«Minu imeline elu» kõlab küllalt roosiliselt, ent ainult helgeid emotsioone mõne nädala jooksnud kodumaisest saatest oodata ei maksa. Sest elu ei saakski olla imeline, kui see poleks kohati koomiline, teinekord traagiline, kuid alati eriline.
Eesti naiste imeline elu - kohati koomiline, teinekord traagiline
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ekraanile jõuab nii valu kui ilu, sest sarjas pajatavad Eesti naised ehedatest sündmustest ning seinast-seina tundmustest.
Ilmselt leiaks iga eestlanna osatäitjate lugudest endagi minevikust või olevikust tuttavlikke nüansse või suudaks mõne tegelasega lausa samastuda. Küllap on kellegi tutvusringkonnas oma Olja, kes abikaasa rahakotist elab ja sellest numbrit ei tee, või teab keegi neiut nagu Hanne, kel on suhteid olnud sama palju kui eluaastaid, või siis on kuulnud tütarlapsest, kes sarnaselt Heleniga leidis armastuse endast paarkümmend aastat vanema mehega.
Selge on see, et saates on kokku saanud kirev seltskond – eri temperamendi, vanuse, mõttemaailma, haridustaseme ja kogemustega ning ka eri rahvusest naised. Neid naisi ühendavaks jooneks näib aga olevat keskmisest kõrgem tähelepanuvajadus ja kahtlemata ka julgus, sest kaamera ette on kõik end vabatahtlikult sättinud.
Kindlasti jääb nii mõnelegi arusaamatuks, mis paneb inimesi oma eraelu teles lahkama, seda eriti minimõõtu Eestis, kus keegi teab alati kedagi, kes tunneb kedagi, kes tuttav mõne sarjast tuntud tegelasega. Kuid seda tänuväärsem on naiste julgus häält teha, sest ehk saab mõni vaataja seeläbi kinnitust, et ta ei ole oma mõtete, kõhkluste ja probleemidega üksi.
Meelelahutuskanalid kubisevad emotsioonidest nõretavatest jänkide tõsieluseriaalidest ning miks peaks kohalike draamadki vaka alla jääma? «Minu imeline elu» ei ole küll päris objektiivne, sest kuulda saab vaid ühe osapoole nägemust läbielatust, ent seni ei ole küll veel tabanud, et osalejad seda tõika kurjasti ära kasutaksid.
Saatelõigus keerleb maailm mõneks tõehetkeks vaid lugu jutustava-analüüsiva naise ümber ning selgub, et ei ole need eestimaalased ega ka eestlased midagi nii kinnised. Samuti nagu ei ole kõik Eesti naised blondid kaunitarid. Tavalised inimesed meie keskel.
Kõik, mida või keda seriaalis näha saab, ei peagi meeldima. Mõne osaleja kommentaar võib esile kutsuda naerupahvakaid, teine tundub naiivne ja kolmas lihtsalt vastumeelne. Vaevalt on taotletud mingitki korrektsust, pigem ikka ausust ja reaalsuse esitamist kõigis vikerkaarevärvides ning sellest ei jää saates puudust. Igal juhul külmaks ei tohiks «Minu imeline elu» kedagi jätta.
Miinusena võiks ära mainida saate eri osades kattuvad lõigud, mis võivad küll eri teemadesse võrdselt hästi sobida, kuid igapäevaselt saadet jälgides häirima hakkavad. Ehk on see tingitud intervjueeritute vähesusest sarja käivitamisel - sel juhul tahaks loota, et osalemishuvi kasvades püsivaatajaid igavust tundma ei panda.
Küll aga saab saatetegijaid tunnustada selle eest, et kodumaiseid pihtimusi ilmestavad suuremas osas eestikeelsed muusikapalad. Eks ole meloodialgi suur roll pildi kaasahaaravuses.
***
«Minu imeline elu» – Kanal 11s alates 13. juunist argipäeviti kell 21.00
Toimetajad – Aveli Jänes, Kadi Viljak, Kady-Ann Sutt
Režissöör-monteerija – Elar Järvet
Operaatorid – Laur Lugima, Oliver Matkur, Sven Lettens