Argpäeviti Kanal 11 ekraanil jooksva tõsielusaate «Minu imeline elu» peategelased on naised meie hulgast. Tänasel augustiõhtul rääkisid naised, et nende imeline elu on vahel ka raske ja keeruline olnud.
«Minu imeline elu»: Illi elas hirmsa vanglaelu saatusekaaslaste toel üle
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pensionäri ja endise meediku Illi elu on olnud kõike muud kui lust ja lillepidu. Naist on kaks korda Venemaale küüditatud ja ka Eestis pidi ta väidetavate põgenemisplaanide pärast kuus kuud Patarei vanglas istuma. Inimene harjub kõigega – ka vanglaeluga.
«Kinnine kong ja paraskid. Paraskid olid tünnid, kuhu häda tehti. Kaks korda päevas käidi neid tühjendamas,» kirjeldas Illi vanglakongi, mis pidi kakskümmend naist ära mahutama. Minimaalne toidukogus ja ebapiisavad hügieeniprotseduurid tegid meele mõruks. Naise sõnul sai end kongis vaid jääkülma veega loputada ja iga kümne päeva tagant oli saunaõhtu.
«Sauna viimine oli nii et, püssimehed olid siin ja seal kommandos. Kui keegi vastu tuli, pöörati vangil pea seina poole, sest vangid ei tohtinud üksteist näha. Meil võeti riided. Need pandi täipõrgusse ja kõrvetati igaks juhuks ära. Pesuruumi ukse juures oli paraja kõrgusega pink. Kaks naist seisid seal: ühe käes oli habemenuga, teisel suur roguskipintsel ja täiseep.
Suure pintsliga tõmmati lörtsti üle pea ja muude kohtade, kus karvu kasvas. Teine naine oli valvel ja kui pinstliga oli töö tehtud, tõmmati välkkiirelt kõik karvad maha,» meenutas Illi. Krapsakas pensionär nentis, et elas õudse vanglaelu vaid saatusekaaslaste toel üle.
Agarad naised ei istunud kongis käed rüpes: lauldi ühiselt, kooti luuarootsudest valmistatud varrastega, lihviti leivapulkadest juukserulle ja pesti paraski kumera kaane sees ihupesu. Illi saigi just vanglapäevilt käsitöö pisiku.
New Jerseys pesitsev eestlanna Carolin (27) on alates kuuendast eluaastast võõral maal elanud. Ta meenutas, et teda kiusati ja noriti kooli ajal tihti, sest neiul ei olnud samaväärseid riideid nagu teistel. Sellest sündis ka otsus, kooli kõrvalt tööle minna, et endale raha teenida ja ilusamaid asju osta.
Carolin teenis oma esimese palga lapsehoidjana, hoides viit last. Ametikult tööle läks ta ühte pagariärisse, kus ta kaks aastat õhtuti pärast kooli elatist teenis. Ülikoolis õppides töötas Carolin pangas.
Neiu tunnistas, et on alati tahtnud Eestisse tagasi pöörduda. Pooleks aastaks tal see ka õnnestus: Carolin sai vahetusprogrammi raames Tartu ülikooli õppima tulla. «Mulle nii meeldis. Tartu elu oli nii vahva. Ameerikas läheb aeg nii kiiresti.
Siin, Tartus, oli rahulik ja mõnus elu. Ma ei pidanud tööl käima, sain ainult õppida,» rääkis Carolin. Naine lisas, et kõige enam häirib teda ameeriklaste puhul tunne, et kedagi ei saa usaldada ja alati peab valvel olema.