Mees mõtiskleb: kuidas lambad liiklusest eemaldada?

FOTO: Craig Robinson / PantherMedia / Craig Robinson/Scanpix

Järgnev lugu võib realiseeruda, kui me – mina, sina ja kõik ülejäänud – ei võta midagi ette. Aga see midagi on päris konkreetne ja see toimub liikluses: ei ületa kiirust ega tee ohtlikke manöövreid; ei näpi telefoni; ei roni rooli joobes olekus – kõik see, mis on täna probleem, kirjutab meie püsikirjasaatja Franz K.

Hoiatan ette, et järgnev on ulmelugu asjade käigust, mis võib varsti juhtuda. Idee tuli juba paar aastat tagasi ja nüüd näen, et kui veel kirjutamisega venitan, siis saab see kõik reaalsuseks. Nimetame seda projekti nii: Vabatahtlik Totaalse Nuhkimise Programm, ehk siis lühidalt VTNP.

Jah, ma pole originaalne, sest Suurest Vennast, kes meid kõikjal jälgib, oli juttu juba G. Orwelli raamatus «1984». Aga siin tuleb juttu sellisest Suurest Vennast, mille me iseendale korraldame, et ennast ise korrale kutsuda või isegi «tanki tõmmata», kui soovite.

VTNP keskendub kuritegevuse ennetamisele, õnnetuste ärahoidmisele ja süü või süütuse tõestamisele tagantjärgi.

Kõige aluseks on üks kaamera, mille saab igaüks poest osta ja enda, ratta, auto või tee ääres oleva puu külge näiteks kinnitada – igale poole avalikesse kohtadesse ja enda või enda liikumisvahendi ning ka drooni külge. Võite ette kujutada: nagu auto pardakaamera või siis videovalvekaamera, aga pisikeste nüanssidega: sellel on vaid üks nupp – see aparaat on kas sisse lülitatud või ei ole, st sellega jäädvustatakse või mitte; mingit salvestist seadmes ei salvestata, sest see edastatakse otse reaalajas suurde politsei serverisse – pilve. Saate aru? Kaamera on kas sees või ei ole ja kõigega, mida see näeb, ei tegele enam teie – te ei saa seda kuhugi ülesse riputada, et mingit kuritegu paljastada või lihtsalt ennast sotsiaalmeedias tolaks teha... näiteks.

Niisiis hüüatus «Filmid jah, kuradi nuhk! Kaamera kinni!» ei päde, sest see jõuabki otse politseile ja loetakse võimuesindaja abile – VTNPga liitunule – vastuhakuks. Ja muidugi tolaks saab inimene ennast ikka teha, sest kui ta nuhib iseenda järele ehk siis, kui kaamera on sees iseenda rikkumiste ajal, siis koheldakse teda samasuguse karmusega kui neid, kes sama asjaga jäävad teiste kaamerate ette. Selle vastu on vaid üks rohi – ON/OFF. Kuid alati võib kuskil olla kaamera, kus on vajutatud ON-nuppu...

Iga kaamera kaudu liigub filmitu suurde serverisse, kus sellega tegeleb... Ei, ei, inimesed siin veel ei sekku, sest kogu selle kõrgekvaliteedilise video maht on väga suur ning sisaldab enamasti seda, mida vaja ei ole, st pilti sellest, kuidas kõik on korras ja korrarikkumisi pole. Sellega tegeleb tehisintellekt, kes vaatab kõik salvestised läbi ja alles jäetakse vaid need lõigud, kus on n-ö olukord ja kustutab need, kus pole midagi.

Sellistest pisiasjadest nagu kiiruse-, näo- ja numbrituvastusest me rääkima ei hakkagi – see on elementaarne. Ja lisaks algoritm, mis võrdleb vaidluste korral teie kõrva ääres olnud labakätt – õigemini ajahetke, mil see toimus, selle ajaga, mil teie autost just helistati/võeti vastu kõne teie numbrile. Niisiis saab klaariks, kas lõite kulpi tühja käega või rääkisite telefoniga.

Kuidas see ulme töötaks?

Niisiis, tuues kogu lugu tänasesse konteksti, kasutan konkreetset näidet elust enesest. Ütleme nii, et mina sõidan rattaga maanteel ja mul on need nuhkimiskaamerad küljes. Ma korra katsetan, kas süsteemid töötavad: sõidan korraks rattaga keset teed ja isegi vastasuunavööndisse ja mõne aja pärast saan hoiatuse – nii häälelise kui kirjalise –, mis tuletab mulle liikluseeskirju meelde. Toimib. Ah, et mis edasi saab? Ütleme nii, et kui kordan seda veel samal päeval kaks korda, siis pannakse – tehisintellekt paneb – mind oma vägitükkidega virtuaalsesse häbiposti, kus saab mind... anonüümselt kommenteerida ja ka sõimata.

Aga see oli praegu üks pisiasi, räägime nüüd autojuhist, kes sooritab ülisuurel kiirusel mulle vastu tulevast autost möödasõidu kohas, kus see on keelatud ja nii lohakalt ülbelt, et mina olen sunnitud üldse kraavi pöörama – teepeenart ju õieti pole, et mitte lööki saada. Kaamera fikseeris juhi näo, auto numbri, selle kiiruse ja muud rikkumisega seotud asjaolud.

Ja edasi? Teile kui autojuhile saabub teadaanne: sooritasite jämeda liikluseeskirjade rikkumise! Peatage auto paremal pool tee ääres. Minuti pärast hakkavad põlema ohutuled, kahe minuti pärast sureb masin välja. Oodake patrulli.

On võimalik, et te kas saate kõvasti noomida, rahatrahvi või tõstetakse teid sootuks krattipidi igaveseks välja autost, kus te saate ise midagi teha. Edaspidi on teie tase «lambaauto» – masin, milles on vaid üks nupp, ei, veel vähem, sest seal polegi nuppe. Istute autosse ja see küsib, kuhu tahate ja viib teid kohale. Teie saate vaid minna uksest sisse, olla masinas või astuda uksest välja, sest teid ei usaldata enam ise autot juhtima.

Paraku tabab see saatus enamikku inimesi, ütleme, et 95 protsenti jäävadki lubadest ja autojuhtimisõigusest ilma – see muudetakse pikemalt kommenteerimata kõrgtehnoloogia abil võimatuks.

Ja ainult 5 protsenti inimesi, need kõige teravamad, saavad nautida ise rooli keeramist ja gaasi andmist. Aga isesõitvas autos võib piiramatult oma nutitelefoniga rääkida, samal ajal hamburgerit süüa või huuli värvida ning keegi ei hakka teile selle eest trahvi tegema...

Tume tulevik?

Tume tulevik ja kuidas sellised mõtted üldse tekivad – küsite ehk? Minu jaoks on asi väga lihtne, sest ma näen, et ehkki enamik autoga liiklejaid on tasemel, siis umbes kümnest üks on see «lammas». Teiseks ma ju kuulen, vaatan ja loen kogu aeg, mis üleüldse liikluses toimub. Kolmandaks tehnoloogia areng – siin pole midagi üle mõistuse, sest tehniline valmisoleks on sisuliselt praegu juba olemas, aga vajavad lahendamist privaatsus- ja inimõigused ja vastavad õigusaktid ning kogu süsteem toimima panna.

VTNP-kaamera võite panna ka drooni külge ja kui sinna kaamerasse jääb näiteks keelatud kulupõletamine, üle käte läinud lõke või maja taga, oma arust teiste pilkude eest varjatud naabrimees, kes naist peksab, siis toimub kiire ja otsustav reageerimine. Või on VTNP-kaamera metsa serva puu külge pandud, kuhu aeg-ajalt keegi hull suure koorma prügi toob ja nüüd otse-eetris toimetab.

Päris karmiks läheks elu, aga mis teha, et sedasi ei juhtuks? Ma ei tea, kuid ehk aitaks see, kui jämedad rikkumised võrdsustame näiteks relvaga paugutamisega avalikus kohas. Otse öeldes tunnistame, et auto (valedes või hoolimatutes kätes) on sama ohtlik nagu tulirelv.

Kõige lihtsam on ikkagi see, kui KÕIK MEIE ise ennast muudame ja kohe, aga siin on probleem: meil pole ühiskonnas sellist autoriteeti, keda enamik rahvast tõsiselt võtaks. Või on? Äkki Arvo Pärt peaks näiteks telepöördumises meid kasinusele manitsema – liikluses pröökamise mõttes; et me ikka maha rahuneks ja kulgeks mõõdukalt aeglaselt, aga see-eest kindlalt alati tervena kohale jõudes.

P.S

See süsteem võtab vahele kõik. Tehisintellekt ei lase ennast manipuleerida, võtame selle eelduseks, ka kallis autos sõitvad blondiinid, kes näiteks istuvad rooli ja räägivad telefoniga sõidu ajal, käsi koos nutiplatega vastu kaunist blondi peakest. Midagi sellist räägib:

«Ei-ei-ei! Me arutasime kuttidega seda, et see süsteem hakkab lambaid puistama – tavakodanikku, noh, need, kes rapsivad liikluses, ega jaga absull matsu. Mina olen ju... misasja?! Ministrid ka... Aga jutt oli ju mingist anonüümsest statistilisest massist... Mis – kolmanda vahelejäämisega saab juba ametist priiks?!! Appi... Kes selle VTNP-süsteemi lõi üldse, ah? Ise... Meie.. Tõesti või? Meie? Kes see kurat mulle jõulupaki tegi ja Jevgeni Zamjatini «Meie» kinkis? Ai njuu it...»

P.P.S

Ma ise – et äkki olen veel hullem kui see «ülitundmatu ministrist blondiin», kelle kallal ilkuda võtsin? Mina teid igatahes autoroolis nutitelefoniga lobisedes tähelepanu kaotanuna vigaseks ei sõida, sest... nutitelefoni pole (olnudki), autot pole (juba kümme aastat). Ma olen raulvaiksooliku olemisfilosoofiaga: autoga sõita mulle meeldib, aga rooli ei istu ma kunagi.

Tagasi üles