Kanal 11 saate «Minu imeline elu» tänases osas jagasid emad enda kogemusi seoses laste saamisega. Kui mõne naise jaoks on lapse sünd väga oodatud sündmus, siis teise jaoks võib see tulla nagu välk selgest taevast.
«Minu imeline elu»: Kadri jäi esimese lapse ootele 16-aastaselt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ma olin 16-aastane, kui jäin esimest last ootama, kogemata ilmselgelt,» tunnistas 23-aastane Kadri. Tal tuli toona hakkama saada nii kooli lõpetamisega, kui ka teadmisega, et varsti tuleb hakata vastutama veel ühe inimelu eest. Praeguseks on ta pühendunud ema kahele väiksele tüdrukutirtsule, kellest üks on kuuene ja teine kolmeaastane.
«Kui ma hakkasin kahtlustama, et ma olen rasedaks jäänud, siis see tundus hästi utoopiline. Ma olin nii noor, mul oli esimene pooltõsine suhe, see oli uskumatu,» meenutas noor naine. Kadril lapse saamise ees hirmu aga ei olnud, kuna ta lihtsalt ei osanud teada, mis eest ootab.
Ainus, millele ta mõtles, oli see, et laps peab sündima: «Meid on ju kogu aeg õpetatud, et peame oma vigade eest ise vastutama – kuidas ma nüüd siis tapan selle hinge ära sellepärast, et mina vea tegin? Tagantjärgi on see loomulikult parim asi, mis minuga juhtuda sai.»
Kadri esimene beebi toodi ilmale keisrilõikega. «See oli väga raske operatsioon, ma kaotasin palju verd, ei saanud tükk aega voodist püsti, olin kaks kuud valuvaigistite peal. Väga raske, sest esimesed kaks nädalat ma praktiliselt ei saanud oma last sülle võtta,» meenutas ta.
Edasi möödus kõik, nagu esmakordselt emaks saanud naistel enamasti ikka - tuli õppida last mähkima ja toitma. Et Kadri sel ajal lapse kasvatamisest midagi ei teadnud ega selle kohta uurinud, tuli tema arvates isegi kasuks.
«Ma tegin kõike instinktide toel. Hakkasin rinda andma, sest ma polnud kunagi kuulnudki, et on olemas pudelisse pandav piimasegu ja ma andsin rinda võimalikult kaua, sest seda kogu aeg tehti. Ma ei tulnud selle pealegi, et populaarne on kolme kuu pealt ära lõpetada, et nad ilusaks jääks,» selgitas naine.
32-aastase Irise laps sündis aga armastusest. Tema elu on olnud justkui muinasjutt – tal on olemas kõik, mida ühe naise hing oskab ihaldada. Iris elab juba kümme aastat Bahreinis sealse ärimehega ning nende esiklast ootas terve suguvõsa.
«Esimesed kuud möödusid Bahreinis ja siis ma tulin Eestisse. Siis oli mul ema kõrval, kes toetas moraalselt. Ema oli minule väga vajalik, sest mehel on alati väga kiire olnud – töö, oma enda pere, lapsed, tal on palju õdesid-vendi,» rääkis naine.
Bahreini rahva jaoks on lapse sünd suur õnn, millest peavad osa saama kõik pere tuttavad ja sugulased. «Mehed käivad seal sünnitusel kaasas ja sealne sünnitus on absoluutselt vastupidine meile – meie käime, vaikselt sünnitame ära, saadame siis SMSi laiali kõigile.
Seal on nii, et sünnitad ära, järgmine päev tuleb sulle juuksur, meikar – teeb sind ilusaks. Oled oma haiglavoodis lilledest ümbritsetud, pisike on kõrval ja siis hakkavad külalised käima ja käivad hommikust õhtuni,» kirjeldas Iris, kuidas araabia maades tava ette näeb.
Samas võttis naine ka kodumaale tükikese Bahreini kommetest kaasa – spetsialiste end ilusaks tegema ta ei palganud, kuid kutsus sõbrannad päev pärast sünnitust ennast ja oma pisipoega vaatama.