Koolitaja Kaido Pajumaa kirjutab ajakirjas Naised, et pärast lahkuminekut valu tundes mõeldakse tihti «ma armastan teda ikka veel», kuid tegelikult ei alga valu mitte armastusest, vaid suutmatusest lahti lasta.
Läheduse puudumise vastu ei aita klammerdumine
26. august 2011, 15:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui me oleme harjunud aastaid kellegagi oma elu jagama, võib esimestel kuudel pärast lahkuminekut üksinda olemine väga raskeks osutuda, sest meie mõistus on harjunud kellegi peale mõttes toetuma ja selle kaudu turvalist seisundit looma, selgitab Kaido.
«Isegi kui see inimene, kellele oleme toetunud, ei ole kõiki meie ootusi ja vajdusi rahuldanud, on mõistusel siiski olnud keegi, kellega arvestada,» lisab ta.
Lahkuminek on seega suur muutus meie mõistuse ja emotsioonide jaoks, maailm variseb justkui kokku ja mõistus hakkab otsima meeleheitlikult kedagi või midagi, mille kaudu uuesti turvaline seisund tekitada.
Kuid üldjuhul saame oma tühjusetundele leevendust Kaido sõnul vaid ajutiselt - mõne hetke või päeva möödudes oleme oma valuga jälle üksinda.
Kui sa tunned end üksikuna, soovitab koolitaja tuua tähelepanu ära väliselt, mille kaudu sa oled harjunud üksildusvalule leevendust saama, enda sisse, näiteks hingamisele, ning öelda endale, et jah, ma olen praegu üksi, kuid ma olen elus, ma olen olemas ja mul on tegelikult hea olla.
Kuigi meie mõistus on harjunud uskuma, et me saame rahu leida ainult läbi teise inimese, leiab rahu Kaido sõnul aset meie sees - isegi kui me kohtame seda inimest, kes meilt üksildustunde ära võtab, toimub üksildustunde kadumine meie sees.