Platsenta kaitseb nälja korral loote aju

FOTO: SCANPIX

Tiinete hiirtega tehtud katsed näitasid, et nälja korral reageerib platsenta kiiresti ning hakkab ise loodet toiduga varustama, pakkudes nii kaitset närvisüsteemi arenguhäirete eest.

Siiani peeti plantsentat passiivseks elundiks, mis vahendab toitainete liikumist emalt lootele ning aitab lootel jääkainetest vabaneda, vahendab Tartu ülikooli teadusportaal Novaator.

Cambridge´i ülikooli neuroteadlased Kevin Broad ja Barry Keverne jälgisid hiireloodete arengut. Tiined emased jäeti tiinuse keskel ööpäevaks ilma toiduta – see on olukord, mida võib looduslikes tingimustes ette tulla.

Hiire tiinus kestab umbes kolm nädalat, teisel nädalal toimub oluliste aju osade, näiteks hüpotaalamuse areng. See vaheajus asuv piirkond kontrollib muuhulgas ka emainstinkti tekkimist.

Uurijad avastasid, et platsenta hakkas enda rakke lagundama, et loode nälga ei jääks ning arenev aju ei kahjustuks.

«Eeldasime, et nälg mõjutab nii platsentat kui ka loodet,» ütles Keverne. «Selle asemel nägime, et platsenta funktsioonid muutusid ning see muutus toidu vahendajast toitjaks.»

Nälg mõjutas platsentas ka imprinditud geenide avaldumist. Imprinting on nähtus, mis esineb vaid imetajatel. See tähendab vanemaspetsiifiliste geenide avaldumist – geeni ekspressioon sõltub sellest, kas see pärineb emalt või isalt.

Üks mõjutatud geenidest oli Peg3 , mis reguleerib oksütotsiini tootmist. Oksütotsiin on poegimisel ja imetamisel oluline hormoon. Peg3 avaldumine platsentas on tavapäraselt seotud sama geeni avaldumisega loote ajus.

Kui emane hiir 24 tundi nälgis, siis vähenes platsentas geeni avaldumine 35 protsenti, kuid loote ajus ekspressiooni tase isegi tõusis veidi.

Uurijate sõnul näitavad eksperimendid, et loode on sel moel kaitstud ohtlike välismõjude eest, mis võiksid ohustada tema enda sigimisedukust.

Kui platsenta appi ei tõttaks, võiks toidupuudus areneva emase hiireloote aju kahjustada nii, et ta pole võimeline tulevikus imetama ega poegade eest hoolitsema.

«Platsenta ja hiireloote hüpotaalamus teevad koostööd, et hiir võiks edukalt sigida ja järglasi kasvatada,» ütles Keverne.

Ta rõhutas, et hiirtega tehtud katsete tulemusi ei saa kindlasti täiel määral inimesele üle kanda. Keverne oletab siiski, et pärast lapse sündi võiks uurida närvisüsteemiga seotud geenide avaldumise mustrit platsentas. Nii saaks kindlaks teha, kas vastsündinu ajuga on kõik korras.

Hiirtega tehtud katsed näitasid, et toidupuudus mõjutas skisofreeniaga seotud geenide avaldumist. Sarnaseid seoseid võib esineda ka inimese arengus.