Sõritsa: puhtteoreetiliselt võiks ju mehed sünnitada

FOTO: SCANPIX

Kui tänapäeva arenenud meditsiini abiga saab emaks isegi mehe kromosoomidega naine, kel on sissekasvanud munandid ja puuduvad munasarjad, kas siis tulevikus võiks sünnitada ka tavalised mehed?

Viljakusraviarst Andrei Sõritsa sõnul on see puhtteoreetiliselt võimalik, kuid küsimus on pigem selles, kuivõrd eetiline see on, kellele on seda vaja ning kas millegi sellise peale on mõtet kulutada tohutut ressurssi.

«Kolmkümmend aastat tagasi, kui ma õppisin ülikoolis, siis oli juttu sellest, et kui esimene mees sünnitab, siis ta saab miljon dollarit. Aga 30 aastat tagasi oli nii meessünnitaja kui ka miljoni dollari saamine sama utoopiline nagu kosmosesse lendamine,» meenutas Sõritsa.

Ometi on vahepealse ajaga nii mõndagi juhtunud - praegu on Eestiski mitmeid miljonäre, tsiviilisikud lendavad kosmosesse ja naised, kelle jaoks 30 aastat tagasi olnuks lapse saamine täiesti võimatu, saavad nüüd emaks.

Nii oleks 30 aastat tagasi Sõritsa sõnul täiesti võimatu olnud, et emaks saab inimene, kes on eostatud poisslapsena ja kannab mehe kromosoome, kuid on arenenud väliselt ja vaimselt naiseks.

Ometi saavad sellised asjad tänu hormoonasendusravile ja katseklaasiviljastamisele tänapäeval teoks, nagu näitas ka Sõritsa enda patsiendi juhtum, millest esmaspäevases Postimehes juttu oli.

Kui sellise geneetilise veaga saab sünnitada ja kui on näiteks olemas abdominaalne rasedus ehk rasedus, mis areneb emakaväliselt ja see kantakse lõpuni, võiks ju sünnitada ka mehed, arvas Sõritsa.

«Kuid idee iseenesest on väheperspektiivikas - kuna meditsiinis on palju asju, mis on vajalikud.» Näiteks ei suudeta sageli leida toimivat lahendust muidu tervete paaride jaoks, kes mingil põhjusel ei saa loomulikul teel lapsi.

Lisaks on Eestis praegu Sõritsa sõnul muudki probleemid - näiteks on keelatud surrogaatema kasutamine lapse saamiseks (on vajalik naistele, kel on olemas oma munarakud, kuid ei ole emakat ehk ei saa ise last kanda).

«Kusjuures juristid keelasid ära, eelnevalt isegi meedikutega konsulteerimata - on olemas perekonnad, keda reaalselt saaks aidata, aga nemad ütlevad, et ei, sõitke teistesse riikidesse, sõitke Venemaale,» märkis ta, küsides, et mis on siis ebaeetilist selles, kui naine kannab rasedust oma õe jaoks või näiteks ema oma tütre jaoks.

«Nii et pühendada oma elu sellise asjaga tegelemisele (et mees saaks sünnitada - toim.)… see kõik on ju ressurss. On vaja, et keegi selle kinni maksaks, on vaja millegi peal eksperimenteerida - ja kes reaalselt hakkab raiskama sellele oma aega ja raha? Ehk vaid keegi, kes tahab, et tema nimi läheks sellega ajalukku,» arutles tohter.

Võimalik, kuid kas ka vajalik?

Puhtmeditsiiniliselt on see tema sõnul aga võimalik. «On võimalik luua organismis vajalik olukord - eemaldada mehel munandid, alustada hormoonasendusravi, püüda leida koht, kuhu siirdada embrüod,» selgitas Sõritsa.

Kuid nii arstide jaoks kui ka maailma jaoks tervikuna on see arsti sõnul ebavajalik ettevõtmine, kas või juba selle pärast, et maailma populatsioon kasvab niigi liiga kiirelt ning Aafrikas paljud lapsed nälgivad.

Samas on Sõritsa sõnul oluline ka konkreetsest perest ja indiviidist lähtumine. «Kui naine Eestis ei saa lapsi, siis öelda talle, et milleks sulle laps - näed, Aafrikas on -, on ka mingil määral julm.»

«Mis puudutab mehi, siis küsimus on selle otstarbekuses,» arvas arst.

Selliste küsimuste lahendamiseks peab ühiskond Sõritsa sõnul veel arenema ja midagi välistada seetõttu samuti ei saa. Ta tõi näiteks uue kunstliku viljastamise meetodi, mille esimene «vili» sündis 1992. aastal Belgias ja mille katsetamise-edasiarendamise vastu olevat Saksamaa olnud nii kaua, kuni ilmusid teaduslikud publikatsioonid, mis tõestasid, et uuest meetodist on rohkem kasu kui kahju.

Tegemist oli intratsütoplasmaatilise spermainjektsiooni (ICSI) meetodiga. «Osa meestest ei saa lapsi spontaansel teel ja ei saa isegi lapsi standardse katseklaasiviljastamise abil, kuna neil on väga vähe spermatosoide või nad ei liigu ja areng on vale, kuid neil spermatosoididel võib olla õige geneetiline informatsioon,» selgitas Sõritsa.

«1992. aastal tehti Belgias eksperiment, et süstlaga viidi spermatosoidid munaraku tsütoplasmasse ja sellisel teel saadi esimene laps. Saksa parlament keelas selle ära ja ütles, et meie sõja ajal juba harjutasime inimeste peal, eksperimenteerisime, meie selliseid eksperimente inimestega ei luba.»

Teised riigid hakkasid seda meetodit vaikselt edasi arendama, kuna selle järgi oli reaalne vajadus, sest sellised mehed ei saa teisel viisil oma järglasi. Saksamaal sündis aga esimene ICSI laps alles 1996. aastal.

Ka ICSI puhul kerkib Sõritsa sõnul esile küsimus, kuivõrd eetiline on see, et defekt, mille tõttu mees loomulikul teel ega tavalise katseklaasiviljastamise abil oma naist rasestada ei saa, võidakse kanda edasi järgmisele põlvkonnale. Samas ei pruugi poeglaps seda defekti pärida, küll aga võivad tal avalduda muud vanematelt päritud defektid, nagu igal tavalisel lapselgi.

Tagasi üles