Kunstiteoses või muusikapalas ilu tabades aktiveerub meil aju esiosas asuv piirkond, näitas värske uuring.
Ilu peitub vaataja... ajus
8. juuli 2011, 12:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajakirjas PLoS One avaldatud uuring näitas, et kõikidel kunstiteostel on üks ühine omadus - nad kutsuvad esile aktiivsuse ühes ja samas ajupiirkonnas. See ühtib Šoti filosoofi David Hume'i seisukohaga, et asjade ilu peitub meeltes, mis neid hindavad, vahendab Tartu ülikooli teadusportaal Novaator.
Londoni ülikooli kolledži neurobioloogia professori ja uuringu ühe autori Semir Zeki sõnul on kunstnikud ja filosoofid juba aastatuhandeid tulutult vaielnud selle üle, kas on olemas ühised tunnused, mis muudavad asjad ilusaks.
Siiani ei olnud ka adekvaatset vastust küsimusele, kas inimesel on abstraktne ilutaju, mis tekitab meis ühesuguse võimsa emotsionaalse kogemuse sõltumata sellest, kas selle tunde tekitaja on nähtav või kuuldav.
Kuna need küsimused olid seni vastuseta, siis oli Zeki sõnul aeg neurobioloogidel asja uurida.
Uuringus osales 21 erineva kultuurilise ja etnilise taustaga vabatahtlikku, kes hindasid maale või muusikakatkeid ilusaks, mittemidagiütlevaks või koledaks. Seejärel vaatasid nad neid pilte või kuulasid muusikat uuesti ajuaktiivsust mõõtva funktsionaalse magnetresonantskuvamise skanneris lamades.
Zeki ja tema kolleeg Tomohiro Ishizu avastasid, et kui katsealused vaatasid maali või kuulasid muusikapala, mille nad olid eelnevalt hinnanud ilusaks, suurenes aktiivsus aju esiosas asuva otsmikusagara alaosa ajukoores, mis on osa aju mõnukeskusest.
Eelnevalt inetuks hinnatud kunstiteosega ei seostunud üldiselt aga ükski konkreetne ajupiirkond, kuigi vastandades visuaalse koleduse ja ilu kogemist, seostus see mitme erineva ajupiirkonna aktiveerumisega.
Aju otsmikusagara ajukoore alumist osa on varem seostatud ilu hindamisega, kuid antud uuringus suutsid teadlased esmakordselt näidata, et piirkond aktiveerub samadel inimestel nii nähtava kui kuuldava stiimuli puhul. See annab mõista, et ilu eksisteerib tõepoolest ajus abstraktse üldistusena.
Otsmikusagara ajukoore alumine osa ei olnud ainus ajupiirkond, mida ilu tajumine aktiveeris. Nagu arvata võis, oli aju nägemiskeskuse aktiivsus maali vaadates suurem kui muusikat kuulates ning kuulmiskeskuse puhul vastupidi.
Eriti huvitav oli aga avastus, et ilukogemuse ajel kasvas ka aju keskosa lähedal asuva sabatuuma aktiivsus. Varem on sabatuuma seostatud romantilise armastusega, mistõttu viitab see avastus ilu ja armastuse vahelistele närviseostele.