Minu Kreekasse vabatahtlikuks minek toimus perioodil, mil tundsin, et vajan vaheldust ja värskust oma ellu ja ka eemalolekut inimestest, kes mind igapäevaselt ümbritsesid. See tähendas ka sõpradest mõningast pausi võtmist, kirjutab Margit.
Lugeja kirjutab: Kreekas uute sõprade ja kogemuste otsinguil
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimestel nädalatel ei püüdnud ma nendega kontakti otsida ja võtsin aega iseendale uue ümbrusega tutvumiseks ja sisse elamiseks. See oli üsna lihtne, sest uudistada oli palju ja kohe alguses tuli ka mitmeid uusi tutvusi.
Kuna soovisin distantsi, siis otsustasin jagada oma uut elu sõprade ja perega blogi vahendusel. Nii oli mul võimalik kodustele teada anda oma tegemistest, kuid samas andis see mulle ka piisavalt hingamisruumi ja aega enda jaoks, et kohaneda uue keskkonnaga, milles oli nii palju uut ja huvitavat, mis mu mõtted kodust kergelt eemale viis.
Parim sõbranna välismaalt
Uue tutvusringkonna loomine oli väga lihtne, sest asusin elama korterisse, kus oli mind ootamas juba kolm neidu, kellel kõigil oli mitme seal elatud kuuga omad sõbrad tekkinud ja kes lahkelt mind oma seltskondadesse kaasa haarasid.
Samuti toimusid minu vabatahtliku teenistuse raames kaks seminari, mis lõid suhtevõrgustiku vabatahtlike vahel ja andsid mulle head sõbrad ning toredad reisikaaslased. Hoidsin end alati avatuna uutele tutvustele ning sain aru, et kohtan pidevalt inimesi, kellelt on midagi uut õppida ja kes mind igapäevaselt inspireerivad oma lugude ja olemusega.
Oma vabatahtliku teenistuse keskpaigas sain endale uue toakaaslase, kellest sai minu kõige olulisem kaaslane ja parim sõbranna. Temast sai inimene, kellega ma klappisin suurepäraselt ja kes tõi välja minus küljed, mida alati olin lootnud endas avada. Ta oli inimene, kellega kogesin oma erilisemad seiklused ning kellega jagasin oma suuremad mured ja rõõmud.
Ka tagasi Eestis olles suhtlen temaga endiselt tihedalt ning meie sõprust ei ole nõrgendanud ka meid lahutavad tuhanded kilomeetrid ja eemaloldud aeg. Oluline on huvi üksteise elu vastu ja oskus seda teineteisega jagada.
Kuna vabatahtlike projektid on väga erineva pikkusega, siis tuli paljudele sõpradele «head aega» öelda varem, kui ma ise Kreekast lahkusin. See oli alati väga raske, sest olin leidnud enda kõrvale inimesi, keda oleksin soovinud oma sõpradeks alatiseks.
Minus tekitas pahameelt, et inimesed tulevad ja lähevad minu elust ning ma ei saa sinna midagi parata. Loomulikult jäi ja jääb alati lootus, et kunagi neid uuesti kohtan, sest positiivse poolena oman nüüd sõpru, kellele külla sõita, väga mitmes maailma nurgas ja toredad mälestused jäävad ju alatiseks minuga.
Lähedased said kogemusest osa
Alguses oli huvi minu uue elu vastu Kreekas väga suur nii minu pere kui sõprade poolt. Suhtlesin üsna tihedalt inimestega, kellega olin palju koos enne äratulekut. Kuid mida aeg edasi, seda harvemaks jäi suhtlus ning kodused harjusid ilma minuta olema ja liikusid oma eluga edasi.
Regulaarselt suhtlesin ma siiski oma perega ning paari sõbrannaga, kellega jagasin kõike olulisemat, mis minu elus toimus. Suhtlemise vahenditeks olid Skype ja Facebook. Pikemad jutud sai alati räägitud Skype’is ja lühemad «Kuidas Sul läheb?» küsimused said vastuse Facebooki kirjakastis.
Üritasin ise ka olla aktiivne ja mitte oma sõpru kodus unarusse jätta, vaid ikka ennast meelde tuletada ja küsida, kuidas neil läheb ja millega nad tegelevad. Muidugi tundsin ma puudust vahel sellest, et võtta telefon ja helistada neile kui tahtmine tuleb, aga kahjuks ei saanud seda kõrge kõnehinna tõttu endale lubada.
Nii tuligi enamikul kordadel kohtumise aeg internetis kokku leppida või juhuslikult üksteist tabada. Vahel võis see üsna stressirohke olla, kui kiirelt vaja kodustega rääkida, aga neid kuskilt kätte polnud saada.
Kreekasse sõitis mulle külla üks mu parimaid sõbrannasid, kes tõi mulle sellega palju uut energiat ja rõõmustas mind oma kohalolekuga väga. Mul oli tõeliselt hea meel, et sain jagada oma elu võõrsil olulise inimesega kodust, Eestist.
Mu sõbranna on nüüd ainuke, kes teab, kuidas minu igapäevaelu Kreekas välja nägi, millises keskkonnas ma elasin ja millised inimesed mind ümbritsesid. See ei ole tema jaoks enam minu abstraktne jutustus, vaid ta oskab reaalselt panna juurde pildi mu elukohast ja inimestest, kellest ma talle räägin.
Nüüd, kui olen mõnda aega Eestis tagasi olnud, saan aru, et ma ei ole kaotanud oma sõpru, kelle jaoks olen alati oluline olnud. Kui tuntakse üksteise vastu huvi ja ollakse teineteisele olulised, siis leitakse alati viis, kuidas ühendust hoida ja olla üksteise jaoks olemas.
***
Kirjuta ja võida auhindu! Hea lugeja, kui Sul on mõnel põneval teemal mõtteid, mida soovid teistega jagada, või on jutustada oma lugu, siis ootame seda aadressil naine@postimees.ee. Kirjutajaid premeerime erinevate iluauhindadega. Margit saab kingituseks Avoni kauakestva Comfort Wear kompleksiga SPF 12 jumestuskreemi.