Eestlane osaleb maailma kõige hullumeelsemal purjetamisvõistlusel

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

«Golden Globe Race’il osalemine on üks paljudest hullumeelsetest asjadest, mis on tänapäeval keskmise rahakotiga eestlasele võimalik. Purjetamisvõistlused nagu Vendée Globe või Volvo Ocean Race kipuvad rahalistel põhjustel unistuseks jääma.»

FOTO: Christophe Favreau

«Minu eesmärk on see, et oleks, mida lastelastele rääkida,» ütleb 55-aastane ettevõtja Uku Randmaa vastuseks küsimusele, miks ta tahab ihuüksi ja ilma peatusteta ümber maailma purjetada. Kümneks kuuks merele läinud kuue lapse isa soovitab kaldale jäänutel unistada ning vähehaaval oma unistuste poole liikuda. Ja mitte liiga turvalist ja üksluiset elu elada.

Ümber maailma purjetamine on tänapäeval lihtne: GPS näitab asukohta, automaatrool hoiab kursil ja kui lai ookean kopa ette viskab, saab sadamas puhata või kodustele helistada. Hoopis teine tera on purjetada ümber maailma ihuüksi, astumata kümne kuu jooksul kordagi maale ja kasutades navigeerimiseks 50 aasta tagust tehnikat – sekstanti, paberkaarte ja taevakehi. Uku Randmaad sellised pisiasjad muidugi ei kohuta, sest tal on juba seljataga üks «ümber palli sõit» aastatel 2010–2012.

Siit siis ka tahtmine järgmine säherdune seiklus enesele veidi huvitavamaks teha. Nimelt peab Randmaale kuuluv purjekas One and All ja selles sisalduv tehnoloogia olema võimalikult sarnane algupärasel, 1968. aasta Golden Globe Race’i võistlusel kasutatuga. Seega on Randmaal, nii nagu oli tolle võistluse võitjal Sir Robin Knox-Johnstonil, navigeerimiseks ainult sekstant, paberkaart, Päike, Kuu ja tähed. Keelatud on ka sellised seadmed nagu mobiiltelefon, kust purjetaja saaks muidu oma lemmikmuusikat kuulata, või e-luger. «Õnneks on lubatud kassettmakk ja mul on suur kotitäis Kuldse Börsi kaudu ostetud kassette,» selgitab Randmaa.

Pioneeri autoraadio abil hakkavad ookeanidel Uku Randmaa meelt lõbustama muuhulgas «Las jääda kõik mis hea 2», «Jõuluhitt 1995», «Läbi saju» ja «Dire Straits: Brothers in Arms».

FOTO: Madis Vaikmaa

Aga tehnoloogiline tagurlus ei puuduta pelgalt navigatsiooni ja meelelahutust. Golden Globe Race’il on keelatud ka veemagestajad, sest neid polnud 50 aasta eest veel leiutatud. Selle asemel koguvad võistlejad vihmavett, kusjuures täpsema süsteemi mõtleb Randmaa välja alles avamerel, kui selgub, kuhu vesi tema uuel purjekal kogunema hakkab. Seni on tal varuks 150-liitrine veepaak. «Kuna vett on vähe, võib dušist ja vesivetsust vaid unistada. Seetõttu on mul vetsu asemel ämber ja pesen ma ennast meres või kasutan märgi salvrätikuid.»

Iseenda arst

Tõsi, meres kümblemise teeb veidi ebamugavaks asjaolu, et 60 protsenti võistlusest leiab aset Lõuna-Jäämeres, kus aasta keskmine temperatuur on pluss kuus kraadi. Ja säherdust – detsembris Tallinna lahel valitsevat ilma – peab Randmaa taluma kuni viis kuud järjest. «Kuna Lõuna-Jäämeres pole ühtegi suurt mannert, kasvavad lained ebanormaalselt kõrgeks ja iganädalased tormid on orkaani jõuga. Lisaks on läheduses jäämäed,» ütleb Randmaa ja võtab 30-kraadise leitsaku käes vaevleva Edela-Prantsusmaa linnakese Les Sables-d’Olonne’i sadamasse üles seatud võistlusküla kõrtsis suure sõõmu mõnusalt külma õlut.

«Kardan, et külmetan viis kuud,» ütleb Randmaa seejärel, ja tema nägu, mis on muidu säranud poisikeselikust entusiasmist ja ootusärevusest, muutub tõsiseks. Kuigi tema purjedega varustatud kodus on gaasiküte, on pardal kütust nii vähe, et parimal juhul saab pidevalt lainete meelevallas olev meremees oma riided ära kuivatada. Tuba ei lähe iialgi koduselt soojaks, sest iga kord, kui on tarvis õue minna, pahiseb kogu soojus välja ja purjekas täitub kõige sellega, mida ookeanil pakkuda on: mõne uljama lendkala, veepritsmete ja vihmaga.

Köögis valmib külmkuivatatud pakitoidust (kuuma vee lisamise teel) maitsev eine.

FOTO: Madis Vaikmaa

Aga tühja sellest külmatundest, hulga ebamugavam on asjaolu, et kõikide tervisemuredega, alates insuldist ning lõpetades luumurru või hambavaluga, tuleb samuti omal käel hakkama saada. «Meil on kaasas meditsiinikohver ning võimalus 24 tundi päevas helistada arstidele ja abi küsida. Aga keset ookeani pead sa oma haava ikkagi ise kinni õmblema ning hambavalu korral valuvaigistit võtma või hamba ise välja tõmbama.»

Suur Hall

Füüsilisest valust veelgi hullem on vaimne surutis. Oma esimesest ümbermaailmareisist kirjutatud raamatus puudutab Randmaa Suure Halli külaskäike, kusjuures külaline saabus hoolimata ohtratest peatustest troopilistel saartel. «Suur Hall on see, kui sa ei leia motivatsiooni hommikul ärgata. Lihtsalt lebad voodis, mitte miski ei paku huvi ja kõik kaotab mõtte. Sellest on raske üle saada ja selleks tuleb endaga läbi rääkida. Näiteks mõtled kodustele ja sellele, et tahad lapsi ja abikaasat näha.» Kuna Randmaa praegusel teekonnal ei tohi mitte kordagi jalga maale asetada (rääkimata kodustele helistamisest) ja troopikastki saab vaid und näha, võib arvata, et Suurest Hallist pole nüüdki pääsu.

Kui muidu on Randmaa omaette nokitseja ja ekspertide abi ei kasuta, siis toidu osas tegi ta erandi. Sellistest pakkidest leiab näiteks keedetud kartulit ja suppi ning Eesti spetsialistide abi on tema sõnul võrreldav suisa elukindlustusega.

FOTO: Madis Vaikmaa

Aga tulevikus ees ootavatele raskustele mõtlemiseks polnud Randmaal juunikuu viimastel päevadel enam aega. Vaid kaks päeva enne starti tuli veel poes käia, varuda kütust nii gaasipliidile kui ka endale, ning kogu see nodi laeva lugematutesse panipaikadesse ära mahutada. Lisaks tekitas kümnekuulisele seiklusele vastu minnes pisikest ärevust asjaolu, et katsesõidul ei pidanud purjeka aknad laintepeksule vastu ja hakkasid lekkima. Viimase hetke kiirele remondile lisandus teise tuulerooli paigaldamine, sest kui esimene puruneks, tuleks meremehel tööd teha 24 tundi ööpäevas ning hiljemalt kolmandaks päevaks viiks magamatus adekvaatsuse, et mitte öelda mõistuse.

Valge palakas hoiab meremehe tormisel merel voodist välja kukkumise eest. Öösel tuleb iga 50 minuti tagant välja minna ja vaadata üle purjed ning kontrollida, ega mõni laev pole lähedusse ilmunud.

FOTO: Madis Vaikmaa

«On palju asju, mida ma pole prognoosinud. Näiteks pole mul aimugi, kui palju kulub reisi jooksul soola, hambapastat või tualettpaberit. Ja kuidas ma seda paberit kuivana hoian? Olen selle poolest üsna külma kõhuga, aga kui oleksin normaalne, siis ma ju sellist asja ei teeks,» ütleb Randmaa ja tema tasane hääl mattub võistlusküla kõrtsi täitvasse jutuvadasse. Ja isegi kui kõikjal ümberringi sagivad prantslased korraks kuulataks, jääks neile mulje, et linnakese ainsatel eestlastel on eluohtliku reisi asemel jututeemaks näiteks kurkide marineerimine.

Just nimelt «marineerimine» on sõna, mis iseloomustab suurepäraselt Randmaa teekonda selle võistluse osalejate hulka. Nimelt kulus valmistumiseks ei rohkem ega vähem kui neli aastat, millesse loomulikult mahtus ohtralt keerdkäike...

Kõigepealt tuli Randmaal taotleda luba starti minemiseks oma abikaasalt. Kui kõige tähtsam kinnitus käes, pöördus mees korraldajate poole, kes panid ta ootenimekirja, sest huvilisi üle maailma oli lihtsalt liiga palju. «Kui tuli uudis, et saan starti minna, müüsin kohe oma vana purjeka maha ja ostsin Inglismaalt uue. Hakkasin temaga treenima Biskaia lahe karmides oludes, aga paraku ei saanud ma selle jahiga sõbraks – eelmine omanik oli kasutanud laeva kruiisimiseks, varustanud ta uhke tiikpuidust teki ja raske ankruvintsiga ning isegi vaibad olid maas. Aga milleks? Karmides oludes lähevad vaibad ju märjaks ja hoiavad niiskust.»

«Näiteks Gailiti kõrval on «Viiskümmend halli varjundit», mille nalja pärast kunagi naisele kinkisin ja nüüd kaasa võtsin. Tegelikult pole ma valmistudes viitsinud isegi korralikult raamatukauplusse minna, aga mis tehtud, on tehtud ja stepsel on juba seinast väljas. Pealegi pole raamatute puudus probleem, sest see on purjetamise, mitte raamatute lugemise võistlus,» ütleb üksi, ilma peatusteta ümber maailma purjetada kavatsev Uku Randmaa.

FOTO: Madis Vaikmaa

120 turvanõuet

Samal ajal kui Randmaa oma laeva iseloomu vaagis, valmistusid võistluseks ka teised osalejad: «Prantsuse purjetamise esinumber Jean-Luc Van den Heede ja tema sõber, samuti ülikogenud Lionel Regnier olid ostnud Inglismaalt kehvas seisus Rustler 36 ehk 11-meetrise jahi ja pannud talle üheskoos uue taglase. Ehk sisuliselt olid ehitanud vana kere peale uue purjeka. Kuna Regnier loobus perekondlikel põhjustel võistlemisest ja minu vanale jahile tekkis ostja, siis kasutasin võimalust ja sain ümbermaailmareisiks väga hästi ettevalmistatud purjeka. Ja ka sõbra. Tegelikult vedas mul täiega, sest ega neid lolle maailmas palju pole, kes oleks nõus ostma sellise võistluse jaoks ettevalmistatud askeetliku purjeka.»

Aga asi pole vaid askeetlikkuses – kuna tegemist on ikkagi soolopurjetamisega ümber maakera, mis toimub eriti tormistes vetes ja kus igasugune kõrvaline abi on ühelt poolt kättesaamatu, teisalt ka reeglitega keelatud, on igasuguseid turvanõudeid lausa 120. Näiteks peab olema vööris veekindel vahesein ja ahtris veekindel osa, et kokkupõrke korral jääks jaht ujuma. Pardal olev päästeparv on aga toodetud spetsiaalselt soolopurjetajate vajadusi silmas pidades, sisaldades muuhulgas toitu ja satelliittelefoni.

62-leheküljelisest reeglite raamatust leiab veelgi üllatusi: kuna ookeanis on plastireostust niigi palju, tuleb reisil tekkiv prügi starti tagasi viia. «See tähendab, et iga viimse kui pakendi, mis kümnekuuse reisi jooksul tekib, pesen ma esmalt puhtaks. Seejärel lõikan konservikarbid metallikääridega tükkideks, klaasi lõhun haamriga ära, plastiku lõikan samuti väiksemaks ning kogun siis kõik eraldi kilekottidesse.»

Ja et võistlus oleks ikka non-stop ja solo, toimub vaid kaks ametlikku peatust: Kanaari saartel ja Tasmaanias. «Jah, oma abikaasat võib selle 90 minuti jooksul näha, ent füüsiline kontakt pole lubatud. Korraldaja ulatab ainult kahva, millesse saan panna oma kirjad ja vanaaegse Super 8 kaameraga üles võetud filmirullid. Kirjutan ma kindlasti, sest tahan ka sellest ümbermaailmareisist raamatu välja anda. Abikaasaga on kokku lepitud, et tema teeb märkmeid kodus. Kui kõik hästi läheb ja ma edukalt tagasi olen, plaanin välja anda raamatu, kus loed minu teksti ja paralleelselt seda, mis kodus toimus.»

Koju jääb Randmaad ootama kuus last: neli täiskasvanut ja aastased kaksikud. «Abiellusin nelja aasta eest ja inimesed ilmselt mõtlevad, et ma olen tõeline siga, et peaaegu aastaks ära lähen. Aga tegelikult nii ju ongi. Mu naine on mind nelja aasta pikkuse ettevalmistusaja alati toetanud. Olen olnud nõrk, mõelnud, et saadan kõik kuradile ja elan nagu normaalne mees oma kodus. Aga naine saab ju aru, et sellele retkele minemisest saab hullem olla ainult see, kui kodus diivanil lesib mees, kes ei saanud oma unistust ellu viia.»

Hüvastijätuks kogunenud massid Les Sables-d'Olonne’i linnakese sadamast ookeani viiva kanali ääres.

FOTO: Madis Vaikmaa

On pühapäev, 1. juuli. Paar tundi enne keskpäeva on Edela-Prantsusmaal Les Sables-d’Olonne’i sadamast ookeani viiva kanali ümbruses meremehi ära saatma tulnud tuhanded inimesed. Hoolimata roiutavast kuumusest innustavad nad seiklusele vastu astujaid rõkkava aplausi ja udupasunate kooriga. Põhjust selleks on küllaga, sest Randmaa ees ja järel liiguvad kitsukest kanalit mööda elavad legendid, nagu hollandlane Mark Slats, kes on aerutanud 29 päevaga üle Atlandi ookeani, trotsides 18-tunniste tööpäevade tagajärjel tekkinud hallutsinatsioone. Samuti on võistlemas kolm korda Everesti tippu roninud Kevin Farebrother ja Jean-Luc Van Den Heede, kelle nimel on viimased 14 aastat olnud vastutuult ja vastu hoovusi üksi ümber maakera purjetamise kiirusrekord. Ainsa naisvõistlejana asub teele 28-aastane Susie Goodall, ning kümneid miljoneid indialasi paneb purjetamisest huvituma Abhilash Tomy, kes seilab 1969. aastal finišeerinud Sir Knox-Johnstoni laeva täpsel koopial.

«Minu eesmärk on see, et oleks, mida lastelastele rääkida,» ütleb 55-aastane ettevõtja Uku Randmaa vastuseks küsimusele, miks ta tahab ihuüksi ja ilma peatusteta ümber maailma purjetada.

FOTO: Madis Vaikmaa

Esimene Golden Globe Race toimus aastatel 1968–1969 ja korraldati sisuliselt selleks, et teada saada, kas toonaste tehniliste teadmiste varal ja täielikus üksinduses on üleüldse võimalik kordagi randumata ümber maailma sõita. Liidripositsiooni hoidnud Bernard Montassier oli oma purjekal Joshua viie kuuga jõudnud Hoorni neemeni, kuid otsustas, et finiši poole seilamise asemel teeb ta maakerale veel ühe tiiru peale ja maabub Tahitil. Kuna Montassier loobus, osutus võistluse ainsaks lõpetajaks ja seega ka võitjaks Sir Robin Knox-Johnston.

Juuli alul startinud võistlejate jahid ja varustus sarnanevad sellega, mis oli saada 50 aasta eest. See tähendab, et materjalidest on keelatud klaasfiiber, kevlar ja süsinikfiiber, ning alus ei tohi olla pikem kui 11 meetrit. Keelatud on ka elektroonilised vidinad, nagu MP3-mängija, CD-mängija, mobiiltelefon, elektriline kell, sülearvuti, taskukalkulaator ja merevee magestaja.

Turvavarustus on nüüdisaegne: igal jahil on eri kohtadesse paigutatult neli avariipoid (EPIRB), lisaks saab väga piiratud mahus suhelda võistluse korraldajatega satelliittelefonitsi või satelliitpiiparil sõnumeid saates. Võistlejad ise GPSilt oma asukohta ei näe, teiste võistlejate asukohta ei tea ja lähedastega vestelda ei saa. Igal jahil on hädaolukorraks plommitud kast GPS-kaardiga.

1. juulil alanud võistlus kestab sama kaua kui 50 aasta eest ja lõpeb 22. aprillil 2019. Kuluaarides ennustatakse, et vähemalt pooled 18 võistlejast ei pea 25 000 meremiili pikkusele teekonnale vastu – juba loo kirjutamise ajaks oli kaks loobujat.

Uku Randmaa asukohal ja tegemistel saab silma peal hoida Golden Globe Race’i purjetamisvõistluse kodulehel http://goldengloberace.com/livetracker/.

Tagasi üles