Kukeseenest saab carpaccio’t
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eks iga hää asjaga ole nii, et kui seda on vähe või parasjagu, on tema valmistamine nauding. Kui aga hääd asja hakkab uksest ja aknast sisse voolama, tekib mingil hetkel küllastus ja isegi nõutus. Nii ka kukeseentega.
Esimesed kollased pihutäied said hardalt pannil soustiks tehtud. Pihutäitele järgnesid ämbrid, mille sisust sai tehtud kastet, küpsetatud pirukaid, lisatud kõikvõimalikele toitudele maitseks.
«Aga proovige siis toorelt,» nõustas meie restorani abikelner, ameerika buldog Hummer. Võtsimegi koera kuulda ja tegime järgmise lihtsa roa.
Kukeseene-carpaccio
• ilusaid kukeseeni (peotäis sööja kohta)
• jahvatatud meresoola ja musta pipart
• valge veini äädikat
• esimese külmpressi (extra virgin) oliiviõli
• Parmesani juustu
Viiluta paar peotäit kenasid seeni hästi õhukeseks, laota need vaagnale, keeruta veskitest peale väheke soola ja pipart, siis tilguta valge veini äädikat ja oliiviõli.
Tõmba peale ka mõned rammusad Parmesani-liistakad ja kaunista saadu petersellitupsudega.
Isegi abikelner sõi (sest muud parasjagu ei antud).
P.S. Kui keegi toorest kukeseent pelgab, siis võib seeneviilakad enne vaagnale panekut hästi kiirelt tilgas oliiviõlis kuumal pannil üle küpsetada.