Ühel õdusal suveõhtul, kui tegin lastega kodu poole jalutades põgusa mängupeatuse liivakastis, jõudis minuni üks lugu, mis lihtsalt vajas jagamist. Liivakasti ääres istus üks vanem daam oma lapselapsega ning vahetult enne seda, kui hakkasin tuppa suunduma, hakkas naisel jutt jooksma.
Selgus, et see silma järgi veel eelkooliealine poiss on mõned päevad tema juures külas, et anda puhkust emale. Suur rõõm igale lapsevanemale, eriti ajal, mil vanavanematel endil on töö ja muid tähtsaid asjatoimetusi või elavad nad lihtsalt liiga kaugel, et last neile «üle ukse» päevaks-paariks hoiule anda.
«Paraku selle poisi teine vanaema ei tea temast midagi,» algas lugu. Jutu kerides selgus, et vähemalt lapse isa teab ja tunnistab poega ning vajadusel ka aitab. Teab ka vanaisa, kuid ei soovi nõrga südamega ja haiget vanaema selle «uudisega» šokeerida. «Uudisega» ses mõttes, et poiss on juba nelja-viie-aastane. Kusjuures sõbralik ja väga heade kommetega!
Selgus, et enne Karli (nimi muudetud) sündimist oli tema isa juba perekonnainimene. Enda sõnul plaanis ta selle teise naise ja lapse hüljata, kuid reaalsus mõistagi polnud nii ühene. Nii kaua kui võimalik, elas kõrgelt haritud ja intelligentse taustaga papa paralleelselt kaht elu. Ja oleks ilmselt edasigi elanud, kui mõned asjad poleks hakanud lekkima.
Ühele naisele lubas mees üht, teisele teist, sageli mõlemale ka sama. Ise kõike lubatud vähemasti neil hetkedel ilmselt siiralt uskudes. Kui ta enam oma jõududega hakkama ei saanud, siis palus ta otsustamisel abi sugulaselt, aga kes see teine ikka meie elu elab, kui mitte me ise. Järelikult tuli ise tähtis otsus langetada, kui vanamoodi jätkata enam ei saanud.
Karl on üles kasvanud isata, kuid nii palju on tema isa olnud aumees, et iga kuu toetab poissi rahaliselt ja vahel ka mõnel muul viisil, mida parasjagu vaja ja mille osas naine on tihanud abi paluda. Kõik lähikondsed peale Karli isapoolse vanaema teavad temast, aga kasvada tuleb tal ikkagi ennekõike kahe naisega – ema ja vahel vanaemaga.
Tänaseks on Karli isa enda sõnul mõistuse pähe võtnud ning libastumist, mille tulemusena tekkis kaks peret, nimetab ta reaalsustaju kaotamiseks. Üheks salaelu tulemuseks võib lugeda aga sedagi, et poisiga sama nime kannab tema tädipoeg. «See tüdruk on su õde, kuid su ema ei tea,» võttis õhtune jutustaja loo kokku tuntud laulusõnadega skandaalist perekonnas.
See on kõigest üks lugu, kuid pole sugugi ainus omalaadne. Küsimus on, kas varem juhtusid samasugused lood ja neist lihtsalt ei räägitud või on see meie aja märk? Võib oletada, et selliseid lugusid tuli ette ka siis, on ju laulusõnadki aastakümneid vanad.
Kui lugeda kommentaare siinsamas Naine24.ee lehel, siis nende meeste hääles, kel ette näidata rohkem kui üks suhe korraga, näib kõlavat uhkus. «Oman kaht väga kõrgetasemelist kõrgharidust, tööd ja riistvara. Ma olen viimase kümne aasta vältel elanud üheaegselt kolme naisega, kahega elangi (ka nii on võimalik) üheskoos,» kirjutas üks meesterahvas kõigest paar päeva tagasi meie kommentaariumis.
Et kaksikelu võib kergelt alguse saada esialgu süütuna näivast flirdist, paneb see küsima, millal muutub flirt millekski, mis nõuab vastutust ja härrasmehelikku käitumist? On see kinni suhtumises ja väärtushinnangutes või tõepoolest oskamatuses aegsasti õigeid otsuseid langetada ja tõsisematele tagajärgedele mõelda?