Tarandite peres on ärevad ajad. Indrek on astunud presidendi valimise vahutavasse katlasse ja Kadi toetab teda tagatoa halli kardinalina igal rindel. Arterile antud intervjuus ütleb ta, et Indrekut ei ole raske toetada, sest ta on väga hooliv ja hea südamega mees.
Mis oli sinu esimene emotsioon, kui Indrek teatas, et nüüd lähme lahingusse?
Sõduri esimene reaktsioon peaks olema vorm selga ajada ja relvad välja võtta. Aga tegelikult olime seda teemat juba mõnda aega arutanud, seepärast ma väga ei ehmatanud. Eks minulgi on oma arvamus Eesti elu ja võimumängude osas, ning Indrek on üsna inspireeriv juht.
Kas sa vahel vastu ka hakkad või võtad kõik ideed, mis mehe peas tekivad, kohe vaidlusteta omaks?
Elu Indrekuga on mind koolitanud kõvaks väitlejaks. Argumendid peavad olema veenvad ja eesmärk üllas, siis lasen end kiirelt kaasa haarata. Kui ei tundu õige asi olevat, peab mind päris pikalt veenma. Vahel ei õnnestugi.
Indrek on olnud eri aegadel parajalt kuraasikas ja kompromissitu ning seetõttu ka jamadesse sattunud.
Kas oled vahel kuri ka olnud – et selle tembu oleksid võinud küll tegemata jätta?
Arvan, et pereelus on väga oluline jätta teineteisele vabadust. Ma olen ilmselt Indreku kõige karmim kriitik, kuid samas püüan teda ka mõista – tunnen teda ju rohkem kui poole oma elust ja arvan, et üsna hästi.
Pealegi on laste sünd ka mind tunduvalt leebemaks ja tolerantsemaks muutnud – diplomaatilisi läbirääkimisoskusi olen igatahes kõvasti lihvida saanud. Kuna mina olen ilmselgelt alalhoidlikum pool, siis eks ma manitsen ikka. Aga tagantjärele targutamisest ja näägutamisest püüan hoiduda.
Õpeta eesti naisi – kuidas oma meest lõpuni toetada?
On üsna loogiline, et armastav naine toetab oma meest ja mees naist samamoodi. Indrekut ei ole raske toetada, ta on väga hooliv ja hea südamega mees.
Just hoolivusega ta minu südame kunagi ammu-ammu eelmisel sajandil võitiski – kui olin ülikooli esimesel kursusel Maarjamõisa haiglas meniskilõikusel, oli just tema see, kes käis mind hoolega vaatamas, kirjutas kirjakesi, korraldas koridoripeo ja tassis mind hiljem, kui karkudega ringi käisin, süles treppidest üles-alla.
Oleme kõigele lisaks ka mõttekaaslased ja sõbrad. Armastuses on alati risk haiget saada ja murduda. Ometi väga paljud võtavad selle riski, sest loota tuleb ikka parimat.
Mida tunned, kui Indrekut meedias edevaks nimetatakse ja väidetakse, et ta teeb kõike vaid edevusest?
Mulle teeb alati nalja, kui vaatan neid nimetajaid – peaaegu alati on ütlejaks vähemalt sama edev mees. Ma pole kohanud ühtki naist, kes sama väidaks. Võimalik, et on parteilise käsu all tegutsevaid erandeid.
Aga eks natuke kurvaks ikka teeb, kui loed mõne lugupeetud erakondlase arvamust, et Indrek teeb kõike ainult edevusest, et ta on kloun või teletola. Või nagu nimetab selliseid asju presidendi meedianõunik Olari Koppel, see on smoke and mirrors, character assassination (vabas tõlkes: mustkunst ja isiksuse mõrvamine – I. V.)
Lugesin just Indreku onu Juhan Viidingu kohta, kuidas ta ütles, et võttis klouni rolli endale teadlikult – sest nii oli võimalik öelda ka seda, mida muidu öelda ei saanud. Klounile on alati justkui natuke rohkem lubatud. Indrekul on ka väga hea huumorimeel ja terav ühiskonnatunnetus.
Aga öelda, et ta tegi teletööd mingist edevusest, on pahatahtlik liialdus. Ütlen otse: ta tegi seda selleks, et meie lastel süüa oleks. Tol hetkel kui teletöö-pakkumine tehti, tal ühtegi muud tööpakkumist ei olnud. Edevusega polnud siin mingit pistmist.
Kas loed mehe nõuandjana ka netikommentaare?
Olen tavaline meediahuviline, kui teema on põnev, loen kommentaare ka. Kahjuks on enamasti nii, et just huvitavate teemade juures on kommentaare vähevõitu.
Milline on seekordse kampaania taktika?
Kui lubad, siis ma ei saa veel pakkuda rõõmu taktika avaldamisega.
Kuidas visiitsuhtes – mees neli päeva nädalas Brüsselis – toimivaks abielupaariks jääda?
Mul on vedanud, et mul on päris mitu head sõpra. Olen neile südamest tänulik, sest nad on mind vajadusel aidanud. Ja muidugi olen ma tänulik oma laste õpetajatele ja kasvatajatele, kes on alati mõistvalt suhtunud, kui ma näiteks ei suuda end mitmeks rebida, et kõigile samal ajal toimuvatele lastevanemate koosolekutele jõuda.
Kui Indrek hakkas Brüsselis tööl käima, oli väike Helmi alles kolmene ning algul suures segaduses, et kuhu isa igal nädalal kaob. Nuttis õhtuti voodis, et «tahan isssiiiit!». Aga kui ta oli Brüsselis ära käinud ja näinud, kus isa töötab ja neljal päeval nädalas elab, rahunes temagi maha. Suuremad lapsed on väga mõistvalt suhtunud.
Sinu olemus ja loomus on täiesti vastupidised praegusele presidendi abikaasale. On teis ka midagi sarnast?
Ma arvan küll, et on. Me mõlemad oleme naised ja emad. Meid teevad murelikuks lastega seotud teemad.
Kadi, kuidas rulluiskudega jääb?
Ma olen rohkem ikka kokk-taksojuht, vaatan, et lapsed oma trennidesse jõuaksid.
Aga leiba ikka küpsetad?
Minu armas ämm Mari on juba 40 aastat küpsetanud minu mehevenna kasvatatud rukkist leiba ja eriti lisa pole hõimkonnale vaja. See on muide päris arhailine leib, küpsetatud vanas leivaahjus ja tegelikult ka Kaarli kasvatatud rukkist käsitsi tehtud jahust.
Kolme lapse emana on sulle vägagi tuttavad kõik lastega seotud teemad. Mille pärast südant valutad?
Kurb on vaadata, kuidas kõik suuremad kärped käivad laste arvel. Ja see on nii ju pikemat aega, et lasteasutused on alarahastatud ja meie riigi tuleviku eest hoolitsevad inimesed saavad väikest palka. Oleksin rõõmus, kui Eestis ei oleks ühtegi lastekodulast.
Kuidas lahendate Indrekuga vaidlusi? Kelle sõna jääb peale?
Tavaliselt ikka vaieldes ja arutades. Aga Indrekuga tülli minna on peaaegu võimatu, ta on lühikese vihaga ja igati kompromissialdis.
Olete olnud abielus 23 aastat. Kas suudate teineteist veel üllatada?
Selles mõttes mitte, et kumbki teineteist ei tunneks. Teame sõnadetagi, mis on teise meeleolu ja kuidas käituda. Mõnikord ütleme ühel ajal samu asju ja arvata võib, et ka mõtleme paljudes asjades üsna sarnaselt. Aga muidugi, ikka on kena teisele hommikukohvi sisse suhkru asemel soola panna... See ergastab.
Kas teie sõbrad-kaasteelised on kõik alles? Need, kellega 20 aastat tagasi alustasite?
Ma võtan sõprust hästi tõsiselt. Mul on alles sõpru lasteaiast, koolist ja ülikoolist. Püüan oma sõpru hoida ja meeles pidada.
Mis on nende 20 iseseisvusaasta jooksul teievahelistes suhetes muutunud?
Meiegi oleme saanud iseseisvamaks.
Mida tegid sina 20. augustil 1991?
Kahekümne aasta eest olime Indrekuga Helsingis Tuglase Seltsis. Lennart Meri valmistus seal viima Soome valitsusele diplomaatilist nooti Eesti iseseisvusest, Indrek ja Sven Jürgenson olid abiks. Terve päeva käis suurem sehkendamine.
Öösel umbes kella nelja paiku ütles Helle Meri, et nüüd vist võiks natuke suppi soojendada (Vabadussõjas ju lõunapause polnud, nagu armastas öelda Lennart Meri). Istusime Tuglase Seltsi köögis tugitoolides, ootasime supi soojenemist ja... jäime mõlemad Hellega magama. Õnneks ei juhtunud midagi hullu, supp läks lihtsalt natuke kõrbema.
Kuidas on möödunud teie pere suvi?
Nagu Shakespeare’il – oli see unenägu või midagi muud?