Paljud eestlased on Soomes käinud, aga vähesed on Soomet näinud – mina, Nils Niitra, ja fotograaf Mihkel Maripuu nende hulgas. Soome on võrreldamatult suurem kui Helsingi. Siin me nüüd oleme, aga mitte pelgalt Soome pärast, siin elab ja töötab ka ligi 30 000 eestlast. Küsime nädala jooksul mitmeltki neist, miks nad siin on ja kuidas on siin olla.
Esimene sihtkoht on Helsingist 135 kilomeetrit ida pool asuv 55 000 elanikuga Kotka linn. Tee sinna on ääristatud metsade ja sääraste kivikülvidega (õigem oleks vist öelda rahnukülv), millele Eesti maismaal pole miskit vastu panna. Kotkas elab 315 eestlast pluss veel terve hulk neid, kes käivad siin lihtsalt tööl.
Aga veidral kombel ei ole meile kilomeetritepikkust jalutuskäiku korraldav Anna Virolainen mitte Soome eestlane, vaid pigem endine Eesti soomlane. Ta töötab linnavalitsuses ja tegeleb immigrantidega. Kõige rohkem tuleb ette, et ta peab aitama Venemaalt tulnud ingerlastel end arusaadavaks teha. Ehkki ingerlase staatuse saamiseks peab sooritama soome keele eksami, «unustavad» ingerlased sageli pärast eksamit selle ära ja siis tulebki Virolainen appi.
Virolainen on ise nelja aasta eest Põlvast Kotkasse kolinud ingerlane ja ka üks kaasa tulnud mehe vanavanematest oli ingerlane. Aga Anna oskas juba Soome saabudes vabalt nii soome kui ka vene keelt.
Ingerisoomlasest Virolainen ehk tõlkes «eestlane» oleks võinud Soome kolida juba 1990. aastate algul, aga tal oli Põlvas hea töö raamatupidajana. Lõpuks aga avaldasid naise kolm poega talle nii suurt survet, et otsustatigi siiski kolida.
Vanim poeg (praegu 30) aga ei pidanud kaua vastu, tema kolis Põlvasse pruudi juurde tagasi ja jäigi Eestisse. Nooremad pojad (25 ja 28) on aga kenasti kohanenud ja juba omal käel ka töö leidnud, üks kinnisvarahooldusfirmas ja noorem purjekate remonditöökojas.
Virolainen oli Soome mineku järjekorras seitse aastat. Miks just Kotka? Aga seepärast, et siin andis linnavalitsus ümberasujaile kohe ka korteri.
ETV kallimas paketis
Nüüd äsja pandigi ingerisoomlaste Soome-järjekorda registreerimise võimalus lõplikult kinni ja kes on veel sabas, peavad kolima viie aasta jooksul. «Eestist tuleb ingerlasi küllalt vähe, küll aga Venemaalt,» räägib Virolainen. Ainuüksi eelmisel aastal tuli Kotkasse Venemaalt üle 200 uusasuka. Nüüd on neid siin juba üle 1200.
Eestlased elavad rahvuslikku seltsielu harvemini, aga siinsed venelased on juba kogunenud ühte linnajakku, rääkimata pidevast viibimisest Venemaa inforuumis.
«Neil on ka satelliittaldrikud kaasa võetud, nad kuulavad Vene raadiot ja loevad Vene lehti,» räägib Virolainen.
Kotka kaabelvõrgus saab vaadata ka ETVd, aga selleks tuleb osta kallim pakett. Sestap eelistab Virolainen Eesti uudiseid otsida internetist. Ehkki soomlane, hoiab ta endisel kodumaal toimuval hoolega silma peal. Kodune keelgi on endiselt ikka eesti keel.
Juba Kotkale lähenedes hakkavad silma venekeelsed tõlked soomekeelsete reklaamide juures. Kotka linn on nädalavahetuseti tulvil vene turistidest. Mõnegi luksusbrändi pood on siin tänu jõukaile vene ostjaile.
See viib vägisi mõttele, et mille pagana pärast oli Stalinil vaja Karjala ära vallutada ja seejärel lagastada. Peterburilasel oleks praegu nii mõnus käia lühikese autosõidu kaugusel asuval Karjala kannasel ostlemas. Selle asemel tuleb rännata mööda anastatud maa viletsaid teid, enne kui jõuab piirini.
Lenin on alles
Kotkas on palju parke ja Virolainen armastab neid. Vahepeal töötas ta ka ise pargihooldajana. Kõige tähelepandamatum on seejuures Lenini park, mille keskmes on Lenini monument – sõpruslinna Tallinna kingitus.
Eestist ärakolimine ei olnud terve elu ühes linnas ja ühes ettevõttes töötanud Virolainenile kerge. Teda ei toonud Soome soov rohkem raha teenida, Põlvas polnud elul häda midagi.
«Olin mures, kas ma Soomes ikka töö leian, sest iga on juba ka selline,» ütleb ta. Virolaineni piimandustehnoloogist abikaasa pole veel Kotkas tööd saanud. Meestele selline asi ei meeldi ja sestap ei tegevat ta saladust, et koliks esimesel võimalusel Eestisse tagasi.
Soome võttis siiski Virolainenid sõbralikult vastu. Samas tunnistavad mitmed teisedki Soome eestlased, et soomlase puhul ei saa tegelikult keegi aru, mida nad tegelikult mõtlevad.
Virolainen ei oska öelda, kas ta kolib kunagi veel Eestisse tagasi või mitte. «Praegu mulle siin väga meeldib ja mina olen oma eluga rahul,» ütleb too rõõmsameelne naine. «Eks see Lõuna-Eesti on, nagu on, töökohti seal ju vähe.»
Kodutunne on nüüd juba Soomes. «Olin juba Vene ajal kõigis dokumentides kirjas soomlasena ja panin enne siia tulekut vaimu juba ammu valmis,» räägib ta.
Aga leidub ka teistsuguseid näiteid: üks 80-aastane vanaproua kolis ka Rakverest Kotkasse, nüüd on ta siin kolm kuud olnud ja ütleb, et tal on igav ja tahaks tagasi.
Vast viis korda aastas käib Virolainen Eestis, näiteks sel nädalavahetusel läheb ta ristiema juubelile. Jaanipäeva ja jõulud veedab ta muidugi Eestis.
Eestlasi toimetab Kotkas erinevatel aladel, alates ehitajatest ja müüjatest kuni arstide ja kunstnikeni välja. Virolaineni jutu järgi töötas haiglas üksvahe lausa viis-kuus eesti arsti.
Alkoholimonopoli kaupluses müüjana töötava Krista Palmeri isa on samuti ingerisoomlane ja tema kolis Kotkasse juba 1991. aastal, tütar tuli järele 1998. aastal. «Töö alkoholimonopolis on soomlaste seas prestiižikas ja ega siia niisama lihtsalt tööle saagi,» räägib ta. «Pidin saatma kolm korda avalduse, enne kui üldse jutule võeti.» Plussiks oli vene keele oskus.
Palmer suhtleb endiselt mõnede kohalike eestlastega, aga kontaktid Eestiga hakkavad tasapisi nõrgenema. Vast korra aastas satub naine veel endisele kodumaale. «Sinna on alati tore minna, aga hea on tulla tagasi,» lausub ta. «Siin on meie kodu.»
Aga ikkagi? Mis keeles Palmer mõtleb? Endiselt suure osa ajast eesti keeli, ehkki järjest enam läheb ta üle soome keelele. Kodus laste ja puhtatõulisest eestlasest mehega püüab naine siiski eesti keeles suhelda, tõsi, mõni sõna kipub ära ununema. «Püüame, ehkki see on juba natuke segakeel,» räägib ta.