sööma ja pärast ütles, et pean ise söögi eest tasuma. Kui ta mind enda juurde kutsus, siis ostsin mina alati kalli veini. Kui kinkisin talle äsja müügile tulnud kalli raamatu, siis ei kuulnud ma ta suust ühtki tänusõna. Ta muudkui võttis minult, aga vastu ei andnud midagi.
Voodielu oli pigem tema vajaduste rahuldamine. Orgasmi temaga ma ei saanud, sest eelmäng puudus. Tavaliselt algas kõik sellest, et paari minutiga kiskus ta riided seljast ja sisenes minusse, sai oma vajaduse rahuldatud ja kogu lugu. Lõpus läks asi päris nilbeks: laksud tagumikule ja viimane kord üritas ka sõrmedega anaalseksi. Päris tihti oli hetki, kus ta isegi ei vaevunud ülemist osa riietest ära võtma, sest nii sai vajaduse kiiremini rahuldatud. Paar korda toppis ta oma suguelundit minusse ka läbi aluspükste. See oli vastik.
Ta tegi tihti mulle oma jõulise lähenemisega väga haiget. See oli pooleldi justkui vägistamine. Kahjuks oli ta minu jaoks esimene mees, kellele ka oma süütuse kaotasin. Kahetsen seda kogu südamest. Minu keha tundub mulle selle kogemuse tõttu vastik ja raske on lasta mehi endale lähemale. Olin talle justkui kumminuku eest, sest pärast seksi suudelda ta mind enam ei tahtnud ja tõrjus mind eemale.
Mees õppis õigusteaduskonnas ja väliselt näitas ta end inimestele alati toredast küljest. Kuid koosviibimistele oma sõpradega ta mind ei võtnud, tuues selgituseks minu ebasobiva käitumise. Päris tihti käitus ta ilma igasugu põhjuseta lihtsalt toorelt ja süüdistas mind olematutes asjades. Olin rumal, et kannatasin, aga kui oled armunud, siis leiad alati vabandusi.
Ma ei tea, kas suudan talle kunagi andestada. Kas taolisele mehele on üldse mõtet andestada? Ta ei saa niikuinii aru, kui haiget ta mulle tegi. Ta ei suuda ega tahagi mõista, kui ülekohtuselt ja vääralt ta mind kohtles. Valus on mõelda, et ta isegi ei tahtnud minuga läbielatust rääkida. See oleks mind veidigi aidanud. Samas on mul hea meel, et ma pole enam selle inimesega koos. Mõistan alles nüüd, et oleksin ilma temata olnud kordades õnnelikum. Läbielatu on mulle suureks õppetunniks.
Mul on südamest kahju, et olen jätnud pooleli ülikooli. Õppejõud nägid minus potentsiaali, olin edukas üliõpilane, keda ootas ees suurepärane karjäär, kuid hetkel on mul võimatu edasi liikuda. Olen emotsionaalset katki. Mul pole jõudu. Vajan aega. Olen tänulik oma sõpradele, kes on mulle raskel hetkel toeks ja abiks olnud.
Naised, palun mõelge, enne kui otsuse vastu võtate, sest kui teete aborti ja teile tundub pärast seda, et polegi hinges valus, siis eksite. See valu on lihtsalt varjul teie hingesopis ja see valu sööb teid vaikselt seesmiselt ära, teie enda teadmata. Ükski MEES pole väärt seda, et ohverdate oma lapse elu tema pärast. Ja olge võimelised ise otsustama! Sest see kõik jääb piinama teid, mitte meest. See jääb igavesti teie südametunnistusele.
* * *
Kirjuta ja võida auhindu! Hea lugeja, kui Sul on mõnel olulisel teemal mõtteid, mida soovid teistega jagada, või on jutustada oma lugu, siis ootame seda aadressil naine@postimees.ee. Kirjutajaid premeerime erinevate iluauhindadega. Grettel saab kingituseks Sensitive Botanicals öö- ja päevakreemi Avoni Solutions sarjast (väärtus 20 EUR).