Eesti Muusikaauhinnad 2020

Rõivadisainerid: moeillustratsioon kannab ajastu vaimu ja meeleolu

Soome moeillustraatori Laura Laine töö.

FOTO: Laura Laine

Kui algselt oli moevisanditel ja -illustratsioonidel asjakohase fotomaterjali puudumise tõttu praktiline roll täita, siis tänapäeval on nende eesmärk märksa laiem. Moeillustratsioonide põnevat maailma aitasid Naine24.ee-l rahvusvahelise näituse eel avada oma ala tipptegijad Anu Samarüütel-Long, Kätlin Kaljuvee ja Marju Tammik.

Näituse püstipaneku ajal pilte uudistades võib töödes leida erinevaid seoseid moega. Mõnelt pildilt leiab konkreetsema detaili, isegi rõiva, teiselt moevärvi, kolmandalt aga vaid näoilme... Tekib küsimus, mis on siis üldse moeillustratsioon?

Kannab ajastu tunnetust

Marju: Moeillustraatoreid ühendab kindlasti ühine taust, et kõik on õppinud moodi. Moodi õppides on üks ala moejoonistus, et suudaksid joonistada oma kavandi paberile ja seal kõike edasi anda. Aga mulle tundub, et moeillustratsioon on sellest edasi arenenud. Pigem on ta moefoto sugulane.

Kätlin: Moeillustratsioonid annavad edasi ajastu tunnetust, seda, mis tunded meil parasjagu ümberringi on. Ka tehnika on see, mis näitab konkreetset ajastut. Praegu teevad paljud neid illustratsioone ka arvutiga.

Anu: Tegelikult algas moeillustratsioon sellest, et fotograafia ei olnud nii arenenud, aga riideid oli vaja näidata. 1950ndatel, kui värvifotograafia hakkas peale tulema, siis jäi illustratsioone vaikselt vähemaks, aga hästi paljud ajakirjad kasutasid ka siis veel neid, näiteks ajakirja Vogue kaanel olid illustratsioonid.

Ma arvan, et moeillustratsioonid kajastavad ajastu meeleolu. Inimesed mõtlevad, et mood on selline tühi-tähi, tegelikult on see üks väheseid valdkondi, mis vaatab sisse, mida inimene parasjagu tunneb sel ajahetkel, ja peegeldab seda - päris mood, mitte vabriku massivärk.

Kui moedisainer, kes on tegelikult ju kunstnik, oma loomingut teeb, siis vaatab ta universumi ja tunnetab, mis on parasjagu õhus, ja see on täpselt see, mis inimkonnale tervikuna tähtis ja mis just praegu loeb.

Öeldakse, et tuleb elada praeguses hetkes. See on just see. Oled selles hetkes ja teed seda asja. Hästi võimas! Võib-olla sellepärast tõmbabki inimesi mood, sest see on nende endi peegeldus.

Näitusel esitletud Anu tööd on omakorda mõjutatud möödunud sajandist...

Marju: Kusjuures seda on praegusel hetkel isegi raske enam seletada, mis seal on võetud praegusest ajast. Aga kui samu töid vaadata kümne aasta pärast, siis saab täpselt aru, et see oli täpselt see 2011 aasta. Mingi ajastu vaim on tugevalt sees.

Nagu nišitoode

Teemasse süvenemata võib tunduda, et tegemist on vaid mingile kitsale ringile mõeldud valdkonnaga. Tegelikult on illustraatoreid maailmas palju, sest selle järele on nõudlust. Kohti, kus illustratsioone võib kohata, on erinevaid, moeajakiri üks paljudest.

Kätlin: Moeillustratsioon on rohkem nagu nišiasi. See on mingile grupile väga sümpaatne, aga osa inimesi ei saagi sellest kunagi aru saama.

Anu: Aga tulevik kuulubki nišile - iga inimene tegeleb selle asjaga, milleks tema on hea. Ja alati leidub sulle ka tarbija.

Mulle ütles üks inimene, kes käis tegemas graafilise disaini töötuba, et moeillustraatorid on väärt oma kehakaalu kullas.

Mina üldse vanasti ei teadnud, et maailmas on nii palju moeillustraatoreid Mõtlesin, et on mõned siin-seal, viis illustraatorit kogu planeedil. Aga kui hakkad vaatama ja süvenema, siis ainuüksi agentuuregi on sada, illustraatoreid kümneid tuhandeid, igaühel oma stiil.  Ega neid muidu ei oleks, kui nende järele poleks nõudlust.

Moeillustraator kui elukutse

Neljapäeva õhtul avataval näitusel astuvad oma töödega üles ka välismaised tipptegijad, kelle jaoks on moeillustratsioonide tegemine põhitööks, klientideks sellised brändid nagu Zara, Swarowski, H&M ja Tommi Hilfiger. Eestis on väljundeid vähem, enamasti naiste- ja moeajakirjades.

Marju: Tegelikult on Eestis suhteliselt vähe võimalusi, kuhu moeillustratsioone teha. Me loodame, et see näitus muudab midagi.

Anu: Praegusest Eesti mätta otsast vaadates võib tõesti ehk küsida, mis selle mõte on. Aga kui maailma vaadata, siis on piiramatu turg. Ilutooted, kotifirmad, lõhnatooted jne. Kuigi Eestis tundub, et seda pole vaja, on mitmeid valdkondi, kus seda kõike kasutatakse.

Maailma mastaabis võttes, et terve sinu turg on maailm, võib olla nii, et Kätlinilt tellib ühel heal päeval Hongkongi firma, teine hetk New Yorgi ajakiri, siis sellest on täiesti võimalik ära elada!

Pakub suuremat loominguvabadust

Kui ärimaailmas seab reeglid turg, jättes ka disaini jaoks kohati väga «lühikesed käed», siis moeillustratsioon jätab ruumi märksa suuremale loomingulisusele. Illustratsioonil või mõte lennata täpselt nii, nagu soovib, lisaks võib seesama pilt olla omakorda moeesemel...

Kätlin: Igapäevasel disainimisel sellist moejoonistust, nagu kunagi oli, ei esine. Me teeme kõik arvutitega. Pigem esineneb seda sellises haute couture maailmas, kus sul on hästi väike firma ja oma õmbleja, kellele joonistad ette rõivaid.

Marju: Näiteks Lovisa Burfittil on oma moebränd, mis on väga edukas. Kõik tema riided ja aksessuaarid ongi tehtud selle mõttega, et ta kasutab seal enda joonistusi peal.

Kätlin näitab jutu käigus siidrätikut, millele on trükitud tema enda tehtud illustratsioon.

Kätlin: See protsess, kuidas ma seda [oma toote loomist] teen, on hästi loominguline. Muidugi, kui töötad kliendi heaks, siis on hoopis teine protsess, kus pead arvestama kliendi soovidega ja palju muuga.

Anu: Kui moe ümber on inimesed, kes tahavad teenida raha, siis läheb asi jamaks kätte. Mood nii tihti ei liigu ka, et iga aasta uus mood, tegelikult on see liikumine umbes viie aasta järel. Nende [näituse tööde] kohta siin võib öelda küll, et 2000ndate joonistused.

Kui klassikaline moeillustratsioon lähtub sellest, et inimese pea pikkus mahuks kaheksa korda kehasse, venitades jalgu pikemaks ja tehes pead väiksemaks - kümme peasuurust kehasse -, siis nüüd on tekkinud illustraatorid, kes eiravad kõike ja ja teevad ükskõik, mida ise tahavad.

Pea võib olla suur ja keha tibatilluke, kasutatakse ka loomade päid. Selline mõnus vabadus on tekkinud. Kõik teevad mingisuguseid vigureid.

Leida võib kõikjalt

Kui moeillustratsiooni kui sellist endale teadvustada, siis võib leida neid kõikjalt: moetoodetelt, ilutoodetelt, isegi alkoholipudelilt. Marju Tammik, kelle pilte ehk enim eesti ajakirjades kasutatud, tunnistab, et eesootav näitus on tema jaoks seni põnevaim väljund.

Marju: Me otsustasime kohe alguses, et teeme puhtalt paberi peale, arvutit ei kasuta ja võtame suure formaadi. Tavaliselt ma ei hakka nii suurt formaati ette võtma, näitus oli hea põhjus selleks.

Kätlin: See on tõeline proovilepanek, ka arenguprotsessis vajalik etapp.

Anu: Tavaliselt [kasutatav] A4 leht mahub kenasti skännerisse, arvutis töötled üle. Mina olen tihtipeale joonistanud eraldi detailid ja siis arvutis neid liigutanud ja kokku pannud, eri taustasid proovinud.

Aga kui teha otse suure formaadi peal, siis esiteks ma segasin juba värve suure supitaldriku peal. Värvipurk on selline, nagu värviks seina - värvi kulub palju rohkem ja segad tavalisest kauem. Tohutu aega kulub sellele, et üht väikest pinda ära katta. Akrüülidega on veel see asi, et nad hakkavad kohe ära kuivama. Kõik asjad on hästi mastaapsed ja võttis jube kaua aega.

Ootused näitusele

Kui mujal maailmas on lausa moeillustraatorite ühendused, siis vestlusringist Naine24.ee-ga võtavad osa justkui eesti pioneerid sel alal. Ei ole võimalusi end «kolleegidega» võrrelda ja kogemusi vahetada, rääkimata siis rahvusvahelisel tasandil.

Sellest lähtuvalt on peamine ootus näitusele nii kuulda teiste kogemustest kui ka teha end nähtavamaks. Kui hästi läheb, siis rändab sama näitus ka Soome ja Rootsigi.

Marju: Sellist näitust pole Eestis mitte kunagi olnud, et ka välisautorid osa võtaksid. Mind väga huvitab, kuidas inimesed selle vastu võtavad.

Kätlin: Me ju täna (16.08 - toim) ise nägime esimest korda neid töid koos. See on hästi huvitav, need tööd on nii erinevad. Just sellise tasemega välisillustraatorid, kes on tõeliselt tipus, on profid!

Anu: Mina kasutasin näitust kui võimalust end arendada. Ma hakkasin juba kevadel pihta, sest tavaliselt teen ma teistsuguseid joonistusi. Olen kevadest saati mässanud värvidega ja leidnud stiili. Teen ja tunnen, et pole lõpuni seda stiili välja arendanud. See on võimalus ja põhjus tööd teha!

Ma ise ei tea, kas mu pildid ongi nii väga moejoonistused (muigleb). Ma ise ei saa aru. Ma ei mõtle, et need on nüüd moejoonistused, ma lihtsalt joonistasin.

Mulle meeldiks [teistelt] teada üksikasju, kuidas inimesed töötavad. Ma tean, et Marju töötas kodus aknalaual, Kätlin näiteks põrandal. Kuidas keegi midagi teeb, mida ta kasutab, mis materjali on kokku ostnud, mis äpardused on juhtunud... see on põnev.

Välismaalastelt tahaks teada, kuidas nad päriselt töötavad ja kui suurelt nad oma pilte teevad. Näiteks Laura Laine, kel on nii põnevad joonistused. Kui suurelt ta neid teeb? Kas teeb neid pliiatsi või arvutiga? Ja kui saad teada need tehnilised üksikasjad, siis tekib imetlus, et vau!

Uus Põhjamaade moeillustratsioonide näitus avatakse neljapäeva õhtul ja see jääb Rotermanni kvartali kaubamajas avatuks 19. augustist 18. septembrini esmaspäevasti laupäevani kell 10-20 ja pühapäeviti 11-18. Sissepääs on tasuta.

Ürituse raames on võimalik osa võtta ka töötubadest, mis leiavad aset 26. augustil, on tasuta ja  eelregistreerimisega näituse lehel www.exhibition.ee. Töötubadesse on oodatud kõik, kel teema vastu huvi.

Tagasi üles