João Lopes Marques: «Vabandust, aga ma ei tea!»

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
João Lopes Marques
João Lopes Marques Foto: Erakogu

«Ma ei tea…» Kui mõtlen eesti lastele, kujutan ette, et nende esimesteks sõnadeks on arvatavasti «Ma ei tea…» Mitte «emme» ja kindlasti mitte «issi»… Lihtsalt «Ma ei tea…».

Selgitan: elada ühiskonnas, mille keelt sa ei valda, on samal ajal tüütu ja huvitav. Kuna tavaliselt ma enamikust mu ümber toimuvatest vestlustest täielikult aru ei saa, on mu tähelepanu paratamatult väga selektiivne. Olen valvel, oodates lauseid, millest kinni haarata ja mida oma ajus töödelda… Nii olengi märganud, et eestlased kasutavad väljendit «Ma ei tea!» väga sageli.

Nad kordavad seda lõputult, hommikust õhtuni, eriti naised. Mulle tundub, et see on keskmise eestlase kõige loomulikum ja spontaansem lause. Mul on meeles, et mu sõbranna Krista rääkis, et tema inglise keele õpetaja oli «Ma ei tea» ütlemise oma klassiruumis ära keelanud.

Rahvuslik sõltuvus?

Olen «Ma ei tea!» epistemoloogilise uurimise oma isiklikuks huviobjektiks võtnud. Raske ülesanne, pean tunnistama. Ent pärast aastaid juhuslikke vaatlusi, olen ma lõpuks ometi valmis oma tagasihoidlikke muljeid ka teiega jagama:

  • Eesti keelt on raske õppida ja selle sõnakolmiku hämmastav lihtsus on võrratu. Kuidagi voolav ja loomulik ja ääretult suupärane. See paneb uskuma, et eesti keeles ei olegi ehk nii palju käändeid.
  • Selles lauses väljendub eestlaste tagasihoidlikkus, samamoodi nagu eestlaste kiindumuses epiteetidesse «normaalne» ja «väga normaalne».
  • Häbelikkus ja tagasihoidlikkus on siin riigis olulised. Me teame hästi, kuidas eestlased kaitsevad oma eluruumi, ja kui eelistatakse distantsi ja eraldatust, on need kolm (ühiskondlikult tunnustatud) sõna kahtlemata õiged võlusõnad. Või teate te mõnda paremat põhjust, miks mitte oma arvamust avaldada?
  • Võimalik, et see sõnaühend on samas ka isiklik või ühiskondlik väljakutse: kui eestlane ütleb «Ma ei tea!», paneb ta proovile teise inimese visaduse. Tahate ikka kindlasti teada? Siis rääkige sellest minuga mõnel sobivamal ajal…
  • Nagu hea ABBA või Ivo Linna laulu refrään, jääb selle intrigeeriv imeilus meloodia kummitama, ta hoiab teid enda küüsis, on automaatne.
  • Eestlastel on hea harjumus olla konkreetne ja «Ma ei tea!» on vahend, mis annab inimesele järelemõtlemiseks lisaaega. Ratsionaalsus on kasuks. Kümme sekundit hiljem, pärast seda tühja lausejuppi, võitegi juba oodata teravat sisukat vastust.
  • Oluline on rahulikult võtta. Ainult nohkarid, poliitikud ja nõukogude inimesed peavad teesklema, et nad kõike teavad. «Ma ei tea!» sümboliseerib omamoodi nooruslikku dändilikku muretust, mis segunenud arrogantse pretensioonitusega. Eks kõigile tüdrukutele meeldib vahel kergemeelselt käituda.
  • «Ma ei tea» tuleb kasutusse siis, kui vestlus pole korralikult käima tõmmatud. Nagu kohane ugrimugridele, kelle aja- ja ruumitunnetus on ainulaadsed, on eestlastele vaba vestluse jaoks oluline usalduse teke. Teine võimalus on ära juua paar pirnisiidrit, kuigi see on pisut ebatervislikum.
  • «Ma», «mu» «mina» ja «minu» on eestlaste ühed kasutatavamad sõnad, mis on veel üks märk kohalike ärksast vabadus- ja individualismimeelest.

Ärge saage valesti aru: ma olen sellega väga harjunud. Ja ärge arvake, et ma kritiseerin - mul on endal sama sõltuvus. «Ma ei tea!» kuulmine tekitab minus siin Tallinnas väga koduse tunde: Ibeeria poolsaare keeltes kasutatakse väljendeid «Não tenho ideia» (portugali keeles) ja «Ni puta idea» (hispaania keeles) samamoodi, kui inimene ei tea kohe, kuidas või mida vastata.

Foneetiliselt, kuigi seda võib olla raske uskuda, on nad eestikeelse «ma ei tea»-ga väga sarnased. Nagu sõnad «gorilla», «nimi», «muusika», «meloodia» või «meri». Või «avarii»... või... hm... või...

Ma ei tea!

***

Valik João Lopes Marquesi varasemaid arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis» ja «Minu väga ilus eksiil Eestis».

Tõlkinud Teve Floren

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles