Emotsionaalsest vägivallast on palju räägitud, kuid siiski on väga raske aru saada, mis täpselt on vägivald ja mis mitte. Kui löömise puhul on asi (näiliselt) lihtsam, siis keeruliseks muutubki asi muud sorti vägivalla puhul.
Puust ja punaseks: kas karjumine on vaimne vägivald? (1)
17. juuli 2018, 14:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nõustaja Andrea Mathews selgitab väljaandes Psychology Today, et kõigepealt tuleb selgeks teha, mis ei kuulu vaimse vägivalla alla.
Vaimne vägivald pole:
- kellegi maha jätmine;
- partneriga vaidlemine;
- kellegi reaktsioon sinu teole, millega sa oled talle haiget teinud;
- oma arvamuse või tõe välja ütlemine brutaalselt ausalt;
- partneri peale karjumine.
Mathews avab asja laiemalt: kõik karjuvad mõnikord. Kõik. Oleks kummalisem, kui tegemist on inimesega, kes ei muutu iialgi nii emotsionaalseks, et valjemalt oma arvamust ja tundeid väljendada - karjumine on normaalne viis oma tundeid väljendada. Jah, pärast seda, kui tunded on maha jahtunud, tuleks maha istuda ning leida probleemile lahendus, kuid karjumine iseenesest pole vaimne vägivald.
Kuid mis siis on? Emotsionaalne vägivald on püüd kontrollida partnerit ja tema käitumist - samamoodi, nagu füüsilise vägivallaga püütakse saavutada ohvri üle kontroll. Ainus vahe on see, et emotsionaalne vägivallatseja ei löö, tõuka, kägista ega kasuta müüd füüsilise vägivalla vormi. Tema relvaks on emotsioonid.
Samuti on üsna levinud, et emotsionaalne vägivaldur ei tea, et ta seda on. Sageli tunneb ta end ebakindlalt ja kahtleb partneri armastuses, seega kipub ta teda süüdistama petmises, enda õnnetuks tegemises, hakkab kontrollima tema privaatset kirjavahetust ja nuhkida - sel puhul on süüdistused, kahtlustamine, privaatsuse rikkumine ja pidev kontroll vaimse vägivalla vormid.
Või siis arvab ta, et teab, mis on partnerile parem või mis paistab maailmale parem välja, seega kipub ta oma partnerit kritiseerima, püüab kontrollida iga kallima liigutust, kõnnakut, kõne, riietust ning mõistab valusalt hukka, kui partner üle seatud piiride läheb. See on vaimne vägivald.
Vaimne vägivald on:
- pidev kritiseerimine ja püüd manipuleerida ja kontrollida;
- häbistamine, süüdistamine, kasutades selleks vaenulikku sarkasmi või otsest verbaalset rünnakut;
- mõnitav, pisendav kõnepruuk;
- verbaalne vägivald (vastikute hüüdnimede kasutamine);
- karistamine või karistusega ähvardamine;
- suhtedünaamikas enda osa mitte tunnistamine;
- gaslighting (partneri arvamuste ja tunnete ebamõistlikuks nimetamine nii kaua, kuni ohver hakkabki uskuma, et ta ei saa enam asjadest õigesti aru ja võtab omaks pealesunnitud reaalsuse);
- suhtlemisest keeldumine;
- sõpradest ja perekonnast isoleerimine.
Emotsionaalne vägivald järgib sama dünaamikat, mis füüsiline vägivald. Kui ohver ükskord aru saab, mis toimub ning mõtleb lahkumisele, muutub vägivallatseja ühel hetkel väga vabandavaks ja romantiliseks. Niipea aga, kui partner lahkumise plaanist loobub ja hakkab taas usaldama, kordub vägivaldne muster.