Kümnest perevägivalla teatest üheksal alustatakse menetlust

Merike Teder
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Perevägivald jääb suures osas politseile teadmata.
Perevägivald jääb suures osas politseile teadmata. Foto: SCANPIX

Justiitsministeeriumi analüüs näitas, et 93 protsendi politseile teadaolevate perevägivalla juhtude kohta alustati kriminaalmenetlust.

Justiitsminister Kristen Michali arvates on avalikkuses maalitud ekslik pilt sellest, nagu poleks lähisuhtevägivald politseile oluline teema ja sellega ei tegeleta. «Perevägivalla teema on politseis ja prokuratuuris aktuaalne,» rõhutas ta.

Analüütikute sõnul on näha, et menetlejad on hakanud perevägivalda tõsisemalt suhtuma, seetõttu on perevägivalla tõttu alustatud kriminaalmenetluste osakaal kasvanud.

Justiitsministeeriumis käimasolev perevägivalla juhtumite analüüs selgitas välja, et 93 protsendi juhtude kohta, millega politsei kokku puutus, algatati menetlus. Analüüsis oli vaatluse all 2010. aasta esimene poolaasta, mil algatati 541 perevägivallaga seotud menetlust, algatamata jäeti see 63 korral.

«Spetsialistid hindavad, et teatud osas on menetluste algatamata jätmine normaalne, näiteks kui vägivallatseb alla 14-aastane laps,» lisas Michal.

Edasi analüüsib ministeerium, millisel viisil neid kriminaalasju on menetletud – kui palju on lepitusmenetlusi, tulemuseta lõpetatud asju ja muud asjasse puutuvat.

«Kui varem arvati, et perevägivald on pere siseasi ja politsei soovitab selle inimestel ise ära klaarida, siis nüüd see kindlasti enam nii ei ole. Politsei tuleb kohale ja lahutab tüli ning kui on valu või kehavigastusi tekitatud, algatatakse kindlasti [kriminaal]asi,» sõnas Michal.

Erandiks pidas ta olukordi, kus tülide ajendiks on asotsiaalsed ja alkoholist tingitud probleemid: «Kui inimesed ise oma probleeme lahendada ei taha, ei lahenda seda ükski õiguskaitsesüsteem.»

Ka prokuratuuris on kehtestatud põhimõte, et perevägivalda puudutavaid menetlusi kergekäeliselt ei lõpetata ning ka lõpetamise korral liiguvad need veelkord ülevaatamisele. «Ei ole niimoodi, et ahah, inimesel silm sinine, tunnistajaid ei ole, ise tunnistust ei anna, viskame asja nurka,» sõnas Michal.

Justiitsministeeriumi 2009. aasta kuriteoohvrite uuringust selgus, et vägivallaohvrid ei pöördu enamasti politsei ega arsti poole - ohver või tema soovil keegi teine teavitas politseid vaid 17 protsendil vägivallajuhtumitest.

Michal tõdes, et perevägivalla lahendamisel on esimene kontakt enamasti politseinikuga ning esimene mulje või reaktsioon äärmiselt oluline. «Võrreldes 2003. ja 2010. aastat, siis perevägivalla ohvrite rahulolu politsei tööga on tõusnud,» kinnitas Michal, tuginedes ohvriuuringute andmetele. Selle põhjuseks pidas ta politsei enda panustamist koolitustesse.

Samuti pidas ta oluliseks ühiskonna hoiakut – ka naabri, tuttava või kolleegi puhul tuleb sekkuda ja politseisse teada anda, kui märgatakse tema kallal toimunud vägivalda.

Veerand vägivallast koduseinte vahel

Perevägivalla puhul alustatakse kriminaalmenetlust enamasti karistusseadustiku kehalist väärkohtlemist puudutava paragrahvi alusel. 2010. aastal registreeriti kokku 4320 kehalise väärkohtlemise juhtumit, millest perevägivalla juhtumiteks peetakse hinnanguliselt ligi 1200 ehk 28 protsenti kõigist juhtumitest.

Politseini jõuavad tavaliselt partneritevahelise vägivalla juhtumid, milles sagedamini on kannatanuks naised. Vähemal määral jõuab kriminaalmenetluseni juhtumeid, mis on seotud vanemate või vanavanemate ja laste vastaste rünnakutega.

Kohtueelne menetlus viiakse enamikel juhtudel läbi nelja kuuga. Kohtus määratakse perevägivallatsejatele ligi 90 protsendil juhtudest karistuseks vangistus, lisaks tuleb kanda õigusabikulud, tasuda riigile sunniraha ning tõsisemate vigastuste korral tasuda haigekassale ka ravikulud.

Justiitsministeeriumi kinnitusel näitavad kuriteoohvrite uuringud, et vägivallaohvrite rahulolu politsei tegevusega on paranenud pärast 2004. aastat, kui kaotati erasüüdistus ning rakendatatakse kohustuslikku kriminaalmenetlust. Need vägivallaohvrid, kes ei ole politseisse pöördunud, tõid põhjenduseks peamiselt, et juhtum ei olnud piisavalt tõsine või lahendati ise.


Juhtumeid elust
* «Mees pani oma pere maja põlema. Kolm päeva ähvardas, et kui lahutad, siis tapan sinu ja lapsed ära ja panen maja põlema. Naine käis politseis, näitas sõnumeid, aga politsei ütles, et kuni midagi juhtunud ei ole, me ei saa midagi teha. Naine läks lastega ema juurde, kaks päeva hiljem mees panigi maja põlema. Viis last jäi lageda taeva alla. Kusjuures meie teadsime seda meest, pealtnäha oli väga stabiilne mees, keegi ei aimanud, et ta on selliseks asjaks võimeline. Pealtnäha ei paista keegi selline,» rääkis Ida-Virumaa naiste tugikeskus-varjupaiga juht Lilli Andrejev.

* 2010. aasta jaanuaris pani X toime kehalise väärkohtlemise oma 9-aastase kasupoja suhtes, mis seisnes selles, et haaras käega tema kuklast ning lükkas kannatanu toa nurka, kus kannatanu pidi karistuseks seisma 2-3 tundi ning ühel korral haaras kannatanu peast ning lõi jõuga otsmikuga vastu seina, millega tekitas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse- paremale poole otsmikule verimuhu mõõtmetega 3x5 cm.
* Alkoholijoobes mees lõi 2010. aasta märtsis kahel korral oma elukaaslast vastu vasakut põske, mille tulemusel tundis naine valu ning hiljem oli vasak põsk puudutades valus.
* 2010.a. aprilli õhtul tungis mees kallale oma emale, lõi talle jalaga näkku, käega ema peast kinni hoides lõi seda korduvalt vastu lauda, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse.
* Mees lõi rusikaga korduvalt oma naisele näopiirkonda. Mõlemad ilmsete joobe tunnustega. Lööja toimetatud kainestusmajja. Kannatanu ei soovinud koheselt avaldust teha. (menetlus alustati sellegipoolest)
* 2010. aasta suvel pigistas ema elukohas vihahoos oma ühe kuu vanuse tütre õlavart, põhjustades imikule vasaku õlavarre luukeha nihkumisega murru.
Allikas: justiitsministeerium
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles